Et me mõistaks ise ja et meid saaks mõista

Katrin Kubber
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala lõpetaja
Foto autor: Katrin Kubber

 

Sügis 2014. Aeg, mil alustasin oma õpinguid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti erialal. Esimene tantsuanalüüsi loeng. Õppejõud Kai Valtna tõstis enda kõrvale tooli ja küsis: „Mis see on?“ Mäletan, et esmalt vastasime kursusega üpris ühest suust: „Tool.“ „Nii… mis veel?“ uuris Kai edasi. Selle küsimusega tekkis meie mõtetes esimene teatav segadus – Mis veel? Mis mõttes? Mis seos on sellel üldse tantsuga? Aga seejärel vastasime, mis see tool meist igaühe jaoks on. Kõik vastused olid erinevad. Kai andis meile sellega võtme edaspidiseks, et hakata niimoodi ka tantsu analüüsima. Me saame rääkida ühest asjast, aga meie vastused ei hakka kunagi kattuma. Kuid võiksime seejuures õppida usaldama enda kogemust ja seda, et meil on midagi öelda.

Mäletan, et juba see esimene tund õpetas mulle kahte pealtnäha väga enesestmõistetavat ja lihtsat mõtet, mis on jäänud mind saatma. Esiteks, et isegi nii igapäevast asja, nagu tool, näeb ja kirjeldab iga inimene erinevalt ning selle juures on oluline, et ükski vastus ei ole vale. Ka kõigi teiste mõtlemist avardavate nähtuste puhul tasuks mõelda/märgata, kui palju on teistel inimestel sulle õpetada ja sinu nägemust asjadest täiendada. Teiseks, kui midagi vaatad, lood või koged, siis alati küsi, mis on veel neis peidus. See lihtne küsimus võib osutuda vägagi edasiviivaks.

Kevad 2019. Aeg, mil olen tantsukunsti eriala lõpetamas ning kirjutamas õpetaja lõputööd. Mis mind huvitab? Mind huvitab analüüsimine, mõtlemine, mõtestamine, arutlemine. Mind huvitab see, et me üliõpilastena, tulevaste õpetajate ja loojatena oskaksime ja tahaksime mitte pelgalt tegutseda, saalis higistada ja kombinne luua, keha ideaalselt valitseda, meie kaasüliõpilaste ja ka professionaalsete etenduskunstnike tehtavat ja loodavat pidada millekski meist kaugeks ja väliseks, vaid ka mõtestada, olla osa. Imelik on lausa öelda, et mulle tundub, et oleme õpilastena toimuvast kauged ja välised. Me ju õpime selles keskkonnas iga päev. Ometi julgen väita, lähtuvalt enda kogemusest, et liigagi palju on vaikust, suutmatust minna süvitsi ja tantsu analüüsida. Päriselt huvituda ning pidada arutlusoskust eraldi väärtuseks.

Julgeda arvata ja ka öelda. Usaldada enda mõtteid ning nende võimet nii ennast kui ka teisi õpetada ja arendada. Ma ei väida absoluutselt, et tantsuüliõpilased on rumalad, sellega asetaksin ka ennast patta, kuhu kuuluda ei tahaks. Ent mulle tundub, et kuskil on käärid. Meid suunatakse tegutsema, kuid kas meid suunatakse piisavalt ka selleks, et meil oleks enesekindlus ja vajalikud tööriistad, et mitte pelgalt suurepäraselt edasi anda liikumispõhimõtteid, vaid ka analüüsida etendusi ning seekaudu enda loomingut ja õpetamist?

Millised olukorrad on minu hinge kriipinud, kui olen istunud tantsuanalüüsi tundides või ka tunniväliselt lavastusi ja etendusi kaasõpilastega analüüsinud?

  • Meeldib / ei meeldi tasand – see on minu arvates ekslik arusaam, et kui laotakse ette kõik asjad/aspektid/kohad, mis etenduse juures meeldisid või ei meeldinud, ning arvatakse, et etendus on analüüsitud. Tegelikult kirjeldatakse ju enda eelistusi, mis ei pruugi lavastuse enda kohta midagi öelda. Usun, et see on tore ja vajalik osa vaadatut analüüsides, kuid miski, mis võiks jääda lõpulisanduseks või siis alguspunktiks, kust edasi oma mõtteid arendada.
  • Vajakajääv oskus kõiksuguseid lavastusi analüüsida – siinkohal mõtlen olukordi, kus lavastus pole konkreetse vaataja „maitse“ ning seetõttu ei osata ka midagi öelda. Minu arvates võiks tantsuala tulevase professionaalina arendada oskust ja suutlikkust vaadata enda nina otsast kaugemale. Jätta kõrvale eelarvamused ja laiskuse ning võtta nähtu osisteks lahti. Alati on midagi!
  • Arusaamine – kui ise loome, siis ootame tihti enda vaatajatelt, et nad ei viiks esimese asjana enda fookust arusaamise juurde. Tantsu on ju meid ümbritsevas kohati semiootilises mõttemaailmas keeruline „lahti muukida“. Ometigi avastan end tihtilugu olukordades, kus tudengid ise ka ei jõua sellest küsimusest kaugemale. Jällegi usun, et vaadatust enda jaoks mõtte otsimine ja arusaamine on oluline, kuid kas analüüs peaks sellest algama… Ei saanud aru ja ongi kõik. Ometigi ise praktikutena peaksime teadma, et lavastus on tervik ning koosneb paljudest üksteist mõjutavatest teguritest: valgus, heli, ruum, etendaja, aeg, struktuur jne. Alustame äkki sealt ja siis avab ennast ehk ka mõte ja arusaamise tunne? Või uus tähendus? Uus mõttemuster? Äkki pole arusaamine esmane eesmärk, vaid teekond?

Niisiis olen mina oma õpetaja lõputöös otsustanud liikumise asemel hoopis käputäie kaastudengitega maha istuda ning rääkida, avada, arutleda, analüüsida, mida me näeme, kogeme ja loome. Lähtepunktist, et me oleme loojad, etendajad ja ka vaatajad. Ühisnimetaja all praktikud. Mõttega, et analüüs ei ole eraldiseisev tegevusest, vaid võrdne kaaslane ja toetus mitmekesisemaks etenduskunstnikuks ja tantsuõpetajaks olemiseks. Eesmärgiga käivitada mõtteprotsesse ning muuta enda tegevus vahelduseks ka keeleliselt väljendatavaks. Lõpptulemusena astuda samm lähemale / ulatada käsi endale ning sealt edasi loodetavasti ka publikule. Et me mõistaks ise ja et meid saaks mõista.