Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta

Mõtteid vahetavad:
Heili Einasto, tantsu-uurija ja -kriitik, Tallinna Ülikooli tantsuajaloo lektor
Evelin Lagle-Nõmm, tantsu-uurija ja -kriitik

H: Olen maailmas toimuvate sündmuste, oma vanuse ja elu keerdkäikude tõttu üha enam mõtisklenud ajalooteadmiste, lugemuse ja silmaringi avaruse tähtsuse üle. See teemadering tõuseb teravalt ja üha suuremal määral esile sisseastumiseksamitel. Küsime tudengikandidaatidelt muuhulgas sedagi, mida nad tantsus on näinud ja sageli tuleb välja, et hea, kui nad on teadlikud sellestki, mida nende õpetajad väljaspool kooli teevad. Kui nad on näinud rohkemat, siis sageli ei mäletata, mida täpselt. Tantsu kohta suurt lugenud ei olda, isegi mitte nähtu kajastusi. Tants ja tantsimine on midagi, mida nad teevad, aga mille kohta nad vähe teavad (ise sellest arugi saamata). See on kurb, oma valdkonda ja meie ajalugu võiks teada, kui mitte öelda, et peaks teadma. Muidu tekib selline omas mullis tatsumine: noored avastavad enda jaoks midagi, kuid siis saavad ootamatult, pettumusega teada, et seda mõtet või liikumisviisi on kasutanud mitmed teised loojad ja mitte isegi viimastel aegadel, vaid 20, 30, 50 või 100 aastat tagasi ning selle noore idee ei olegi nii uus ja ainulaadne. Muidugi on uus ja originaalne selle noore konkreetne nägemis- ja käsitlusviis, kuid seda saab rõhutada just teades, kuidas samalaadset ideed on teistel aegadel lahendatud.

E: Minu jaoks on hirmutav moment see, kui teise või kolmanda kursuse tudeng ei ole meie kaasaegse tantsu maastikul suurt midagi näinud ning sellised nimed, nagu Mart Kangro, Fine 5, Zuga või Kadri Noormets ei tekita mingitki mõtteseost. Kas üks või teine kunstnik avaldab muljet, kas meeldib või mitte, on siinjuures teisejärguline.

H: Tuleb ette, et tudengid või tudengikandidaadid on lavastusi näinud, nad võivad neid isegi kirjeldada, kuid ei mäleta nimesid. Me oleme justkui nii harjunud, et kogu teave on vaid ühe kliki kaugusel ega püüagi enam midagi meelde jätta. Kui infot on vaja, siis küll leiab selle guugeldades üles. Aga kui ei ole seoseid ja alust, millele üksikuid infokilde kleepida, siis ei saa ju tekkida mingit terviklikumat pilti. Paraku ega inimesed ei tea, mida nad ei tea. Seda ei saa neile isegi ette heita. Nad ei oska seda teadmist ju tahta. Oleme kolleegidega avastanud masendavalt suuri lünki põhi- ja keskhariduses, mis teeb õpetamise-juhendamise eriti raskeks, sest ei tea, mida tudengid teavad ja mida mitte. Eeldame, et kui inimesed on keskkooli läbinud, on neil olemas teadmine mingitest nimedest, suundadest ja nähtustest, aga selgub, et seda ei ole. Ma ei taha konkreetselt kellelegi midagi ette heita, kuid minu jaoks tekib üldine ühiskonna hariduse või harituse probleem, küsimus, kus on siis viga, mida parandada saaks.

E: Lisaks faktiteadmistele on väga oluline seostamisoskus. Isegi kui faktiteadmised on olemas, on küsimus, mida nendega peale hakatakse. Isiklikult olen ma ka näiteks tantsuajalugu õpetades faktidest veel enam tähtsustanud tervikpilti, sidusust, seotust praeguse hetkega, miks me üldse mingist ajajärgust või nähtusest kõnelema. See läheb muidugi kokku sinu öelduga – kui ei ole elementaarset baasi, siis ei ole ka nähtusi, isikuid, üksikuid teadmisi kusagile kleepida.

Vaatamise ja teadmiste osas näib mulle olulise momendi ja tõukejõuna huvi. Kui ei ole huvi, vajadust enda tegemistele konteksti luua, siis juhtubki, et ei ole näinud, ei tea, ei seosta. Veidi tõukub see vist kunstniku fenomenist üldisemalt. Kunst, looming eeldab millegi nägemist uuest perspektiivist, maailma tunnetamist ainuomasel viisil. Kas see tühistab aga eelnevad maailma nägemise ja tunnetamise viisid? Võiks ju eeldada, et vastupidi! Ka siis, kui me näeme miskit täiesti uuel viisil, eelneb sellele kogemus. Olgu siis kollektiivne ja/või individuaalne.

H: Minu jaoks tähendab huvi millegi, näiteks tantsu vastu, mitte ainult sellega otsest tegelemist, vaid ka selle kohta võimalikult palju teada saamist. See tähendab, et ma püüan mind huvitava nähtuse kohta võimalikult palju lugeda, seda vaadata ja jälgida (või kuulata, kui tegu on muusikaga). Tänapäeval on nii palju suurepäraseid võimalusi infot ammutada! Kui meeldib näiteks kaasaegne koreograafia, siis võiks välja uurida, milline koreograaf meeldib, mida ta lavastab, milliseid võtteid loomingus kasutab… Või kui ollakse väga innustunud oma õpetajast, näiteks Raho Aadlast, siis teatakse ka, mida Raho on teinud väljaspool tundi, milline on tema looming. See kõik on ju kättesaadav! Kui seda pole tehtud, siis paneb mõtlema, mida tähendab sõna „huvitab”? Ainult seda, kuidas ma ennast selles tunnis või lavastuses liigutan, aga mitte midagi väljapool ennast ja tundi? Kasvõi seda, mida teeb kaaslane mu kõrval või kes on see kogenenum tantsija?

Küsimus ei olegi ju kuivas infos. Ajaloos kui kuivades faktides. Ajaloohirm tuleb ilmselt sellest, et mõeldakse ajaloost kui aastaarvudest, aga need on ju ainult pidepunktid selleks, et saada aru, mis mingil ajal toimus, et tekiks mingi tunnetus. Mina näen ajalugu ressursina: kui pea on ideedest (hetkeks) tühi, siis pöörduge ajaloo poole. Sealt saab mõtteid, lahendusi… millest mõelda edasi.

E: Jah, ajalugu ei võrdu ju vanamoelise muuseumi või tolmuse museaaliga. Pigem on küsimus järjepidevuses. Me oleme täna need, kes me oleme, tänu kõigile neile üksikutele sündmustele, mis on meiega ja enne meid juhtunud. Sama tantsuloos. Täna populaarsed või vähemasti aktuaalsed nähtused on võimalikud tänu aastasadu tagasi tekkinud nähtustele, loodud loomingule.

H: Siin tooksin ma teise näite, milleks on pärimus. On tekkinud arvamus, et kui räägime Eesti pärimustantsust, siis on see kindlasti midagi meist kauget. Tegelikult pärimus ümbritseb meid kogu aeg. Me ise loome pärimust edasi. Hästi oluline on need piirid lahti lüüa ja aru saada, et me kõik oleme osalised nii pärimuses kui ajaloo loomises. Edasi kandmises ja loomises.

E: Just, see on miski väga oluline, mis vähese kogemusega kuidagi märkamata jääb – me ise oleme osa sellest samast ajaloost! Isegi siis, kui mõtestame midagi, näiteks tantsu, täiesti uuel viisil või lausa vastandume eelnevale, oleme me osa sellest samast loost. Perspektiivilt vaadates on see vaid jätk eelnevale. Vastandudes mängib kontekst, eelnevalt ehitatu, sama suurt või ehk lausa olulisemat rolli kui eelnevat jätkates. Et millelegi vastanduda või millestki täiesti uuel viisil mõelda, on tarvis ju seda miskit väga sügavalt tunda.

Ehk on ajaloolise materjali pelgamise taga hoopis hirm korrata, hirm mitte „olla kordumatu“, surve avastada midagi täiesti uut? Minul on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias tantsuajalugu õpetades olnud päris mitmel korral hetk, kus tudeng tõdeb, et issand jumal, kõik on juba tehtud! Samavõrd on aga magusaid hetki, kus möödunud sajandi alguses tehtu tundub hetkes igati asjakohane, ja üllatutakse, et uskumatu… juba siis võis näha midagi sellist!

Ajalugu on ju lihtsalt võimalus, tõend, kuivõrd erinevalt on võimalik nähtusi või elu tõlgendada ja tunnetada. Mida laiem on su silmaring, mida enam sa tead, seda enam on sul ka pakkuda. Olgu siis ideeliselt, tantsutehniliselt või keha valdamiselt. Ka sisuliselt. Ega lavastus ei saa olla midagi enamat, kui sa ise oled. Sama olen ma alati kirjutaja kohta öelnud, et sa ei saa mõista lavastust ja kirjutada midagi rohkemat kui see, mida sa ise sisaldad.

H: Õpetajatel on ka suur vastutus viia inimesi lugemismaterjali juurde. Ma esimesele kursusele just ütlesin, et jätate ühe kohvitassi ostmata ja tellite Teater. Muusika. Kino. See maksab 2,5 € kuus. Või Sirbi või Müürilehe. See on omamoodi missioonitegevus. Et kui me ise oma valdkonda ei toeta ja huvi ei tunne, kes siis veel?!

Lugemine… Arturo Pérez-Reverte romaanis „Lõuna kuninganna” on juttu narkoparunessist, kes hakkas vanglas lugema ja avastas, et mitte ainult maailm ei ole suurem, kui ta arvas, vaid et lugemine tegi ta vabaks. Et isegi vanglas olles sai ta lugemise kaudu olla vaba. Leida uksi seal, kus ta varem arvas, et on ainult sein. Lugemine on väga vajalik, just põhjalikumate asjade lugemine.

E: Minule aga tundub – ja seda mitte ainult lugemise kontekstisi –, et süvenemise moment on meie ühiskonnas alla käinud. Meie ühiskond on flash’imise, virvendamise ühiskond. Kõik vahetub väga kiiresti. Väärtuseks on kiire, kerge, kergesti tarbitav, lühike… See on pehmelt öeldes kahtlust äratav trend. Kusjuures, siin ei tekita ma mingit vastandumist süvenemise ja näiteks veebikultuuri vahel, mis samuti on meie tänase ühiskonna märksõna. Ma ei ole kindlasti mitte veebilahenduste ja -võimaluste vastane.

H: Mina ka mitte…

E: Virtuaalmaailm toob juurde täiesti teise reaalsuse, mille võimalusi ei suuda ettegi kujutada, kuid süvenemise, ideedega kaugele minemise moment on see, mille väärtus ei peaks ka virtuaalsuse kontekstis kaduma.

H: Mul tuleb siin kaks mõtet. Vahel ma ikka mõtlen, et küll on hea, et mina lähen siit ilmast enne ära, kui praegune noor põlvkond dementseks jääb. Dementsus ei kao kuhugi, ma arvan. Oma ema pealt ma näen, mis asjad dementsusega alles jäävad. Jäävad iseloomuga seotu ja sisse sööbinud, vereringena omandatud harjumused. Kui mälus ei ole aga juba enne midagi püsivat, siis ma ei kujuta ette, mis saama hakkab, kui see olematu mälu veel lagunema hakkab. Selles mõttes on hirmutavaid tendentse, millele 20-aastane muidugi ei mõtle. Mina olen hakanud üha enam märkama, kui oluline on harjumuste tekitamine, sh ka harjumus lugeda, vaadata, süveneda. Eriti olukorras, mil haigus või miski muu võib harjumusi õõnestada. Kui sul on teatud harjumused olnud, siis on sellises olukorras ka lahendusi eluga toime tulemiseks rohkem kui siis, kui sul ei ole midagi püsivat olemas.

Teine mõte on see, et uusi lahendusi saab ka äärmiselt sisukalt kasutada. Meil oli Tallinna Ülikoolis eelmisel aastal suur tehnoloogiakonverents, kus leedukad olid loonud Čiurlionise maalide ja muusika põhjal virtuaalmaailma (The Trail of Angels, https://www.crossmotion.org/trail-of-angels/). Panid ette virtuaalreaalsuse prillid ning Čiurlionise looming rullus su ümber lahti, nii et elasidki selles ilmas – kuhu sa ka ei vaadanud, ikka olid seal. Ma mõtlesin, et kui mul oleks palju raha, siis ma ostaksin endale paar sellist kunstimaailma: olen väsinud, panen prillid ette ja olengi mõnikümmend minutit teises reaalsuses. Minu meelest see kunstnik tegi seda, mida Čiurlionis üritaski teha – luua helide ja visuaalidega teist maailma. Tänapäeva tehnoloogiad pakuvad võimalusi elama panna kunsti, mis praegu eksisteerib, näiteks ainult helides või piltides. Ja sa võid avastada või taibata midagi täiesti enneolematut, mis ongi ju kunsti eesmärk – näidata meile võimalikke tegelikkusi, kuhu me ilma kunsti abita kunagi ei jõua.

E: Uued võimalused on uus ressurss ja see ei kahanda kuidagi eelnevat.

H: Meil on raamatud, audioraamatud, e-raamatud – üks ei võta teist ära. Mitmest teosest on mul olemas näiteks kõik need variandid. E-raamat on mul alati kotis, aga kui ma olen kodus, siis mulle meeldib lugeda päris raamatut, eriti kui tahan lehitseda, edasi-tagasi liikuda. Kui ma aga teen midagi rutiinset või tüütut, siis kuulan hoopis audioraamatut. Ma keskendun materjalile nende võimaluste puhul erinevalt. Üks ei võta teiselt ära, vaid liidab, täiendab ja annab teise tee taipamiseks.

Samas on selge, et ei saa ainult võita. Kui saavutad midagi, jääd millestki ka ilma. Lõputult ei saa kasvada, ilma et midagi ei kaotataks. See on teadlikkuse küsimus. Kasvule ja tarbimisele suunatud maailmas on väga raske suuta säilitada vastuvõtlikkuse piirid. Näiteks paanika, et ma jään millestki väga erilisest ilma, kui ma valin midagi muud. Ei saa valida kümmet asja korraga. Kui ma teen valiku, siis kes ütleb, et see on parim valik. Eneserefleksiivsus vajab aega ja see on tegelikult väga raske. Eriti, kui tuleb vaadata otsa ebamugavatele küsimustele endas ja teistes.

Saan tuua jälle paralleeli ema dementsusega. Mina pean kohanema dementsusega ja see paneb mulle ette sellise peegli, millesse üldse ei tahaks vaadata. Ma näen ema kaudu jooni iseendast suurendus- ja kõverpeeglis – seetõttu, et pean tahes-tahtmata selle probleemiga tegelema. Ja ma näen, kuidas ma sellele alla jään, minus avalduvad jooned, mida on raske ja ebameeldiv tunnistada. Üks võimalus on muidugi eitada kõike ja veeretada dementsuse kaela; teine tee on näha seda väärtusliku kogemusena, võimalusena muutumiseks ja mittevajaliku hülgamiseks.

Seesama on ka lugemisega. Kui süvenenult loed, siis see paneb nägema iseennast, maailma ja iseennast maailmas teisiti ning võib juhtuda, et avastad enda või maailma kohta midagi, millele parema meelega otsa ei vaataks. Ja siis tundubki, et on tunduvalt ohutum lugeda või vaadata vaid seda, mis on mugav, mõnus ja mille saab kergesti ära unustada.

Sama ka kunstniku puhul – mõnus ja mugav on tegutseda oma mullis, oma ringkonnas, kus ollakse lahe. Ja eirates enda ümber olevat suuremat maailma, jääb see mõnus ja tore olemine kestma. Aga kui hirmutav on ühtäkki avastada, et maailm on arvatust avaram ja selles ei ole sa üldse nii kesksel kohal, kui sulle meeldib mõelda. Siin on palju mõistetavaid momente, kuid ei ole võimalik olla kunstnik ja tegeleda näiteks piiritute virtuaalmaailmade avastamisega, kui ise elad väikeses egomullis. Selle mulli piires võid olla suurepärane käsitööline, kuid kui sa ei suuda teisi viia kuhugi, kuhu nad ilma sinuta ei jõuaks, siis me ei saa kunstist rääkida.

E: Egomullist välja saades tuleb leppida aga ka kõige eelnevaga.

H: Iga põlvkond peab kirjutama oma ajaloo, sest ta mõtestab sedasama ajalugu erinevalt. Ka kunstis: kõik võib olla tehtud, aga me elame teises ajas, kus hakkavad mängima teised rõhuasetused. Ka seda, mis on juba tehtud, mõtestame praeguses ajahetkes uuel viisil. See ongi hinnaline. Sinu nägemus on praeguse hetke nägemus läbi sinu prisma. Kui püüda oma nägemust üldistada, oma põlvkonnale, rahvusele, huvigrupile, siis selgub, et ei ole kõik tehtud.

E: See on kunsti ajaloolise pärandi väga oluline moment – iga aeg mõtestab nii kunsti kui eelnevat erinevalt ja loob oma reaalsuse, oma maailmataju, oma uue viisi maailmas olla ja seda luua.

H: Just, ja kui rääkida ajaloo mõtestamisest, siis sõltub alati, mida või keda ajaloost üles otsida. Alati ei pea ju pöörduma tagasi korüfeede poole. Võib-olla keegi, kellest kirjutati vähem või kes esimese hooga jääb vähem silma, ei ole oma mõjujõult sugugi väiksem. Siit tuleb aga muidugi ka meie kui kirjutajate roll ja sisemine vastutus – kellest me kirjutame ja kellest mitte, kuidas kirjutame. Näiteks 90ndatel võtsin ma vahel kirjutada lihtsalt selleks, et jääks märk maha.

E: Etendust käib teatud hulk vaatamas… arvustust loeb aga tõenäoliselt palju suurem ja ajaperspektiivil laiem sihtgrupp.

H: Väga kurb, kui midagi jääb ajalukku kirjutamata, kuna see leiab aset perifeerias või ei ole muul põhjusel „pildile pääsenud”. Teatrielus ilmub nüüd artikkel Eesti pantomiimist sõjajärgsel perioodil 1960ndatest kuni 1980ndateni (see on minu tõlgitud ja täiendatud väljavõte Karl Toepferi suurest pantomiimiraamatust, vt ka https://karltoepfer.com/2019/07/10/pantomime-the-history-and-metamorphosis-of-a-theatrical-ideology-pdf/). Põhilised tegijad on seal Adolf Traks, Maret Kristal ja Avo Rebane. Neist on vähe kirjutatud. Kuna see oli osaliselt harrastustegevus, on see jäänud peavoolu teatriuurimusest välja. Mina ise olen mõningaid asju 1980ndatel näinud. Aga võib öelda, et tänapäeva mõistes oleks võinud vaadata tolleaegset pantomiimi kui kaasaegset tantsu. Kui ma suve lõpus käisin vaatamas Helen Rekkori lavastust „Sõsara sõrmeluud”, siis – see oli pesuehtne pantomiim (Toepferi definitsiooni järgi) ja ma loodan, et see ei jää ajalukku kirjutamata – minu jaoks oli tegu ühe aasta olulisema teatrisündmusega. Paraku huvitavad nähtused jäävad sageli kusagile valdkondade vahele, seetõttu kajastamata ja hiljem vajuvad unustusse.

Nii et jõuame selleni, kuidas teha nii, et oluline teave, kunstiprojekt, artikkel, raamat jm pääseks suures infotulvas mõjule – see on keeruline. Vahel ei olegi oluline, kuidas on kirjutatud, peamine on see, et märk jääks maha.

E: Jah, mõni intrigeeriv, kuid võib-olla et kriitilise maiguga arvustus võib kunstitöö veel paremini nähtavaks teha kui kiidulaul. Aga jah, ajalugu aitab leida uusi lahendusi, seda kasvõi siis, kui soovime midagi eelnevast hoopis erinevat, mis iseloomustab hästi ju ka kaasaegset kunstide maastikku: iga uus nähtus peab olema midagi täiesti erinevat, individuaalset, enneolematut. Ükskõik kui geniaalne uus idee ei oleks, on sel alati kontekst. Sellel kontekstil on minevik, oma ajalooline mälu. Ükskõik, kui murranguline ka idee ei ole, tõukub see teatud järjepidevuselt. Uue otsingud on järjepidevuse üks osa, selle loomulik ja ainuvõimalik arengufaas. Kui vaadata kasvõi tantsuajaloos tagasi moderntantsu sünni peale, siis on uue stiili tekkel olemuslik seos eelneva tantsulooga – balletiga, mille allakäigul hakati otsima uusi võimalikke suundumusi. Ja ometi, mida sügavamalt tunda seda, mis ei ole see, mida me soovime, seda põhimõttelisemalt, olemuslikumalt suudame näha ja mõista seda, mida soovime. „Mulle lihtsalt ei meeldi” on väga arrogantne ja vähese arengupotentsiaaliga seisukoht.

H: See, mis mind on pahandanud nii balleti kui modern- ja kaasaegse tantsu poole peal, on ütlemine: et ma ei taha olla selline, nagu „need teised”, ise täpselt teadmata, milline see need on. On ainult ettekujutus, see aga võib olla tekkinud ühekordse nägemise või treeningsüsteemi põhjal… Mida rohkemat selles nähtuses veel on, seda ei teata. Lõpptulemusena ei vastanduta mitte nähtusele, vaid oma ettekujutusele sellest nähtusest. See ei ole eriti nutikas. Olen püüdnud mitte kirjutada sellistest lavastustest, mille puhul mul ei teki mittemingisugust suhet. Kui ma tunnen, et mulle ei läinud absoluutselt korda, ei ole mõtet kirjutada. See, et ei läinud korda, võib olla väga paljude asjade tulemus ning väga kergekäeliselt ei tohi hakata asju endast eemale tõukama. Aga enesekriitiliselt – ka mina ei järgi alati oma sõnu.

E: Kui kohutavalt pealiskaudne on väga kiire eiramine! Kui veidikene süveneda, siis võib ju nähtuses avastada hoopis uusi külgi või vastupidi, leida need sügavamad põhjused, mille tõttu see nähtus ei huvita.

H: Mida rohkem õpime süvenema, leidma olulisi pidepunkte ajalooga, seda julgemalt suudame ka tulevikku kavandada ja astuda. Oma ema puhul ma näen, et mida rohkem ta unustab, seda vähem suudab ta ette mõelda. Ja kui me jääme lootma, et keegi teine meie eest mäletab – mõni masin või asi, siis me muutume ise järjest abitumateks. Mulle näib, et lääne ühiskond on oma tendentside ja teatud ohumärkidega jõudnud dementsuse nähtudeni. Kui me unustame ja leiame, et ajalugu pole vaja, siis kaotame suutlikkuse näha ka uusi lahendusi. Mälu ja ajalooline kogemus annavad aluse millegi uue loomiseks. Vanasõna: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, on vägagi asjakohane ja rabavalt täpne.