2+2=22

Kristina-Maria Heinsalu
Vabakutseline etenduskunstnik
Foto autor: Anastasia Semjonova

 

Lavastajad, koreograafid ja etendajad: Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson; valguskunstnik: Oliver Kulpsoo; kostüümikunstnik: Keili Retter; lavakunstnikud: Keili Retter, Oliver Kulpsoo; helilooja: Lauri-Dag Tüür; dramaturg: Andri Luup; esietendus: 2. november 2019 Sõltumatu Tantsu Laval.

 

Etenduskunstnikud Tiina, Helen, Ajjar, Päär ja Kärt ei kasva kunagi suureks! See on ainult hea, sest iga täiskasvanu, kes on oma sisemisest lapsest teadlik, on iseendaga paremas kontaktis. Viis etendajat panid lavastuses „2+2=22“ lapse täiskasvanute maailma reeglitega tõtt vahtima. Nad tegid seda meisterlikult, kehastudes ise üheks neist, kes „suurte inimeste“ arusaamadest loominguliselt läbi manööverdab.

Lapse ülesanne on olla tingimusteta armastatud. Kui kaasnevad tingimused, on ta valmis ükskõik millega tähelepanu püüdma. Tema päevatöö on mäng, läbi mille õppida, kuidas maailmas toimida, ning on normaalne, et kord ja kaos käivad käsikäes. Nagu elus, läheb ka lavastuses mäng üle müramiseks, mis läheb üle võitluseks, mis läheb üle võimuvõtluseks, ning rahuneb vabandusega. See on protsess, kus õpitakse, et teise üle ei tohi naerda, kuigi kiusatus on suur. Ja kõige parem on ikka oma vigadest õppida, sest naljakas on seni, kuni endal tool alt ära tõmmatakse – siis on jälle rahu majas.

Lavastuse läbivad teemad on koostöö, tüütud? reeglid ja nõuanded – helicoptering, selle vastu võitlemine ja urinaga vaba tahte näitamine, romanss ja pubekate kriis. „Selg sirgu ja pühi nina puhtaks,“ kõlab nagu refrään, mis lava-lapsi kamandab. Läbi kõige selle avaldub soov olla mõistetud inimese ja indiviidina, kellest peetakse lugu, sest sama DNA-ga teist ei leidu.

„2+2“ algab ühismänguga, viies ka publiku kiusatusse – kas kedagi ninapidi vedada või seda olukorda rahulikult kõrvalt jälgida? Paralleelselt lõbuga käivad reeglid ning nende rikkumine. Nagu laval, nii ka elus tahame olla nähtavad ja kuuldavad. Lapse õigus on kasvada autonoomseks inimeseks ning vanemate ülesanne on seda toetada lähtuvalt lapse arengust. Kui piire õigel ajal ei avarda, hakkab jõuline protest ning lõhkumine. On ju nii, et ei ole olemas halbu lapsi või täiskasvanuid, vaid katki tehtud hinged, kes peavad jälle tervikuks saama.

Publiku hulgas ringi vaadates näen, et vaatajaid on igas vanuses – roomavatest beebidest vanaemadeni. Zuga tantsijad oskavad füüsilised mõtted luua nii piisavalt lühikestena, et ka kaheaastase tähelepanu püsib. Sellises vanuses lapsed ehk ongi parim testgrupp. Kui nad kõva häälega siiralt kaasa rääkides suudavad 45 minutit istuda oma koha peal, siis etendus töötab.

Kunstnikud kasutavad läbiva objektina toole ja mida kõike nendega teha saab, et harmooniat luua ning rutiini lõhkuda. Istumine, pugemine, roomamine, libistamine on üksikud märksõnad, mis külluslikku toolisümfooniat mängivad. Pakutakse lapselikkust ning romantikat – kõik on tasakaalus. Kui kaks etendajat roosa teki alla ära kaovad, saab edasi mõelda vaid suhkruvatiselt – see on armastus roosa teki vastu esimesest puudutusest.

Tõesti – toolide kasutus on eeskujulik. Isiklikult naudin väga „toolisiili“ lavamomenti, kus etendaja viie tagurpidi tooli alla mattub nagu siil.

Kõige armsam moment on aga see, mis juhtub laval kogemata. See tabab hetkel, kui kogu seltskond kükitab toolikuhja taga, et uue stseeniga alustada. Näen, et Helen seob kinni Ajjari tennisepaela, mis on lahti läinud. Ta näeb, et liikuma hakates võib teine kukkuda ning tegutseb kiirelt. See on ülim hoolimine.

See ongi elu.