Kai Valtna mälestusi tantsuteest

Intervjuu põhjal kokku kirjutanud endine õpilane Raho Aadla
Foto autor: Greete Teearu

 

Õppisin TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias tantsukunsti aastatel 2008–2013. Selle aja jooksul veetsin lugematuid tunde koos oma kursusekaaslastega, luues ja liikudes, arutades ja arutledes. Sidusime õppejõududelt saadud uued (ja ka korduvad) teadmised ja kogemused pagasiga, millega olime ülikooli astunud. Õppimise loomulik osa on tuginedes teadaolevale seostada vana ja uus, mis on aluseks nägemuse selginemisele. Mõne metoodika eesmärgiks on muidugi nägemus esmalt täielikult segi paisata, õppijat raputada. Panna õpilane kõiges eelnevas kahtlema, aga ka selline lähenemine on esmalt suunatud möödanikku – lõppsiht on sellelgi juhul ikkagi selginemine. Õppeprotsessi käigus ja koolis veedetud vabal ajal rääkisime ja kuulasime tudengitena palju lugusid igaühe teekonnast tantsus. Kes, kus ja kui vanalt tantsimisega alustas? Millist treeningut keegi teinud on? Mida keegi vaadanud on? Mida keegi lugenud on? Mida keegi oskab ja mida tahaks osata? Miks üldse kõrgharidus tantsukunstis? Ja nii edasi ja edasi. Õppejõud muudkui kuulasid ja esitasid küsimusi. Innustasid meid jagama ja mõtestama. 

Lahkusin Viljandist, teades paljutki. Aastaid hiljem tabas mind mõistmine, et kuigi kaasõpilaste lood said kooli ajal kuulatud ja enda lugu teistega jagatud, siis õppejõudude teekonnast tantsus ei tea ma mitte midagi. Süsteemis ei olnud selle jaoks kohta või siis ei olnud seda kohta lihtsalt minu enda huvideringis. Vast kui oleksin küsinud, oleks ka räägitud. Vast midagi ka räägiti, aga meelde ei jäänud ja kuna üles ei kirjutanud, siis kaduvikuks need saidki. Olen võtnud nõuks kõikidelt (kes muidugi ise valmis ja huvitatud on) Viljandi tantsukunsti õppejõududelt, kes mind omal ajal õpetasid, nende lugu teada saada ja üles kirjutada. Tänutäheks õpetuste, abi ja panuse eest minu arengusse. Seekordseks intervjueeritavaks oli toonane ajaloolise tantsu ja tantsuanalüüsi, praegune tantsuajaloo ja -analüüsi õppejõud ja tantsukunsti õppekava juht Kai Valtna.

Sündisin 1. juunil 1965 Tallinnas. 3.–7. eluaastani ei elanud ma eriti kodus – elasin haiglates, mistõttu olen lapsepõlvest peale väga palju üksi olnud. Kui teised olid lasteaias ja koolis, siis mina olin haiglas. See muutis mind vaatlejaks. Olin situatsioonides, kus ma ei tegutsenud. Haigla ei ole koht lapse jaoks, aga seal on meeletult huvitav. Seal ei ole päris elu, seal on mänguelu, seal saab toimuvat jälgida. Mul ei olnud võimalik oma mõttekäike kellegagi jagada. Ei olnud õrnas eas endavanuseid kõrval, kelle peal oleksin saanud kontrollida, kas ma mõtlen õigesti või panen täiesti puusse. Hakkasin otsuseid ise vastu võtma ja samas ka neis otsustes meeletult kahtlema. Just selle pärast ei oska ma olla selline, kes ütleb, et nüüd me teeme nii. Isegi, kui seda on vaja. Ma tahan ikka kolm tundi jaurata, kuniks kõigil on juba kõrini.

Mul on viis aastat vanem õde Kersti. Ema nimi on Elvi (Pätsi-aegsetel kolmekümnendatel olid kõik Elvid, Elmid, Saimad, Maimud – nimed, mis ei ole tagasi tulnud). Ema mäletab siiani häbi, et ta oli külajoodiku laps, kes nälgis ja käis nõelutud sukkadega. Vaesus on teda õudselt painanud. Isa nimi oli Viktor, eestlane, aga ta sündis Venemaal Leningradi oblastis. Tema pere tuli Räpina taha Moostesse elama. Isa läks Tallinnasse Mäeinstituuti, praegusesse Ehitusinstituuti, masinaehituse eriala õppima ja sattus ühikas ühte tuppa elama mu ema vennaga. Isa oli nii vaene, et tal ei olnud isegi toitu, mida süüa. Ema ema töötas meiereis ja pani ikka tütrele mune ja piima kaasa. Emal hakkas mu nälginud isast kahju ja sedasi nad kokku said. Mõlemad tulid väga vaestest oludest linna õppima, et sellest eluõudusest lahti saada. Mõlemad lõpetasid kõrgkooli ja said nõukogude-inimese teenistujateks. Töötasid ennast üles. Said korteri, suvila ja auto. Isa nakatus tuberkuloosi, millesse ta 2011. aastal lõpuks ka suri.

Emalt olen pärinud esteetilise maailmataju. Näiteks läksin mõni aeg tagasi Pärnusse ema vanasse korterisse, mis on nüüd minu ja õe oma. Õde oli seal ümberkorraldusi teinud. Vaatasin raamaturiiulit ja mõtlesin, et tean vaid kahte inimest, kes niimoodi asju panevad – mu ema ja õde. Kui on rohelised raamatuseljad, siis sellele riiulile on otsitud toon toonis keraamika. Meie kodu oligi selline. Näiteks 50ndatel, kui kõikidel olid kakavärvi põrandad, siis meil olid valged. Ma ei kujuta ette, kust ema üldse selle värvi võttis. Ja kust tuli selline esteetiline taju. Pärnus sahtleid koristades leidsin suure pataka Tallinna Kultuuriülikooli tunnistusi – ema oli omal ajal kuulanud ära mitusada loengut psühholoogiast ja ajaloost kuni vaasi maalimiseni välja. Ta haris ennast. Mina ei pannud isegi tähele, et teda kodus ei olnud. Võimalik, et kui ollakse pärit tõelisest vaesusest ja rahaga ei ole võimalik laiata, siis hakatakse enda ja ka elu suhtes teatud nõudmisi seadma. Tekib rafineerituse nõue elule, et kui on sitt, siis olgu vähemalt ilus. Vaata inimeste poole, kes iga päev mudas ei aele ja kui on välja minek, siis ei ole sukad keerdus – võib ju mõelda, et sellel ei ole mingit vahet, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan, kuidas ema mind ning õde sättis ja meile riideid õmbles. Vanaema oskas ka igasugu käsitööd, õde samuti. Mina oskan ainult õmmelda, muu jaoks ei ole mul kannatust. See kõik on mind vist sedasi mõjutanud, et kuigi praegu on mul üpriski ükskõik, mis mul jalas või seljas on, siis mulle meeldib natukene kõrgem või keerulisem või mõttetum, aga esteetilisuse koha pealt oluline, taju. Et märgatakse detaile.

Kui me kõik koos kolmetoalises Mustamäe korteris elasime, ei saanud me õega läbi. Ühel hetkel tuli ta mees ka sinna ja neile sündis tütar. Ema, isa, mina, õde, tema mees ja laps. Siis ei saanud me kohe üldse läbi. Hakkasime normaalselt suhtlema alles siis, kui mina olin 25 ja tema 30. Kui mõlemal juba lapsed olid. Sugulaste ja perega on ikka nii, et kas sa suhtled või siis mõtled välja põhjuse, miks mitte suhelda. Kui juba perega suhtled, siis enam ei mõtle sellele, kui kvaliteetne see suhtlus on.

Ema isal, Rudolfil, oli kaks venda. Rudolfi haru on ülejäänud sugulaste hulgast välja arvatud. Ema ütles, et nendega ei suheldud. Ma arvan, et põhjuseks olid Rudolfi maha joodud varandused. Vanaisa oli pärit väga rikkast Järvamaa hobusekasvatustalust, kus kahele pojale pärandati kummalegi talu, aga Rudolfile osteti meierei, sest teati, et tema joob talu niikuinii maha. Seal sai ta kokku minu vanaemaga. Rudolfit mina ei näinudki, kuna sündisin 65. aasta juunis ja tema suri sama aasta augustis. Ema jaoks ei ole vanaisa mälestusväärne, eks nad kõik said tema käest peksa. Samas on vanaisa piltide peal isegi vanana ikka tõeline vurrudega härra, mitte mingi mats. Võib-olla on sealtki tulnud minul elule see esteetilisuse nõue – isegi juhul, kui moraal on madal. Sitapea, aga vähemalt esinduslik. Mind on Rudolf huvitanud, kuigi ma saan aru, et ema joodikust ja vägivaldne isa ei ole ema jaoks mingi teema arutlemiseks. Kõrvaltvaatajana võib aga tõdeda, et see nõuab ikka omajagu stiili – kui palju peab jõukas inimene jooma, et ta ennast vaeseks jooks? Sellisel peab ikka päris lennukas mõtteviis olema! Võib-olla ma ilustan Rudolfit, sest temast ei räägitud. Mõtlen tema sitapäisuse suurejooneliseks. Igapäevases elus võib olla väike sitapea, aga seda saab olla ka suurelt. Rudolfi sitapäisuses on minu jaoks miskit laia joont, mis mind võlub. Miks mulle meeldivad need Tolstoi joovad aadlitegelased? Üks stseen “Sõjast ja rahust” – ohvitserid joovad ja üks läheb akna peale, kallutab ennast kolmandalt korruselt välja, aga näetsa! ei kuku alla, siis visatakse pudelid puruks ja sõidetakse mustlaste juurde. Sihukest joont tajun ka Rudolfis.

Väiksena lugesin palju erinevaid muinasjutte – “Saja rahva lood”, “Kadri ja kasuema”. Astrid Lindgreni teosed lugesin kõik oma kümme korda läbi. Pipi ajas mind väiksena närvi, temast olen alles hiljem aru saanud – ta on täielik punkar. Nüüd kingin seda raamatut oma naissugulastele. 6.–7. klassis läksin üle eesti kirjandusele: Kaugver, Beekman. Mulle meeldisid päriselulised olmeromaanid nõukogude inimesest. Keskas avastasin vene kirjanduse. Tolstoid loen siiamaani muudkui üle. Dostojevski lugemiseks võtan endiselt hoogu, mul on tunne, et ma ei ole selleks veel valmis. Huvi vene kirjanduse vastu sai alguse sellest, et kirjanduse õpetaja vedas meid klassiga pidevalt kinno vene suurfilme vaatama – siis oli ju kõik täiesti ilma rahata. Ükskord nägime “Sõda ja rahu”. Mitte kellelegi ei meeldinud või siis püüdsid nad näidata, et neile ei meeldinud. Ei tea. Mina ei julgenud kellelegi öelda, et mulle tegelikult nii õudselt see film meeldis. Mäletan seda dilemmat. Film oli tõeliselt eepiline, suurejooneline. Miljonite inimestega kaadrid sõja halastamatusest. Kutuzovit ja Napoleoni näidati inimestena. Isiklikke ja inimlikke teemasid avati ja käsitleti tüüpide kaudu, kes määravad ajalugu. Kirjutasin Kutuzovi ja Napoleoni valikutest kirjandigi. Tolstoi puhul paelus mind õukonnaelu, mitte et mind oleks see õukonnaelu ise huvitanud, aga ta kirjutab aadlikest – inimestest, kellel on olnud aega ja võimalust saada haridust ja mõelda elu üle, nende dilemmadest, valikutest ja enesega puntras olemisest pöördelistel aegadel. Mind “Külmale maale” ja “Tõde ja õigus” ei huvitanud. Arvan, et ma ei ole snoob, aga mulle lihtsalt ei paku need käpikud ja adrad pinget. Andres ja Pearu…, ma lihtsalt ei suutnud. Tervest “Tõe ja õiguse” sarjast meeldis mulle õudselt “Karin ja Indrek”. Ikka linnainimeste hädad. Sealt jõudsin Tammsaare “Elu ja armastuseni”. See on romaan, mida siiamaani taas üle loen. Mind paeluvad lääne kultuuri rafineeritud hädad – Tolstoist Tammsaareni.

Koolis käisin Tallinna 43. Keskkoolis. Täiesti tavaline kool ja mina täiesti keskmine õpilane. Keskkoolis oli meil väga vinge klass – nii poisid kui ka tüdrukud. Siiamaani käime koos. Me ei suutnud nõmedad olla – pidime ägedad olema. Minu inimeseks saamine, mõistmine, et ma olen keegi, algaski alles keska ajal. Siis sain esimest korda aru sellest, mida tähendab, kui sul on sõbrad – mehed-naised segamini sõpruskond, kellega juttu ajada ja pidu panna. Klassipidudel me ei tantsinud. Kes olid armunud, olid armunud ja nemad tantsisid omaette. Armumine oli õnnetus – küll läheb üle ja saab jälle seltskonda tagasi tulla. Kes ei olnud armunud, see ei tantsinud, see vestles või tegi suitsu või jõi viina.

Ma ei mäleta, et ma oleksin üldse enne keskkooli tantsimise peale mõelnud või ennast sellega seostanud. Tantsupeod olid ikka, aga need ei olnud sellised, et lihtsalt lähed ja tantsid – see oli hoopis muu tegevus, suhtlemine. Peod toimusid õhtuti kooli aulas. Pärast tunde läksime koju, lõime end üles ja siis tagasi koolimajja. Eraldi olid 1.–4. klass, 5.–8. klass ja keskkool. Kaheksandikuna ei tahtnud ma üldse mingite viiendikega peol olla, ikka keskaga koos, aga seda ei lubatud. Enne keskkooli tegeleti klassiõhtutel ja pidudel lootmisega, et keegi valib sind paariliseks. Äkki ta märkab, et mina olen teda märganud ja ta tuleb ja palub tantsima ja me saame legaalselt teineteisele nii lähedal olla. Äkki ta võtab mul käest kinni! Ahah, seekord ta ei tulnudki. Äkki järgmine kord! Kui keegi tantsima ei valinud, siis klassijuhataja pani ise kellegagi paari ja see oli kõige jubedam. Seda juhtus ka. Kui klassijuhataja oli saalis, siis tuli põles ja kõik olid kahes reas. Poisid ühes, tüdrukud teises. Kui klassijuhataja ära läks, siis pandi tuli kustu ja mindi paarilisega kokku.

Tantsima hakkasingi keskkooli ajal. Mu pinginaaber Eha läks Keskturu juures asuvasse Keldrimäe kultuurimaja rahvatantsurühma ja kutsus mind kaasa. Ta ise kadus sealt kuu aja pärast. Õpetaja nimi oli Riina Aro, parajalt hull õpetaja. Äge naine. Eesti ajal sündinud daam. Olime mingi aeg teinud seda naljakat rahvatantsu soojendust ringjoonel, aga ju tal hakkas sellest igav ja siis ühel päeval pani ta endale selga mingid õudselt koledad dressid ja nende alla trikoo, kusjuures jalas olid ikka traditsioonilised tantsusussid, astus saali, pani lintmaki käima ja me hakkasime aeroobikat tegema. Kõhulihaseid. Teine kord tõstsime kaks tooli teineteise otsa, hoidsime tooliseljast kinni ja tegime balletti või karakterit. Ta lõi tantsupeole ühe tantsu ansambel Laine jazz-loo järgi, mida sai ikka karatud – see oli sihuke võhmakas. Hiljem tulid tehnilisemad ja emotsionaalsemad erinevate rahvaste tantsud: moldaavia, kirgiisi, tadžiki. Keldrimäe kultuurimaja saalis toimusid mingisugused kohviõhtud, kus me oma tantsudega esinesime. Ma ei kujuta ette, kes seal istusid ja meid vaatasid. Toona tundusid nad kõik mulle pensionärid, võib-olla olid tegelikult kolmekümne viiesed. Riina Aro kloppis meid vormi. Me muudkui harjutasime, tegime trenni, lihvisime samme ja harjutasime naeratust. Arvan, et olime tehniliselt päris head, mitte mingi suvaline tatsujate rühm. Mäletan üht ukraina tantsu, kus mul oli pööretega soolo. See oli kiire ja tehniline. Teised seisid diagonaalis ja mina pidin pööretega liikuma. Mul hakkas pea ringi käima, sest ma ei osanud õigesti vaadata. Riina Aro ähvardas, et paneb mind taharitta. Teised seisid ja vaatasid – see oli suhteliselt õudne. Ta oli küll väga nõudlik, aga samas – ja see on midagi, mida mina õpetajas otsin – oli ta humanist. On kohe näha, kas õpetaja alandab oma õpilasi (olgu nad lapsed, noored või täiskasvanud) või ta seda ei tee. Riina Aro oli selline, kes suutis sitasti öelda, meie peale karjuda, aga ta ei alandanud kedagi mitte kunagi. Alandamine on midagi, mille ma ära tunnen ja see tekitab minus füüsilise vastikusreaktsiooni.

Keskkooli lõpus – 80ndate keskpaigas – küsisin Riina Arolt, kuhu õppima minna ja ta ütles mulle, et Viljandisse sa ei lähe, sest sinna sa jäädki. Ta vist mõtles, et kui ma Viljandisse lähen, siis seal ei ole edasiseks mingeid võimalusi. Tuleb minna Tallinnasse. Kui üldse, siis Tallinnasse.

Läksin PEDA sisseastumiseksamitele aastal 1983. Katsed toimusid Narva maantee suure maja võimlas ja mul varastati kohe alguses garderoobist kõik asjad kleidist kuni sokkideni ära. Katsetajaid oli üle kolmekümne. Tegime eesti ja ukraina rahvatantsuetüüde, mis õpetati kolme päeva jooksul selgeks. Samuti oli ballett. Kompa ja vestlus olid Laial tänaval. Öine ülesanne oli selline, et meile mängiti edasi-tagasi keritava lintmaki pealt kaheminutiline orkestrimuusika balletist “Tulipunane lilleke” või midagi seesugust ja järgmiseks hommikuks pidi etteaste valmis olema. Kõigil oli üks muusika. Olime öösel Laial tänaval koos – see oli väga äge – ja kõik tegid kõigile tantse. Ise sai tantsijad valida. Tantsud olid kõik sellised, et üks kutt tuleb vasakult ja kaks tüdrukut paremalt ja siis tüdrukud kaklevad kuti pärast. Või siis vastupidi. Sellised pantomiimilised-tegevuslikud etüüdikesed. Tantsu oli neis täpselt nii palju, et kes oli teinud võistlustantsu, pani kuskile mingi võistlustantsupoosi, kes oli teinud rahvatantsu, pistis luiskheite vahele. Pärast rääkisime, millist lugu kellegi tants jutustas. Ma ei tea, kuidas komisjon seda kannatas, sest kõik lood olid põhimõtteliselt samasugused. Millest seal ikka rääkida! Aga rääkisime, sest Maidu (Agu – toim.) jaoks oli lugu väga oluline, sisemine kohalolek või tunnetus oli ikka alati olulisem kui liikumine ise.

Lii Ainsalut mäletan sisseastumiseksamitest. Seda, kuidas ta oma jalgu pildus. See ajas mu lihtsalt nutma. Pärast selgus, et üldse kõiki sisseastujaid. Lii jaoks oli see täielik naljanumber, mis me seal tegime.

Ühe oma tantsu pidi ka katsetele kaasa võtma. See võis olla omalooming, aga keegi eriti ise tantsu ei loonud – võeti ikka kuskilt repertuaarist. Enne sisseastumiseksameid õpetas Tiia Metsvahi (nüüdne Kadalipp), kellega koos tantsisime Keldrimäe rahvatantsurühmas ja kes oli juba üle-eelmisel aastal ülikooli sisse saanud, mulle Zang tadžiki naiste tantsu. Kuljused jala ümber ja palju kätetööd. Tegime Laial tänaval ikka nädalakese tööd. Saalis me ei olnud, arvatavasti ei olnud siis vabu ruume, mistõttu harjutasime tantsu alumisel korrusel kivipõranda peal.

Mina rääkisin ennast kooli sisse. Kui Maitu ei oleks olnud komisjonis, siis tädid ei oleks mind arvatavasti vastu võtnud. Minult küsiti, mida olen viimasel ajal lugenud või näinud. Mina ei olnud muidugi midagi näinud. Hakkasin rääkima Enn Põldroosi maalist “Universitas Tartuensis”, mis on Raffaeli fresko “Ateena kooli” idee ja kompositsiooni koopia, ainult et Tartu Ülikooli rektoritega. Ma muudkui rääkisin ja rääkisin. Kuidas see maal on mulle sügava mulje jätnud – kõik need hallipäised filosoofid koos ja nüüd rektorid ja eesti kunstnik. Ühesõnaga bluffisin.

Mait Agu oli teistsugune õpetaja kui Riina Aro. Sellel ajal, kui ta meid õpetas, kartsime teda kohutavalt. Ma ilmselt ei olnud võimeline adekvaatselt analüüsima, mida ta tegi või ei teinud. Mul oli enne kompa tundi lihtsalt kõht lahti ja see ei ole metafoor. Ju ta midagi nii kohutavat tegi või siis meile lihtsalt tundus, et ta oli nii kuradi andekas. Igal juhul pani see hirm meid kõiki lukku. Näiteks teadsin, et mul ei olnud homseks tunniks ülesanne ette valmistatud ja siis ma hakkasin seda hirmuga mõtlema ja looma. See oli kohutav.

Pedas tekkis kohe see tunne, et ma ei saa hakkama. Maidul oli laupäeva hommikuti kell kaheksa Salme kultuurikeskuse tagumises külmas ansambel Kullaketrajate saalis tantsuklassid, kus olid koos kõik neli kursust. Seal lõi ta meie peal oma “Põhjamaad”. Tegime jazz´i ja erinevaid voolava liikumisega harjutusi. Dünaamiline, sujuv liikumine – see, et kõigitiselt oledki liikumine – oli minu jaoks ikka täielik hiina mõistatus. Mina olin harjunud, et käed puusa, selg sirgu ja tants jalgadega. Vanemad kursused tundusid kõik nii andekad. Nooremad pidid kõigi teiste ees samuti diagonaale ja muid liikumisi ette tantsima. See oli lihtsalt õudne. Kestev depressioon. Samas, tantsida saigi ainult nendes tantsuklassides, ülejäänud eriala oli stange ääres. Alles hiljem tuli Almer Jansu ladina puusade workshop´iga.

Seltsielu jätkus ülikoolis nii, nagu oli keskkoolis välja kujunenud. Samal ajal õppis PEDAs näitejuhtimist VAT teatri seltskond: Peeter Jalakas, Aare Toikka, Tiina Rebane jt. Ütle ainult, mis tegemata jäi. Suitsetama hakkasin ma sellepärast, et suitsunurgas olid neljanda kursuse tüübid. See aeg on olnud minu suhtluskool. Vabaduse kool. Meesterahvastega kontaktid – keskas sain ma aru, et nad on lahedad ja äge on koos olla ja see, kui kellessegi ära armud, on õnnetus, sest siis oled omaette ja õhkasid ainult ühe järgi. Aga ilma armumata meestega suhelda – see on vägev. Esimene kuu, kui olime sisse saanud, olime Tallinna lähedal kolhoosis ja sorteerisime suurest hunnikust mädanenud peete. Elasime seal kuu aega koos. Lihtsalt sõime ja jõime. Kes siis paaritusid ja kes läksid lahku. Mäletan sealt Vana-Kreeka pidu, kus meil olid ainult linad ümber. Igasugused stiilipeod toimusid. Ükskord oli meil pidu pealkirjaga “Issanda loomaaed on suur”. Keda seal ei olnud!? Lii oli puudel Artemon ja mina Malviina. Ostsime mulle sinise pesusvammi ja puusadega kleidi. Lii avastas, et Artemon peab kogu aeg hüppama ja saba keerutama. Tema sai siis õhtu otsa hüpata. Minul olid uisud jalas. Läksime maikuus Pärnu maantee ühikast Laiale tänavale – minul olid terve tee uisud all. Ju me olime juba täis.

Üldained olid enamalt jaolt mingid punased ained, mida ei saanud tõsiselt võtta. Näiteks kommunistliku partei ajalugu. See läks küll nii mööda, et me ei õppinud midagi. See tuli lihtsat läbida. Dekaanid (osakonnajuhatajad) olid samuti täiesti absurdsed tegelased. Üks oli keegi vana kommunistist joodik, kelle juures sai konjakiga alati eksam tehtud. Istusid seal Laia tänava dekanaadis need vanad nublud, kes olid parteitöölt kooli asumisele saadetud – olid nad siis pensile saadetud või millegagi hakkama saanud. Pedagoogid nad igatahes ei olnud, aga kooli juhtisid. Tegelikult mäletan väheseid lektoreid. Oli Ivar Trikkel, raadioajakirjanik, kes rääkis meediast. Tema rääkis meiega nagu inimestega. Mall Poola rääkis kultuurhariduse ajalugu, punastest T-majadest. Tema jutust kumas läbi mingi irooniline hoiak. Näiteks rääkis ta, kuidas 40ndal aastal, kui punased sisse tulid, hakati Eestis kirjaoskamatust likvideerima, aga ei saadud aru, et Eestis ei olnudki kirjaoskamatust. Sellised faktid…, mille tagant sai paljutki välja lugeda.

Eriala võeti tõsiselt. Enamik üldainete õppejõude ütles meile pidevalt, et mis tantsija, sa oled tantsujuht ja hakkad kuskil kultuurimajas poliitloenguid andma ja rahvatantsurühma juhendama, kui sedagi. Unusta ära oma tants. Mait Agu aga ütles, et sa oled tantsija, sa oled kunstnik. Meil oli Mait, näitlejatel oli Rudolf Allabert. Eriala oli tõsiseltvõetav ja seda ei tehtud poole vinnaga. Maidul oli vaimustus, muidugi oli ta hästi irooniline ja terava huumorimeelega, aga see hoidiski meid elus. Mait oli ju Leningradist tulnud, kus liikusid uued tuuled. See oli aeg, kui ta moderniseeris tantsupidusid – tõusti õhku ja tuli varbasirutus. See ei olnud kindlasti mingi nali, et me teeme rahvatantsu. See oligi see päris asi – looming, idee. Me tundsime end väga erilistena, olime väljavalitud. Vähemalt me käitusime niimoodi.

Teistest tantsuainetest olid meil eesti tants, mida andis Angela Arraste – sellega sain hakkama ja see meeldis mulle, Ainsalu jaoks oli see täielik hiina keel –, siis ballett ja karaktertants, mille õppejõud oli Ülle Tooming. Ülle oli äsja kevadel PEDA tantsueriala lõpetanud. Pärast balletikooli lõpetamist suunati ta Vanemuisesse, aga sinna ta ei läinud. Arvatavasti kutsus Mait ta ülikooli õpetama. Meie olime Ülle kursus. Karaktertants mulle meeldis, see oli ka ainuke tantsuaine, millega tõesti hakkama sain. Stange ääres klassikatehnika koos erinevate rahvaste emotsioonidega. Ülle oli liikudes hästi hingeline ja väga tundlike kätega. Tema tantsis ees ja meie võtsime tema pealt. See istus talle hästi. Harjutused olid kihvtid, liikumisjadad loogilised ja esitus mõnusa eripärase emotsionaalsusega.

Meil oli klaverimängija. Mingi jazz-pianist, kes pidevalt ära unustas, et me teeme harjutusi, et meil on klassikatund. Ta alustas Tšaikovskit, aga siis lendas kuhugi ära ja hakkas jazz-laadis improviseerima. Ilmselgelt oli ta väga andekas, aga alkoholiprobleemidega ja vale koha peal. Ju ta oli kuskilt lahti lastud ja maandunud PEDAsse klaverisaatjaks.

Ajaloolise tantsu õpetaja oli balletiartist Igor Gromov, aga ilmselgelt ei meeldinud talle see tuiamine. Ma ei ole vist ühegi inimese käest sedasi sõimata saanud nagu tema käest ja ta sõimas mind pidevalt. Ta pidas tunni kinni ja lihtsalt hakkas mind sõimama. Ma ei saa siiani aru, mida ma nii õudselt-kohutavalt valesti tegin. Need tantsud olid ju sellised, et me lihtsalt kõndisime käest kinni mööda ringi. Ma saan aru, et balletis sõimatakse, kui ma ei saa hakkama, aga ajaloolises tantsus – seal ei olnudki midagi teha. Siiamaani mõistatus, et mis oli minus sellist, mis talle nii kohutavalt vastu hakkas. Mäletan lauset: “Teie koht ei ole siin, minge koju pannkooke küpsetama.”

Mäletan ühte esinemist Maidu tehtud tantsuga Mustpeade Majas. Kehatöö oli ses tantsus veidi dünaamilisem ja modernsem, aga mitte midagi väga erilist. Kehastasime kurjust ja salakavalust. Kandsime valgeid maske ja trikoosid. Me ise värvisime neid trikoosid – minu oma tuli sitakarva roheline –, aga see värv ei püsinud kanga peal. Esinemise ajal tehti maarjajääga tossu ja riided läksid täiesti märjaks. Kui pärast duši alla läksime, siis olime kõik seda värvi, mis trikood meil seljas olid.

Kaks aastat õppisin sama kursusega, siis sain lapse. Olin aasta ära ja läksin tagasi aasta nooremale kursusele, kus õppis ka Mall Noormets. PEDA tantsu sattus vaheldumisi oivikute kursus ja siis paksud ja andetud. Enne meid olid ilusad oivikud, kes tantsisid Viru Folgis. Mall tantsis samuti seal. Malli kursus oli jälle hästi tark, edukas ja andekas. Ilmselgelt ei saanud mina nendest aru ja vastupidi. Ma ei ole kunagi olnud lihtsalt tubli töötegija. Kui mul ei ole ideed ja ma ei ole asja läbi mõelnud, siis olen pigem vait. Kui mul ei ole mitte midagi, siis ma ei tee tublit nägu, et kõik on korras. Mul tekib apaatia. Malli kursusel olid kõik hästi tublid. Nemad olid Maidu kursus. Õppisin sellel kursusel aasta ja sain jälle lapse. Mul ei olnud sellest erialast loobumisega mingit probleemi, sest mul ei olnud tantsu osas mingit suurt plaani, seetõttu tegin ka lapsi n-ö vastutustundetult.

PEDAs öeldi, et kui keegi su peale ei karju, siis ongi ükskõik, sinuga lihtsalt ei tegeleta. Tüüpiline vene kool. Ma ei tajunud, et mind oleks üldse tähele pandud. Esimest korda, kui Mait mulle tähelepanu pööras, olin juba teist korda rase. Ma ei julgenud talle seda tunnis öelda ja valetasin, et mul on neerud haiged ja ma ei saa seetõttu hüpata. Läksin kaugõppesse kultuurikorraldajaks-huvijuhiks, et lihtsalt see kool ära lõpetada. Hakkasin Laia tänava majast välja minema, ütlesin nägemist ja siis Mait karjus mulle üle terve maja: “Desertöör!”. Selle peale vihastusin ma hetkeks – ju siiski oli mingisugune iva, mida nad olid minus näinud, aga mitte keegi ei olnud seda mulle väljendanud.

Hakkasime Ainsaluga Tartus igasuguseid tantse tegema. Ainsalu on sealt pärit ja mina kolisin ka Tartusse. Tartu Ülikoolis alustasime rahvatantsurühmaga. Tegime trenni ja kavasid. Üliõpilased tahtsid lõbu ja seltskonnaelu ja seda meil ka oli. Veidi hiljem tuli Treffneri-kooli tüdrukute tantsurühm. Ise lõime ajaloolise taustaga tantse. Nendega käisime esimestel Koolitantsudel. Ainsaluga tegime veel kahekesi TIKE produtseeritud lavastuse Elisabethi ja Maria Stuarti isikute põhjal.

Need olid Tantsuinfo Keskus Eestis (TIKE) esimesed aastad, mille kaudu sattusin Soome ajaloolist tantsu õppima. Soome läksin õppima 1994. aastal. Tahtsin õppida kaasaegset tantsu, aga see oli raha eest. Ajalooline tants oli tasuta. Raha mul ei olnud. Sisseastumiskatsetel olime Virve Kurbeliga kahekesi ja Soome memmed käisid meid Tallinnas Mustpeade maja saalis vaatamas. Mingeid imelikke samme tegime. Pärast saadeti kiri, et olen võetud vastu varukohale. Kuidagi ma lõpuks ikkagi sisse sain ja kahe aasta pärast saime Virvega Guildhall School of Music and Drama (London) diplomid. Ma ei ole elus jalgagi Londonisse tõstnud.

Soomes oli tsükliõpe. Kihvt oli see, et suviti toimus sess Kuopio tantsufestivalil, kus sai näha igasugust tantsu hiina ooperist ja Mats Ekist kuni Jorma Uotinenini ja tema kaaslasteni, kes jooksid paljaste noksidega laval ringi. Mul ei olnud väga mingit tausta – puudus kriitiline meel ja arusaamine, mis tants on. Ma lihtsalt ahmisin. Eriti vägev oli seetõttu, et mul ei olnud rafineeritud pilku vaatamiseks. Ma ei teadnud, mis mulle meeldib ja mida ma näha tahan. Suhe tantsuga oli enne Kuopio festivali üsna leige. Mäletan William Forsythe´i kompanii lavastust, kus liiguti varvaskingadel, aga ülakeha oli nagu makaron. See oli müstiline. Sellest kõigest tekkis mingi vaimustus. Siis mõtlesin selle peale, mida ma ise tegin – ajalooline tants. Issand, nii piinlik! Need tunded aga ei tekitanud minus tahtmist ise sedasi liikuda – see aeg oli möödas –, vaid tahtmise aru saada sellest, mida loojad väljendada tahavad.

Alles Kuopios tuli mu ellu tantsuteater. Teatrikogemus oli mul pikaajaline – see, et keegi on laval ja keegi vaatab. Lähed teatrisse, tuled lähevad maha ja saad mõnuleda. Saad kolm tundi vaadata, mida inimesed laval teevad. See situatsioon on võluv. Käisin vist Noorsooteatris ja Draamateatris kõike vaatamas. 70ndatel oli Noorsooteater Salme kultuurimajas, ma ei olnud siis veel keskkoolis, kui käisin Koma uuenduslikke lavastusi vaatamas. Ta oli tegelikult siiras kommunist. Optimistlik tragöödia “Rästiku pihtimus”, milles Marje Metsur ennast alasti kiskus, ja “Hamleti lavastamine alamkolka külas” – mäletan siiamaani, mis lava peal toimus. Isa vedas mind ka Estoniasse ooperisse, aga ooperilavastused ei köitnud mind. Ainult muusika köitis. Alles hiljem nägin ARTEs või Soomes, et ooper saab olla ka teistsugune, et “Traviatas” ei pea olema papist pink laval.

Eve Noormets, kes oli PEDAs minust üks kursus vanem, kutsus mind kohe, kui ma Soomest tulin, Viljandisse ajaloolist tantsu õpetama. Võib-olla ei olnud ma isegi veel lõpetanud. Irene Hütsi oli sellel ajal neljandal kursusel. Ma ei saanud üldse mitte midagi mitte millestki aru. Miks ma siin olen? Mida ma siin teen? Mind tantsusammud enam ei huvitanud. Mind huvitas kõik muu liikumise ümber: poeesia, muusika, tekstid. Alguses oli nii, et valisime välja mingi kandva idee, siis tegime selle põhjal midagi ja nimetasime siis ajalooliseks tantsuks. Idee võis olla ka selline, et tüdrukud on pesu väel ja võruseelikutega ning igavlevad. Alguses oli ajalooline tants neli aastat kohustuslik. Keegi üliõpilane lõpuks kirjutas, et see küll ei peaks niimoodi olema ja ma olin väga nõus, et ei peaks. See oli ikka liig. Siis jäi ajalooline tants pikaks ajaks esimese ja teise kursuse aineks – see oli juba normaalsem.

1998. aasta kevadel kohtasin Maitu Salme kultuuripalee kohvikus. Mait ütles, et tuled sügisel meile õpetama seda, mida sa Soomes õppisid. Maidule ikka ära ei öeldud. 1. septembril sai ta aga autoõnnetuses surma. Arvan, et PEDAs ei oleks mul pikka pidu olnud. See ei oleks olnud õige koht. Ma kahtlesin, kas minna või mitte, aga õnneks tegi Angela otsustamise mulle kergeks. Tal on oskus öelda meeldivaid asju, aga samal ajal sind solvata. Ta andis mõista, et Mait rääkis, et ma tulen ja hakkan ajaloolist tantsu õpetama ja siis lisas: “Aga mingit show´d ma ei kannata.” See tegi kõik väga lihtsaks.

Õppejõuks olemine – see, mida olen teha tahtnud ja teinud – on olnud hektiline. Ma ei ole kunagi suutnud teha mingit poole aasta plaani. Mul oli olemas täpselt nii palju, millega ma antud päeval tundi läksin. Aeg-ajalt lõi see läbi, aeg-ajalt maksis kätte. Kui ma sain aru, et see võib kätte maksta, tekkisid olukorrad, kus me ainult rääkisime tundides. Lõputult. Praegu olen jõudnud sinna, kus etenduskunstide, tantsu ja keha ajalugu euroopa kultuuris ürgajast tänapäevani on see, millest tahan teada, mida uurida ja teistega jagada. Miks inimene ühel või teisel viisil tantsis? Kuidas suunab ühiskond erinevatel aegadel kehast lugu pidama või mitte? Kes on need inimesed, kes ennast piitsutavad? Kultuuri huvi keha vastu on ju meeletu. Niisamuti, kuidas inimesed seda huvi väljendavad. Kas keha ülendatakse või alandatakse? Ei saa mitte kehale mõelda ja neid teemasid arendada, kui kultuuri tüvitegelane on ristilöödud Jeesus. Kehalise identiteedi kaudu saab selgeks, kes on kes.

Praegu on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias jäänud valikaineks keha ajaloolises kontekstis. Ma ei kujuta ette, et mina enam üliõpilastega tantsuklassi läheksin. Mul oli saali minnes alati see tunne, et ma ei tohiks seal olla, sest me ei teinud seal mitte midagi – ainult istusime maas ja rääkisime. Siiski oli meil tarvis see asi, mida ajaloolise tantsu raames tegime, alati välja tuua. Isegi kui midagi ei olnud. Vaheldusena balletile või muudele tehnikatele oli see okei, aga see aeg on nüüdseks möödas. Mul on hea meel, et mingid asjad saavad otsa, mida ei pea enam punnitama. Omal ajal läksin näiteks Ruslani (Stepanov – toim.) kursusega päris korralikult tülli, kuna Renate (Keerd – toim.) ja Ruslan ütlesid mulle suu sisse, et see, mida teeme, on täielik jura – ja neil oli jumalast õigus. Nad tegid ise oma etteaste näitamaks, kui nõme see meie ühine tegemine on. Istusid sinises fuajees tagurpidi pööratud riidekapis ja sõudsid või tegid seal midagi. Keegi kõndis nende ümber. Pärast läksid paljajalu bussi peale. Minu meelest oli see väga äge. Karli (Saks – toim.) kursusega tegime sellise etteaste, et panime valge horisondi box´is istumistreppide peale ja kallasime sinna terve kotitäie õunu. Need veeresid ja keegi kuskil tantsis. Osad õunad olid mädanenud, määrisid horisondi ja need plekid ei tulnud välja – selle eest saime Komalt (Kalju Komissarov – toim.) korralikult sõimata.

Ma ei tunne ennast liikujana laval enesekindlalt. Mitte kunagi pole tundnud, sest ma ei ole selle nimel tööd teinud. Performer´ina aga tunnen ennast väga hästi. Õnneks on nüüd sellised ajad, kus minusugused 50sed paksud ka lavale saavad. Nii on väga äge laval olla.

See, et ma saan ennast tantsimisse ära kaotada, tuli alles Viljandis – et kõik panevad hullu. Ei ole vahet, kas oled õppejõud või tudeng. Ühised talvepeod Koidu seltsimajas kümnend ja rohkem tagasi. Seal tuli keska ja esimese kursuse PEDA kolhoosis veedetud aja tunne tagasi. Viljandis mõistsin, et mulle meeldib ennast liigutada, leida muusika ja keha vastavused, tajuda nüansse. Väga hilised rõõmud. Sinnamaani oli tants olnud ainult struktuur, korrapära, harjutamine, korrektsus ja idee. Viimane oli midagi, mida mul ei olnud. Kuidas siis sellesse ennast ära kaotada?

 

Praegu olen hakanud teadlikult distantsi hoidma. Kümme aastat tagasi ma kas läksin peole või ei läinud, aga mul poleks pähegi tulnud, et äkki keegi tunneb ennast ebamugavalt. Nüüd ma tajun seda ja ma ei lähe enam näitlejatudengite peole, sest mul on tunne, et äkki keegi tunneb ennast ebamugavalt. Tegime koolis hiljuti mingit mängu-etüüdi, etenduskunstide üliõpilased ja õppejõud koos. Istud paarilisega vastamisi ja vaatad talle otsa. Mõlemad panevad silmad kinni ja hakkavad kordamööda kirjeldama, alustades: “Ma panen tähele seda…” Mina olin paaris 18-aastase näitlejatudengiga. Meil jutt kuidagi jooksis. Mina olin kogu aeg ühes poosis. Ta küsis: “Kas sa oled närvis?” Mina vastasin: “Ma ei ole närvis, aga ma tajun, et sina oled närvis, sellepärast ma ei julge ennast liigutada.” Tema ütles: “Sul on õigus. Imelik on siin sinuga niimoodi istuda.” Nad on ikka nii kuradi noored.

Ülemusena ma ennast ei taju. Ma ei mäleta, et ma oleksin midagi väga üksi otsustanud. See on aeg-ajalt vaevaline – kõik need suured koosolekud. Demokraatia veetšed. Need lähevad aeg-ajalt lobaks. Peavadki minema. On inimesi, kes seda ei kannata, kes väsivad, ja on neid, kellele see väga meeldib. Mingid igavad tabelid teen ma ära, ma ei tüüta nendega teisi, aga ülemus tähendab vast midagi muud.

Me oleme vist väga õnnelikud inimesed, sest pidevat räägitakse, et enamik inimesi käib tööl, aga ei leia oma tööst mingit sädet. Ma olen ikka mõelnud, et issand, kes ja kus need inimesed on. Kuidas see võimalik on? Suurema osa ajast olen ma ju tööl – tihti sellepärast, et ma ei saa oma tööülesannetega lihtsalt normaalse ajaga hakkama –, aga kui see kogu aeg vastumeelne oleks, see oleks õudne.

Olen saanud palju kirju küsimusega, kas tantsukunst kaob nüüd ära, kui on ühine etenduskunstide õppekava. Minu meelest mitte, tantsukunst kaob ära siis, kui ükski inimene ennast koreograafiks ei nimeta. Meil oli just õppejõududega istumine, kus vaatasime koreograafide lõputöö manuaali – seal on kirjas, et lõputöö on originaallooming tantsulavastusena. Mina küsisin, kas me võtame “tantsu” eest ära. Teised vaatasid mind mõistetamatult. Miks?! Ei võta “tantsu” eest ära, vastupidi – me jätame selle sinna. Ilmselgelt on Viljandis tantsukunstist nii avar nägemus, et see ei ahista kedagi. Nähakse võimalusi.

Hiljuti jõudsime teise kursuse tantsutudengitega etenduskunstide ajaloos 20. sajandisse. Tutvustasin neile kuldset kolmikut – Duncan, Laban ja Graham. Grahami tehnika tundi näitasin tudengitele video pealt ja ütlesin, et ei olnud üldse kaua aega tagasi, kui see tehnika Viljandis õppekavas oli. Paljud ei saa aru, miks seda enam ei ole. Teise kursuse omad vaatasid videot ja lihtsalt naersid selle üle, mis seal toimus. Küsisid, et päriselt ka või? Mitte liikumine ei ajanud neid naerma, vaid esteetika. Küsimus ei ole tehnikas, vaid tantsija imagoloogilises kujus. See on muutunud.

Viljandi tantsijad tulevad kooli erinevate ambitsioonidega ja hakkavad üsna ruttu iseseisvalt tegutsema. See ei ole aastatega muutunud. Vaadatakse ära, kes ja mis siin on. Otsustatakse, et sinna panustan, sinna mitte. Vingun, ei vingu. Ise toimetan. Kõik, kes siia satuvad, teevad siin ise. Niimoodi nagu mina PEDAs olesklesin, sihukesi inimesi on kümne aasta jooksul üks. Inimesed leiavad mingi ratsionaalse viisi toimimiseks. Ikka kirutakse, aga keegi ei tee rahulolematust õnneks oma elu sisuks.

Arvan, et tudengid võtavad minult kaasa segaduse. Võimalik, et see hakkab mingil hetkel midagi looma, aga see võib jäädagi segaduseks. Ma loodan, et nad võtavad kaasa selle, et tantsust on mõtet rääkida ainult siis, kui elu on suurem kui tants. Kui tants on suurem kui elu, siis ei ole mingit mõtet tantsust rääkida.

Mõnikord küsitakse minult loomingust rääkides, kuidas saab kõik okei olla. Kõik ei saa ju hästi olla! Aga kuidas siis ei saa? Ma ei ole kunagi sellest aru saanud, kui kellegi töö maatasa tehakse. Hüsteeriliselt, et appi!, selline töö tehtigi! Mis täpsemalt kaalul on, et niimoodi käituda? Jumal hoidku, see on ju kõigest üks töö. Kas keegi on solvunud, et niimoodi läks? Mis emotsioon inimeses on, mis paneb mingit kunstiteost materdama? Kas kunst saab tõesti inimlikult solvav olla? Võib-olla ongi nii, et mina ei saa aru. Võib-olla ongi asi tegelikult väga hull. Mina aga näen looja segadust, aja planeerimatust või suuri ideid, mida lihtsalt ei osata väljendada. Ma ei mõista, milleks materdada. Võib-olla pean selle mõistmise eest Igor Gromovile tänulik olema, kes mind iga tund sõimas. Ma ei läinud sellest kuidagi paremaks. Kui inimese peale karjuda, siis ta jalad ei hakka kõrgemale tõusma, ta ei ole homme korrapealt targem, ta ei hakka paremini looma. See ei juhtu nii. Mina ei jõudnudki loominguni. Üliõpilased PEDAs, kes midagi tegid, said enamasti hävitavaid hinnanguid. Mingil hetkel see kõik kuhjub ja siis tuleb selgus, et see lihtsalt ei aita. Karjumise taga on karjuja positsiooni kindlustamine või ebakindlus või tegemata töö. Puht praktilises plaanis on karjumine ja tujutsemine aga tulemusetu.

Viljandi on lihtsalt Viljandi. Ma ei ole enam objektiivne. Ma ei ole loomu poolest väga dünaamiline. Elukohti ei ole eriti vahetanud. Meest ei ole üldse vahetanud. Jõuan kuskile ja jään sinna püsima. Mul läheb kaua aega, et aru saada. Viljandis olen olnud 1995. aastast. Selle olemise peale teised arvavad, et ju ta miskit jagab, kui ta nii kaua siin olnud on. Mingi aeg tagasi andis kultuuriakadeemia igaühele aukirja pikaajalise kohusetruu teenimise eest. See kõlas nagu 25 pluss 5. Laagritunnistus, et oleme nüüd ära istunud siin – saab panna seinale. Selline paber on meil. Kui veel istuda, siis saab võib-olla kuldse.