2019. aasta tantsupidu „Minu arm“ – kummardus vanadele tantsudele ja muusikatele

Margus Toomla
Rahvatantsujuht
Foto autor: Sven Zacek

 

Suuliselt esitatud 9. augustil 2019 rahvatantsujuhtide suvekoolis Olustveres, Tantsu KuuKirja lugejatele kohandanud Evelin Lagle juunis 2020.

Tantsupeo analüüsi koostamisel lähtun kahest etendusest – esietendusest 4. juuli õhtul, kus istusin läänetribüüni looži viimases reas, ning kolmandast etendusest 5. juuli õhtul, kus istusin idatribüüni lisatribüünil. Samuti vaatasin kaks ja pool nädalat pärast etendusi tantsupeo teleülekande kordust.

Kui ma esimest korda kuulsin peo nime „Minu arm“, ei osanud ma arvatagi, kui hästi see toimima hakkab. Kenasti loodi sild 2017. ja 2019. aasta pidude vahel (2017. aastal toimus XII noorte laulu- ja tantsupidu „Mina jään“ – toim.). Kui noored 2017. aasta peol jutustasid loo kullakerast, mida põlvest põlve üle antakse, öeldes mina jään seda hoidma, siis 2019. aasta peo „Minu arm“ tähendusega rõhutati selle maa, kus me kullakerasid üle andnud oleme ja neid ka edaspidi üle anname, olemust ning tähtsust.

Järgnevas analüüsis ei arvusta ma tantsusammude sooritust, sest need on murul ja saalis kaks ise asja. Ma isegi ei tundnud peol huvi sammude soorituse vastu, mida alati jälgin saalis ja laval. Peol otsisin ma jooniste ja loo ilu. Usun, et peamiselt jooniste ja loo ilu otsivad ka teised pealtvaatajad. Muusika ja tantsude valik peab olema kas kaasahaarav, jutustav või südamlik. Tantsude valik, sealhulgas tantsusammude ja seadete keerukus, oli meeskonnal kindlasti põhjalikult läbi arutatud ja valikutel põhjendused. Oluline on minu silmis siinjuures, et liikumine oleks mitmekesine, arendav, vanusele sobiv ja jõukohane.

Pealavastaja Vaike Rajaste idee ehitada pidu üles paljuski vanadele tantsudele ja muusikatele oli küll keeruline ettevõtmine, aga just see eristas viimast pidu vähemalt kolme eelneva kümnendi jooksul toimunud pidudest. Tantsupeol on oluline muusikaline tervik ja tantsunumbrite omavaheline kokkusobimine. Need numbrid, mida peol kasutati, olnuks algse helikeele järgi tantsides riskantne ettevõtmine ning oli ka oht, et uus helipilt ei pruugi tantsuga hästi ühtida. Tantsud on tehtud siiski ju algupärasele muusikalahendusele. Vanad lood vajasid põhjalikku uuendust ning hästi hingavat esitust. Tunnen, et peol taasesitatud muusikalised seaded õnnestusid suures pildis hästi. Seda, et mõne loo puhul tants oluliselt oleks kannatanud, mina ei märganud. Vaike Rajaste valik kutsuda muusikajuhiks Tonio Tamra, oli väga õnnestunud.

Kunstniku tööst

Samuti oli hea valik kunstnik Kristjan Suitsu kaasamine ka 2019. aasta peol (Kristjan Suits kujundas 2017. aastal ka noorte laulu- ja tantsupidu – toim.). Võrreldes 2017. aasta peoga oli tuntav edasiminek. Tõenäoliselt oli kujundustööks rohkem aega ja rahalisi ressursse. Kristjani lähenemine suure staadioni kujunduselementide loomisele toimis minu jaoks. Kellatorni ülemised piirded, lava puitsõrestik, tantsujuhtide uus loož ning tuleasemel puidu kasutamine ja just selles pruunikas toonis oli õige lähenemine. Kui ma poolteist aastat tagasi nägin esimesi tantsupeo reklaame, mis olid ka pruunika alatooniga, tekitas värvivalik minus küsimusi. Vastused oma küsimustele sain peol, kui nägin Kristjani lava ja värvivalikute kokkusobivust. See oli omanäoline lähenemine, mis lõpp-tulemusena toimis ja ka eristus eelnevatest pidudest.

Samuti oli hästi läbi mõeldud muusikute lava. Kui 2017. aasta peol jõuti see luua ilusamaks peamiselt väljast, siis nüüd oli muusikute lava ka seest puidukarva ning mõjus hästi. Suurepärane töö! Ka lava tipus olev tantsupeo logo (ehk peo märgi kujutis) tuli kenasti välja.

Tuleaset nägin hiljem lähemalt alles televiisorist. Seal olid raudvardad, mis olid maitsekalt ümberringi kujundatud. Tuli oli hästi nähtav. Ei mäletagi, et tuli oleks kunagi nii väärikalt ja mõjusalt esindatud olnud.

Teleülekannet vaadetes kuulsin, et Kristjan oli teinud platsi äärde ka natuke soo-, heina- ja metsamaad, aga neid ma kohapeal ei tunnetanud. Ka televiisorist mulle see lahendus suuri seoseid ei tekitanud. Aga sood või metsa platsi äärele teha ongi ehk natuke suur väljakutse.

Sõnalisest osast

Lavastuslik aspekt, mis minu jaoks ei toiminud, olid vahetekstid. Tekstid olid kas harvad või ei suutnud ma ise õigel hetkel nendesse süveneda. Igal juhul ei jõudnud ma teksti mõttele järele. Etenduse jälgimist toetasid pigem raamatus olevad lausejupid. Esimesel etendusel ei adunud ma, et tekste loeti kohapeal otse. Viimasel etendusel märkasin teksti lugejat alles siis, kui naaber minult küsis, miks üks inimene seal kaamera juures seisab. Alles siis mõtlesin, et äkki loeb ta tekste. Sellele sain ka teleülekannet vaadates kinnitust. Televiisorist suutsin tekste oluliselt rohkem jälgida, sest kaamera koondas tähelepanu lugejale. See on ka mõttekoht – vaja oleks tekitada staadionile ekraanid, et suunata publiku tähelepanu õigesse kohta. Suurel platsil on palju sagimist, tähelepanu hajub ja ei märka lihtsalt kõike seda, mida soovitakse lavastusega edasi anda.

Näiteks 2009. aasta peol loeti tekste lindilt ja mäletan, et need toimisid – toona tekstid toetasid lavastuslikku tervikut ja tõid sõnumi hästi kohale, tekstide sisu oli tribüünidelt paremini jälgitav. Korra jäin isegi mõtlema, kas ehk olnuks möödunud peol paremaks lahenduseks mehe ja naise dialoogivormis meenutused vms, mis oleks võinud parandada jälgitavust ja sõnumi edastamist?

Jooniste mänguilust

Televiisorist pidu vaadata oli huvitav – nägin joonistemängu selgemini ja detailsemalt. Ma polegi vist viimase kahekümne aasta jooksul pidusid televiisorist nii jälginud kui nüüd, kus ma esimest korda ei olnud peoga seotud ja ei ajanud paberi pealt joonistel järge. Tribüüni ülemistelt ridadelt joonised mingil määral paistavad muidugi, aga see, mida nägin televiisori vahendusel, oli hoopis midagi muud – see avas jooniste mänguilu teisel moel. Peo kohapeal jälgimine annab muidugi suure emotsiooni, aga puudu on ülevaatlik, kõrgelt võetud pilt jooniste detailsest mängust, sellest, kuidas kirjust liikumisest tekivad kaunid jooned. See, kuidas üks joonis kasvab teisest välja, kohapeal väga täpselt jälgitav ei olegi. Ometi on see meie tantsupidude väga oluline osa, mida enamikult tribüüniridadelt staadionil, ammugi mitte esimestest ridadest ei näe. Kelle jaoks me aga tantsupidusid teeme – kas publikule, kes on kohale tulnud, või televiisorist vaatajatele? Ikka ju kohapealsele publikule ennekõike, samas televiisorist vaataja näeb midagi, mis kohapeal jääb puudu. Visuaalsust tuleb tulevikus staadionil arendada. Leian, et ekraanid staadionil on vajalikud.

Muusikast veel

Muusikutega mul sidet ei tekkinud. Emotsioon muusikute lavalt ei jõudnud minuni. 2017. aasta peol tekkis mul muusikutega emotsionaalne side – võib-olla seetõttu, et olin muusikute ja muusika loomisega seotud. Möödunud peol seda tunnet ei olnud, sünergia puudus. Oleksin tahtnud kohapeal enam muusikuid näha. Seda saaks taas toetada ekraanidega.

Muusikaga seoses tekkis mul ka küsimus, kui palju sellest tuli lindilt ja kui palju mängiti otse. Kuna muusikuid ma ei näinud, siis ei saanud sellest täpselt aru. Muusika oli rütmiliselt ja tempoliselt väga puhtalt mängitud ja nii ma ei tajunud, kui palju muusikas n-ö elavat hingamist oli. Väljakul tantsuks mängimise eelduseks peaks olema, et tantsija saab tantsida elava, hingava muusika saatel. Seega tekitas see elava muusika osa minus küsimärke. Aga siiski, töö muusikaga oli väga hea ja mulle tulem meeldis. See, kuidas vanemat muusikat uues kuues tervikuna komponeeriti, oli huvitav.

Algusest ja lõpust

Tantsujuhtide toomine meeste keskele esimese etenduse avamisel jättis esindusliku ja tugeva mulje. Aujuhtide saabumine kellatorni alt mõjus väärikalt. Samuti oli väga ilus tantsujuhtide rivistus tule saabumisel. Taustaks mõnus instrumentaal. Ehk oleks võinud korra koondada veel tähelepanu ja rivistust muuta, et see oleks olnud ka läänetribüünist paremini jälgitav. Enne hümni toimus aga kummaline instrumentaalmuusika katkemine. Oleks võinud lubada muusikal mängida rahulikult lühikese lõpuakordi, tekitada 4 sekundit vaikust ja alustada hümniga. Saan aru, et püüti hümni alustada tule süttimise hetkel, aga see rabistav üleminek ei kukkunud hästi välja.

Lavastuslikult tekitas minus küsimärke ka väljamarss. Minu jaoks see esimesel etendusel ei toiminud. Kellatorn ja maratonivärav läksid siiski umbe ja enne kui tantsijad staadionilt välja jõudsid, oli publik tantsuplatsil kõndimas ning suurem osa pealtvaatajaid juba läinud. Ma ütleksin, et väljamarsis ei olnud piisavalt liikuvust. Leian, et väljamarss peaks olema aga üks oluline peo lõpuosa.

Tõnis Lukase kõne ajal oli platsil jooksmist ja sagimist – ju see oli vajalik, ent paistis siiski kummalise organiseerimatusena. Lukase kõne oli minu meelest sütitav ja vaimukas.

III etendus lõppes simmaniga, mis oli hea mõte. Tantsijad aga hakkasid osalt siiski välja marssima. Minu jaoks olid seal alged väljamarsist, väike segadus ja natuke simmanit. Lõpuks jõuti siiski simmanini.

Lõpetuseks

Tean, et kahe ja poole aasta jooksul tekib koosolekutel palju dramaturgilisi ideid, arutelusid ja erinevatel lahendustel on hulk põhjendusi. Meeskond kaalub valikuid ning raske on tagantjärele selgitada, kuidas ühe või teise lahenduseni jõuti. Minul aga on keeruline teha tribüünilt või televiisorist vaatamise põhjal peost põhjalikku analüüsi, teades, et peo valmimine sõltub paljuski tantsuks sobiva muusika leidmisest, mis omakorda peab sobima tantsusammudega jne. Iga muusika ei sobi peole, iga tants ka mitte. Tihti ei ole võtta ideaalseid lahendusi, nii et kõik omavahel kokku sobiks ja kõlaks. Nii tuleb leida parim kesktee. Neid tegureid, millega rahvatantsu juures arvestama peab, on palju. Minu analüüs siin on seega vaid pinnavirvenduslik arvamus, mis kuidagi ei alahinda põhjalikult tehtud tööd ning meeskonna kaalutletud otsuseid.

Mulle tohutult meeldis, et peole valiti nii palju ajaloolisi numbreid, millel olid oma ajastu helikõlad, mis suudeti vääriliselt tuua uues kuues meieni. Minu meelest saadi uhkelt selle eesmärgiga hakkama. See pidu erines just selle poolest, et repertuaari olid valitud tantsud eelmistelt pidudelt. Kiidan ideed ja teostajaid!