Eesti tantsulava Salomed

Anne-Liis Maripuu
Tantsu- ja teatriuurija
Teose autor: Eduard Wiiralt
Allikas: Eesti Kunstimuuseum SA

 

Modernne tants[1] sündis eelmise sajandi alguses. Selle esimesed esindajad, paljasjalgsed tantsijad, keerasid selja seni kehtinud lavatantsu konventsioonidele. Nad eitasid klassikalist tantsutehnikat, selle ettekirjutusi lavariietusele (balletiseelik, varvaskingad) ning toimemehhanisme. Inspiratsiooni ammutasid esimesed modernsed tantsijad peamiselt antiigist ja Oriendist.[2] Idamaistest tantsudest üheks populaarseimaks kujunes Salome tants. Uuest Testamendist pärinevat legendi on kujutanud mitmed kunstnikud, teatrilavale jõudis see tänu Oscar Wilde’ile, ooperiks kirjutas selle Richard Strauss. Eesti professionaalsetest koreograafidest-tantsijatest astusid Salomena üles Elmerice Parts (1919 ja hiljem), Ella Ilbak (1924) ja Juta Arg (1938). Mis iseloomustas nende Salomesid ja teisi Idamaadest inspireeritud tantse, sellest tulebki antud artiklis juttu. Ootuspäraselt keskendun peamiselt Partsi ja Ilbaku loomingule. Enne annan aga lühikese ülevaate välismaistest tegijatest.

Odaliski, Almèe, Bajadeeri või India templipreestritarina üles astudes oli tantsijatel võimalik kehastuda idamaises kostüümis kütkestavaks võõraks. Eksootilise tantsu juured ulatuvad romantilise tantsu ajajärku, mil naist kujutati haldjalik-puhta või erootilis-meelelise tantsijana. Madonna ja Veenuse, pühaku ja hoorana on kujutatud naist balletilavastustes „Sülfiid“ ja „Bajadeer“, mis esietendusid 19. sajandil. Sellele järgnenud sajandivahetusel muutus eksootiline tants väga populaarseks. Just varajane moderntants oma vaba, plastilise, keha keskpunktist lähtuva liikumissõnavaraga pakkus uusi võimalusi pahelise, erootilise ja võõrapärase esitamiseks. Alastitants ja pantomiimilis-orientaalne tants, mida esindasid Hollandi eksootiline tantsijanna Mata Hari, Prantsuse tantsijanna Adorèe (Viola) Villany, baltisaksa päritolu Sent M’Ahesa ning Saksa tantsijad Olga Desmond ja Anita Berber, vallutasid lavad ja meedia. Pinna nende tantsulistele etteastetele valmistas ette 1900. aasta maailmanäitus Pariisis, kus esinesid tantsijad ja näitlejad Jaava saartelt, Kambodžast ning Jaapanist. Kohtumine võõraga, eriti teise kultuuri keha- ja liikumispildiga, võimaldas eurooplastel tutvuda uute esteetiliste stiimulite ja ajenditega.[3]

Välismaised eksootilised tantsijad Eestis

Kust võisid Eesti tantsijad saada inspiratsiooni idamaisteks tantsudeks? Kindlasti mõjutasid neid siin esinenud välismaised artistid. Sent M’Ahesa, sünninimega Else von Carlberg, esines Eestis 1913. aastal. Tema „Vana-Egiptuse motiividel põhinevate“ [4] tantsude hulka kuulus teiste seas „Templitants“, mille kohta Gustav Suits kirjutas nii: „… tantsijanna [näitas] end kogu aja profilis, [see tants] oli otsekui Egiptuse templi- ja hauakatakombide maalide tumm, järkjärguline lahtirullimine – esitus Egiptuse kunsti ajaloost. Aga see oli ühtlasi ka usuline müsteeriumimäng poolhämaras altaril põleva ohvritule ümber. Üksluised, tarretanud seisakud ja liigutused nagu parallelism ja alliteratsioon muistse Egiptuse üksluise luule vormilülides. Imelik muusika, tasaste pillide esitatud.“[5] Sent M’Ahesa esines Eestis mitmeid kordi, 1923. aastal seadis ta tantsud Estonia ooperile „Aida“, astudes esimestel etendustel ka ise lavale. Salome tants Sent M’Ahesa repertuaari siinkirjutajale teadaolevalt ei kuulunud.

See-eest võlus eestimaalasi Salome tantsuga Adorèe (Viola) Villany. Teadaolevalt astus ta 1907. aastal üles Pärnus ja Kuressaares. Prantslanna siinsetest esinemisest ei ole just palju teada, kuid esitatud tantsude nimekiri lubab oletada erootilist alatooni: esitamisele kuulusid nii tants „Patt“ (muusika Mascagni) kui „Salome tants Herodese ees“ (muusika O. Anubis). Villany oli tuntud pool-alasti esitatud tantsude poolest. Kas paljast ihu välkus ka Eestis, ei ole kahjuks teada. Omajagu pikantsust tema esinemisele lisab teadaanne Kuressaare ajalehes, kus vaimuliku kontserdi kesist külastatavust põhjendati sajuse ilma ja Viola Villany etendusega Kuursaalis eelneval õhtul.[6] 1922. aasta sügisel oli siinsel publikul võimalik nautida „tuntud orjental tantsude tantsijanna“[7] Benita Vellini tõlgendust Salome tantsust. Vellin esines erinevates varieteeteatrites, „Idealis“ esitas ta lisaks „Salomele“ ka „Pärsia tantsu“.[8] Helmy Kangus-Miserlis, New Yorgist pärit tantsijanna, esines Vanemuises „ballett-plastika tantsudega“[9] 1923. aastal. Esinemise järel ilmunud arvustusest selgub, et „niihästi ettekannete tehniline külg kui ka vaimline tantsude tõlgitsemine ja nende kokkukõlasse viimine muusikaga jätsid palju soovida. Meie oleme viimasel ajal omamaa tuntud tantsijatest ses suhtes ära hellitatud, ja pr. Kangus-Miserlis’el oli sellepärast algusest peale raske seisukord, mis iseäranis „Salome“ tantsu kohta käib.“[10]

Maud Allani „Salome nägemus“

Salome tegelaskuju pärineb Uuest Testamendist. Tegu on kuningas Herodese kasutütrega, kes viimase meeleheaks esitab Seitsme loori tantsu, mille eest ta nõuab oma ema Herodiase nõuandel Ristija Johannese pead. Kõige tuntum tõlgendus Salome tantsust pärineb Maud Allanilt. Kanadalanna „Salome nägemus“ esietendus 1906. aastal Viinis. Allan alustas oma tantsu sealt, kus Piiblis kirjeldatu kohaselt oli draama oma kõrgpunkti juba saavutanud: Salome on kasuisa nõutud tantsu äsja kuulekalt lõpetanud ning tasuks nõudnud prohveti pead. Kui nõutu vaagnal hellitatud printsessile ulatatakse, haarab teda vastikustunne ja õud ning ta põgeneb palee aiaterrassile. Siit alustaski Maud Allan oma tantsu. See ei olnud tants tantsus või tants draamas nagu Oscar Wilde’i näidendis või Richard Straussi ooperis, vaid toimus Salome kujutelmas ja kujutas Salome siseheitlust mälus esile kerkivate nägemustega. Maud Allani poosid ja riietus olid kujundatud vastavalt idamaise tantsu mudelile. Ta ühildas dramaatilise pantomiimi tantsuliste elementidega, viimased koosnesid vaba tantsu liikumisvormidest ja laenudest idamaisest „Baladist“ (kõhutants).[11]

Oscar Wilde’i „Salome“ Eesti teatrilaval

Eesti esimeseks Salomeks oli Elmerice Parts. Salome rolli usaldas talle vana Draamateater, mis tõi 1919. aasta sügisel lavale Oscar Wilde’i samanimelise näidendi. Partsi kasuks kõnelesid tema teadmised moodsast plastilisest tantsust. Selleks ajaks oli tal selja taga esteetilise gümnastika kursus Hade Kallmeyeri juures Berliinis ning tantsukursus Klaudia Issatšenko juures Peterburis[12]. Võimalik, et Partsi Salome osasse värbamise mõte tekkis teatril Tallinna Teatajas ilmunud teadaannet lugedes. Viimases seisis: „Praegu on Tartus asjaarmastajate poolt ettevalmistamisel Oscar Wilde draama “Salome”. Ettekande ajaks on vist september, mil uus Saksa teatrimaja, kus seda korraldada tahetakse, kino alt vabaks saab. Näitejuhiks on pr. Elmerice Parts, kes ka Salome osa mängima saab.“[13] Tartus see teos lavale ei jõudnud, küll aga esietendus oktoobri lõpus vanas Draamateatris. Näitejuhiks oli Paul Pinna, kes mängis ka Herodese osa, Ristija Johannese ehk Johannaanina astus üles August Sunne, Herodiasena Liina Reiman. Kunstilise nõuandjana oli kaastegev Hanno (Johannes) Kompus.[14]

Mida kriitikkond Elmerice Partsi osatäitmisest arvas? Artur Adson oli seisukohal, et Parts mängis rohkem tehnika kui hingega.[15] Täieliku kire puudumist nentisid teisedki kriitikud. Sealsamas heideti tantsijale ette passiivsuse puudumist, mis Helmi Neggo sõnul pidavat iseloomustama „orientaalselt indolent Salomele“[16]. Autor jätkas: „Ükski tõesti ilus naine ei koketeeri, ta teab oma võitu ka ilma vaevata: kõik vaevanägemine, ka koketerii, mõjub plebejiliselt.“[17] Kõlas ka rahulolevamaid hääli. „Pr. Parts tantsis Herodese ees õige paenduva, rahuldavalt komponeeritud plastilise rütmiga (mõnd väikest väljakukkumist muusika taktist ei maksa arvesse võtta)“[18], tõdes Hugo Raudsepp.  Tundmatuks jäänud arvustaja on tunnistatud, et Parts lõi „kaunis ümarguse, terve kuju. See oli teadvusline naine, naine kõige halvemas mõttes, kirgline, tasumishimuline, õel, kes, maksku, mis maksab, oma peab saama. (…) Lõpu st[s]eeni peaaegu viis ta läbi kaunis effektiliselt, kannatust uskumapanevalt. Debütandil on nõtke, ilus keha, ilmevõimelised käed ja nägu, ainult jalges tundub natuke vähe rütmi.“[19] Vana Draamateater mängis lavastust uuesti 1922. ja 1923. aastal (viimane oli vabaõhuetendus).

1920. aasta suvel esietendus Wilde’i „Salome“ Viljandi lossimägedes. Näitejuhi ülesandeid täitis Hanno Kompus, Salomena astus üles Elmerice Parts, teistes osades Ugala näitlejad ja suvisel teatrikursusel osalejad. Tegu oli Eesti esimese vabaõhuetendusega. Lavastus õnnestus igati: “Üllatavalt ilus ümbrus, vanadele kantsidele juurde ehitatud sellekohane terrass, ühes tõrvikute valgustusega lõi juba ette teatud müstilise meeleolu. Näitejuht J. Kompus, oli tõsist tööd teinud, nii üksikute osaliste kallal kui tegelasi grupeerides avaral laval. Peaosas etendas tuntud plastika tantsijanna pr. E. Parts. Pealtvaatajaid oli ligi paar tuhat.”[20] 1922. aasta suvel astus Parts Salomena üles Ugala teatri koosseisus. Lavastust mängiti Viljandi lossivaremetes, näitejuhi ülesandeid täitis Karl Jungholz. Augusti lõpus oli rolli Partsilt üle võtnud E. Plees.[21] „Salomest“ sai üks neist vähestest näidendeist, „mis vabaõhuetendusena ettekandmiseks eriti kohane ja sobiv on.“[22] Algas tõeline Salomaania, mis kestis kümnendi lõpuni. Selle aja jooksul jõudis Wilde’i näidend lavale pea igas Eesti teatris ning tõenäoliselt iga asjaarmastajatest koosneva teatritrupi poolt. Peale Tallinna, Viljandi, Tartu, Narva, Pärnu ja Valga mängiti „Salomed“ Sõmerpalus, Osulas, Toilas, Holstres, Paides ja Elvas.

Professionaalsele teatrilavale jõudis Wilde’i tekst taas 1930. aastal, mil selle tõi Vanemuises lavale Eduard Türk. Ristija Johannese ehk Johannaanina esines taaskord August Sunne ja Herodiasena Liina Reiman. Salomena astus üles Vanemuise näitleja Maria Türk. Herodese osa mängis lavastaja ise. Salome tantsu seadis Türgile Vanemuise toonane ballettmeister Robert Rood. Tantsuosa õnnestus tundmatu arvustaja sõnul igati, sellesse oli põimitud „palju värvikust ja sordiini all mässutsevat kiresööstu.“[23] Ajakirja Nool kohaselt „tegi [pr. Türk] täiesti usutavaks jaheda ja isemeelse printsessi muutumise iharusest märatsevaks naiseks.“[24] Henrik Visnapuu sõnul lõi Türk kunstiliselt kõige parema Salome kuju.[25] Jaan Pert oli veendunud, et selleks oli Partsi Salome.[26] 1930. aastal etendus „Salomed“ ka Narva Teatris. Tegu oli vabaõhuetendusega, mida mängiti linna spordiväljakul, kuhu püstitati selleks otstarbeks trepplava. Lavastajaks oli Narva Teatri juht Eduard Lemmiste (Lemberg). Herodese osas astus üles G. Villmann, Herodiasena A. Villmann ja Salomena Ross (Rosalie) Teder, Ristija Johannest mängis lavastaja. Tantsud lavastuse jaoks seadis teatri tantsujuht-koreograaf Elfriede Kotschnev.

Elmerice Partsi ja Ella Ilbaku oriendi-ainelised tantsud

Salome tants ei olnud ainus, millega Eesti tantsijannad publikut võlusid. Kui Elmerice Parts alustas 1921. aastal soolotantsijakarjääri, kuulusid tema repertuaari lisaks „Salome tantsule“ „Templitants“ (muusika Grieg) ja „India jumal“ (muusika Frieda Talvik). Viimaseid on kirjeldanud oma arvustuses Hanno Kompus järgmiselt: „See [„India jumal“] oli fantastilises kostüümis ja maskis all tulipunaste, võõraste, suurte õite teravkaare idamaa istangus istuva kuju käte elustamine kirglikumani liikumiseni, tants kätega, keha jäädes liikumatuks. Rikas tehnika, mis saatis iga liikumislaine õlast sõrme otsadeni, äratades kujutluse mis lülis painduva, lookleva siugude-paari massumisest, hargnemisest, teineteise tagaajamisest, teineteise eest põgenemisest.”[27] „Templitantsu“ puhul mõjus enim profiilis tantsitud osa: „.. pikad, pikaldased ja sügavad sammud, asetades kuju profiilis vaatlejale, ettesirutatud kätel hoides läikivat liuda, keha napilt kaetud väga muljetugevast kostüümist sinises, punases ja kullas, suurte kuldhelmetega ümber jalgade, käte ja keha – kõik see mõjus oma puhaste joontega, kui idamaise palvevaiva suurejooneline ornament.“[28] 1922. aastal lisandusid „Orientaalne etüüd“ ja „Tsimblitants“, viimane oli loodud heebrea motiivide järgi. Aasta hiljem tõi Parts lavale „Kõrbetantsu“ (muusika César Cui), „Idamaalise motiivi“ ja „Paganlise templitantsu“ (muusika Bizet). Hiljem kadusid Elmerice Partsi repertuaarist idamaised tantsud, kuid ei kadunud erootika. Enim kõneainet pakkus aastatel 1926–1928 koos Herman Oginskyga esitatud tantsulooming. Kui Partsi varajastes tantsudes leiduski idamaist erootikat, siis kahvatus see igal juhul selle kõrval, mida ta koos Oginskyga esitas. „Oli see akrobaatiline erootika või erootiline akrobaatika?” küsis teatrikriitik Rasmus Kangro-Pool, keeldudes nähtut tantsukunsti alla liigitamast.[29] [30]

Ella Ilbak esitas Salome tantsu 1924. aastal. Hanno Kompus on tantsuõhtust kirjutades jaganud Ilbaku loomigu kaheks: „teine neist on kujunend, valmis, eneses kindel, kindel võidus; teine alles kujunemisel, otsimisel, alles võitlemas.“[31] „Salome“ kuulus viimasesse, esindades „uut ja problemaatilist“[32] Ilbakut, kuuludes ühte rühma koreograaf-tantsijanna muusikata tantsudega „n.-n. „kaunijooneluselt“ mittehoolimise poolest“[33]. Kompus osutab oma artiklis sellele, et Ilbak taotles tantsu tõusu „liigutuste järjest kasvavas iharuses“ ning mitte end „järkjärgult paljastades omast seitsmest loorist.“[34] Veidi pikemalt on tantsu kirjeldanud H. K.: „Salome tants oli väga huvitavalt ja omapäraselt komponeeritud, vaheldusrikas areng ja jõurikas, hästileitud finaal. Samuti oli ettekanne puhas, viimistletud töö. Karakteristika mõttes võiks aga öelda, et see oli rohkem põhjamaine kui eksootiline Salome, see tants oli rohkem läbimõeldud ja läbituntud, kui ilmutatud, Ilbakul tantsib intellekt, kuid ekstaas, joovastus näib talle võõras olevat. Seda võiks kogu ta plastilise loomingu kohta öelda, mil on klassitsistlikud tendentsid, püüd kokkukõlale, vormiilule, idealismile.“[35]  Nii nagu Parts esitas ka Ilbak Salome tantsu eeskava lõpus. Tantsu saatemuusikana kasutas ta Richard Straussi muusikat samanimelisest ooperist.

Orientaalseid tantse leiab Ilbaku repertuaarist teisigi. 1922. aasta kavva kuulusid nii „Eksootiline tants“ (muusika Hörschelmanni „Dance fantastique“) kui „Tempel“.

1924. aastal lisandusid „Odalisk“ (gongi saatel) ja „Kilbitants“. „Eksootiliselt kirglik“[36] oli Ilbaku „Fatema“. Karl August Hindrey iseloomustas seda nii: „Orientaalne „Fatema“ on hommikumaa, kõige karakteriseeriva peale vaatamata, maitsekas, s. o. kõige erootilise alatooni peale vaatamata otse karge omas vormis.“[37] Tema „Lotos“ (1929) oli idamaiselt orientaalne, see lõi „ilusa ja plastilise võrdkuju müstilisest lillest, millest hajus Egiptuse ja India salapära.“[38] Ella Ilbaku huvi idamaiste tantsude vastu kasvas pärast turneed tänases Iisraelis ja Egiptuses 1932. aastal. Reisi järel valmisid tantsud „Grave II“ (muusika Engeli „Chabad meloodia“), „Simbeli etüüd“ ja „Heebrea motiiv“ (muusika Achroni „Heebrea viis“). Idamailt saavat tantsijanna „õiget sõnnikut oma tantsukesaväljale.“[39]

1930. aastate lõpus jõudis Salome tants veel korra lavale. Sel korral Juta Argi, Gerd Neggo õpilase tõlgenduses. Tants kuulus 1938. ja 1939. aasta õpilasesinemise kavva. Saatemuusikana kasutas ta sarnaselt Ilbakule Richard Straussi heliloomingut. Sellest etteastest on säilinud üksnes Voldemar Mettuse märkus, mille kohaselt jäi Argi Salome tantsijanna silmapaistvast esinemisoskusest hoolimata ebamääraseks.[40]

Lõpetuseks 

Tantsitud Salomedest on kahtlemata tuntuim Elmerice Partsi esinemine vana Draamateatri koosseisus 1919. aastal. Ella Ilbaku ja Juta Argi tõlgendusi Salome tantsust teatakse vähem. Ülemäära suurt kirglikkust või erootilisust ei näi neist kellegi tantsuline etteaste sisaldanud olevat. Sellele vaatamata on üllatav, et kriitikud ei tõstatanud ajaleheveergudel küsimust lubatust ja lubamatust, sündsast ja sündsusetust. Oli ju tantsijate riietus 20. sajandi alguse kohta ebaharilikult paljastav. Idamaiseid tantse esitati 1920. aastate alguses kaheosalises kostüümis, mis Partsi ja Ilbaku puhul oli eriti napp, paljastades pea täies ulatuses tantsija jalad, käsivarred ning kõhu. Enim üllatas asjaolu, et Ilbaku repertuaaris leidus Oriendi-ainelisi tantse enam kui Partsil. Lisaks sellele oli Ilbaku huvi kaugete ja võõraste maade vastu püsivam. Kuna Eesti arhiivides säilinud fotodel figureerib Parts idamaises kostüümis, Ilbak aga peamiselt kreekalikus tuunikas, tekitab see eksliku mulje Partsi suuremast eksootikahuvist. See on hea näide sellest, kuidas võivad fotod meie ajalootaju mõjutada. Selguse huvides olgu öeldud, et Elmerice Parts ja Ella Ilbak ei olnud ainsad, kelle repertuaaris leidus Idamaadest inspireeritud tantse. Oriendi hõngu sisaldasid nii noore Beatrice Tobiase etteasted (esitamisele kuulusid „Hommikumaa tants“, „Orientaal“, „Hiina tants“), kui Ida Urbeli tantsustuudio kavad (esitamisele kuulusid „Orientaalne“, „Türgi mõõgatants“, „Idamaa tants“, „Egiptuse poostants“).

[1] Miks eelistan temrinit modernne tants moderntantsule, olen selgitanud esimeses joonelauses märkuses artiklis Maripuu, Anne-Liis 2019. Modernse tantsu algusaastad Eestis (1913–1924)”. – Tantsu KuuKiri, nr 91.

[2] Erinevate rahvuste kujutamist balletis on käsitlenud Triinu Upkin artiklis “Rahvuste kujutamine klassikalises balletis”, Acta Semiotica Estica, nr 13, 2016.

[3] Brandstetter, Gabriele 1995. Tanz-Lektüren. Körperbilder und Raumfiguren der Avantgarde. Fischer: Frankfurt am Main, S. 207–208.

[4] Suits, Gustav 1913. Sent M’ahesa. Üks Baltimaalt põlvnev tantsijanna. – Päevaleht, 06.11.

[5] Samas.

[6] Uuemad sönumed 1907. – Saarlane, 07.07.

[7] Kuulutus 1922. Postimees, 24.11.

[8]  Samas.

[9] ⸺a⸺ 1923. Pr. Kangus-Miserlise’e ballett-plastika õhtu Vanemuises, 19. jaan. – Postimees, 21.01.

[10]  Samas.

[11] Brandstetter 1995. Tanz-Lektüren. Fischer: Frankfurt am Main, S. 236–237.

[12] Kompus, Hanno 1938. Jooni tantsukunsti arengust Eestis. – Teater. Lavakunsti ja -kirjanduse ajakiri, lk 65.

[13] ⸺l. 1919. Osc. Wilde „Salome“ Tartus. – Tallinna Teataja, 30.08.

[14] Reiman, Liina 1960. Lava võlus. Lund, lk 101.

[15] A.A. (Artur Adson) 1919. “Salome”. Tallinna Teataja, 28.10.

[16] H. Tõramaa (Helmi Neggo) 1920. “Salome“ Tartus. – Naesterahva Töö ja Elu ja Käsitööleht, 18.02.

[17]  Samas.

[18] H. R. (Hugo Rraudsepp) 1919. Salome. Esietendus Draamateatris. – Vaba Maa, 27.10.

[19] h⸺i. (tõenäoliselt Helmi Jansen) 1919. Salome Draamateatris. – Sotsialdemokrat, 28.10.

[20] Esimene wabaõhu teatrietendus 1920. – Waba Maa, 21.07.

[21] Kuulutus 1922. – Sakala, 25.08.

[22] Toetagem tiisikushaigeid. ”Salome” vabaõhu laval 1928. – Vaba Maa. Pärnu väljaanne, 25.07.

[23] RJ 1930. “Salome”. – Postimees, 17.10.

[24] SAGITTA. 1930. Salome Vanemuises. – Nool (Tartu), 18.10.

[25] Visnapuu, Henrik 1930. Vanemuise teater. – Vaba Maa, 18.11.

[26] Pert, Jaan 1934. Eesti kunsttants. – Eesti Noorus, nr 6.

[27] Kompus, Hanno 1921. Kaks tantsijannat. – Tallinna Teataja, 03.03.

[28]  Samas.

[29] Kangro-Pool, Rasmus 1926. Elmerice Partsi tantsuõhtu. – Päevaleht, 12.02.

[30] Pikemalt vt Maripuu, Anne-Liis 2018. Minu Element on erootika. Elmerice Parts – 140. – Teater. Muusika. Kino, nr 11.

[31] Kompus, Hanno 1924. Ella Ilbaki plastika-õhtu. – Päevaleht, 19.01.

[32] Samas.

[33] Samas.

[34] Samas.

[35] H. K. 1924. Ella Ilbak’i plastika-õhtu Estonias. – Vaba Maa, 19.01.

[36] M. L. 1925. Ella Ilbak’i tantsuõhtu Endlas. – PM: Pärnu va, 18.02.

[37] Hindrey, Karl August 1925. Ella Ilbak Vanemuises 18. veebruaril. – Postimees, 20.02.

[38] ⸺in. 1929. Ella Ilbaku tants. – Sakala, 19.10.

[39] Ella Ilbak plastilisest tantsust 1932. – Päevaleht, 18.03.

[40] Mettus, Voldemar 1939. Gerd Neggo stuudio etendus. – Päevaleht, 03.04.