Kohtumistest maailma serval ehk sellest, kuidas ma lavastusega “A PLACE CALLED UNKNOWN” aasta aega koos elasin

Johhanna Anett Toomel
Lavastuse „A PLACE CALLED UNKNOWN” lavastaja
Foto autor: Kärt Petser

 

Laval on kaheksa inimest, igaüks neist omamoodi, oma (aja)looga. Kõik nad mängivad läbi mustreid, mis on neisse aegade algusest raiutud. See kõik on paratamatu, aga ometi ei jõua ma ära oodata, mis täpselt juhtuma hakkab. Ei jõua ära oodata, hoolimata sellest, et ma ise olen nad sinna lavale lavastanud.

/Mis siis ikkagi juhtus/

“A PLACE CALLED UNKNOWN” on minu esimene pikemas formaadis lavastus, mis esialgse plaani järgi pidi lavale tulema kevadel koreograafi diplomitööna ja märkima minu koolitee lõppu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, ent maailma ajutise lakkamise tõttu jäi see õhku rippuma sügiseni, esietendudes lõpuks 2. septembril Viljandis Tantsunädalal.

Nüüd, aasta aega peale protsessi algust, pärast esietendust, on see lavastus mind oma haardest veidi vabastanud, ent ometi tunnen, et i’le täpi panekuks on tarvis natukene tagasi vaadata ja lahti kerida mõtted, mis selle perioodi jooksul mõeldud said.

Kõige suurem kummitus selles lavastusprotsessis oli ehk sinna vahele tekkinud sunniviisiline paus. Kõik jäi lihtsalt seisma, kunsti tegemine peatus, maailmas oli suuremaid muresid kui minu diplomilavastus. Ja ma sain sellest aru, ent ometi oli see aeg tagasi vaadates üsnagi veider. Kohatine kergendus peagi saabuva esietenduse ärajäämisest, ent samas täielik emotsionaalne võimetus tegeleda millegi muuga.

Prooviprotsess oli seisma jäämise hetkeks jõudnud piisavalt kaugele selleks, et lavastust kandvad kaheksa Unknowni asukat juba teatud määrani realiseerunud olid, nad olid astunud teadmatusest välja meie juurde, siia maailma või õigemini selle servale. Ootusärevad oma sihtpunkti osas ning väsimatult valmis, et astuda lavale.

Ent kõik oli vaakumis, maailm seisis paigal ning lavale astumise võimalust ei paistnud veel tekkimas. Nii need kaheksa olevust ootasid ja mina koos nendega. Vaikselt hakkasin uskuma, et kaotan oma reaalsustaju ja libisen koos oma uute kaaslastega Unknowni. Ma kohtasin neid kõikjal: raamatutes, filmides, baarileti ees ja iseendas. Aga noh, eks nad sellest vist koosnevadki – minust, etendajatest ja kõigest muust, mis nendesse sünteesitud on. Ehk sellest ka nende oskus Unknownist aeg-ajalt siiapoole maailma serva kiigata. Ehmatada, oodata, vaadelda, nõuda, küsida, märgata, olla märgatud jne. Kummitada mind minu tegemistes.

Kui kõik siia niimoodi kirja panna, kõlab see veidi hullumeelselt, ehk on minu mõte lihtsalt selles, et mulle ei meeldi loominguliselt rööprähelda. Üks idee vajab enne lõpetamist kui teisega alata saab, vastasel juhul jäävad pooleliolevad mõtted uutest liialt läbi paistma, peegelduma loomingulisse siseringi, mis välistab uue materjali tekke. See oleks igati mõistlik seletus, aga ei anna mulle ikkagi päriselt rahu.

Ma ei ole varem kogenud, et üks lavastus nii meeletult minuga kaasas käiks. Mitte lihtsalt ühe eluhetke spetsiifiline huvi, kus lavastusi tehaksegi ainult teatud temaatikas, vaid konkreetsed tegelased Unknownist, kordumas minu igapäevas. Ehk olen kasvamas kunstnikuks? Neid/Meid ju ikka kummitavad lõpetamata pintslitõmbed ja ütlemata jäänud sõnad, tantsimata sammud.

Aga võib-olla on küsimus hoopis nendes tegelastes. Lõpuni saladuses hoitud hiiglased, kes meis kõigis ühel või teisel hetkel pead tõstavad. “A PLACE CALLED UNKNOWN” on lugu nende kohtumisest ja sellest, mis edasi saab. Kuigi Unknowni kaheksa karakteri algkujud on pigem nähtused kui inimesed, muutusid nad üsna kiiresti elavateks ja hingavateks olenditeks, nad olid tõelised, just sellised, nagu ma ette kujutasin. Igaühel oma kiiksud ja veidrused, aga ka head ja õilsad omadused. Nii nagu ikka. Nende materialiseerumise hetkest oli neid lihtsalt vaja jälgida, nende omavahelist dialoogi esile kutsuda ning seda liikumisse suunata.

Muidugi oli mul lavastajana eesõigus nende tegelaste narratiivi suunata, ent suuresti olid küsimused juba vastatud ning mina lihtsalt sättisin need ettemääratud kohtumised visuaalselt nauditavasse vormi. See oli kohati väga kummaline, töötada väljamõeldud maailmas, tegelastega, kes eksisteerivad minu ja etendajate vahelises loomeruumis, kohas, mida kutsutakse teadmatuseks, ent ometi tajuda, et kui lõpuks nende tekkinud olendite iseloomudest aru saada, vajuvad kõik pusletükid ise õigele kohale ja Unknown saavutab oma sotsiaalse loogika. Maailm, olgu või teadmatu, on tekkinud.

/Narratiiv vs seisund/

Tegelaste iseteadlikkusest kujunes veel teinegi dialoogikoht. Unknowni asukad nõudsid trajektoori, kindlust oma tegemistes, mina aga ruumi tõlgendustes. Algas heitlus narratiivi ja seisundilisuse vahel. Minu jaoks on need kaks ideed kummaliselt vastuolulised. Üks eeldab vabadust siseneda ning olla, teine nõuab teekonda ja sündmuste järgnevust. Üks mõjub aktiivselt, teine passiivselt. Üks lõpetatult, teine lõppematult.

Valimata nende kahe mõtte vahel juhtuski, et tegelaskujud jäid vaatajale saladuseks ning lavalised kohtumised, küll ettemääratud ning looliselt täpsed, olid avatud ning kutsusid vaatlema rohkem kui mõistma. Protsessi käigus mõtlesin tihti sookurgedele raba serval ja inimestele kohvikus, hetkedele, kus kõrvalseisjana saan vaadelda kellegi teise loo kulgu, jättes endale siiski vabaduse lisada loole sobivad subtiitrid.

Selline lähenemine iseloomustab minu loomingut üldisemaltki – pidev võitlus narratiivi ja seisundi vahel. Tunnen uudishimu tegelaste omavaheliste suhete vastu, ent samas vaatan kunsti ülevoolava armastusega ning naudin seda ka tegevusena. Selline liikuvatest piltidest koosnev ülesehitus pakub ka teatavat vabadust vastutusest, kestev hetk, mis kunagi päriselt ei lõpe. Vaatajale jääb võimalus minu alustatud lugu ise lõpetada või vaadata laval toimuvat galeriikülastaja pilguga. Narratiiv ja seisund, valik on sinu.

/Inspiratsioonist unes ja ilmsi/

DRAAMA festivali vestlusringis küsiti minult, kust ma inspiratsiooni ammutan ning teatava piinlikkustundega pidin tunnistama, et aeg-ajalt jõuavad visuaalid minuni isegi magades. Ma isegi ei tea, miks see piinlik on, aga tundub mingisugune klišeeküsimus olevat. Tegelikult ei ole ju tähtsust, kust see impulss loomiseks täpselt tuleb, peaasi, et tuleb.

Siiski olen märganud, et tihti alustan loomeprotsessi visuaalsetest materjalidest, olgu selleks siis mõni maal, skulptuur või tegevus. Midagi nendes piltides jääb mind kummitama ning nõuab vaatamist läbi tantsija silmade. Jah, ja ma nimetan ennast siin tantsijaks, mitte lavastajaks või etenduskunstnikuks, sest päeva lõppedes oskan ma kõige paremini lugeda kehasid ning see, kuidas need kehad ühel hetkel aegruumis kohtuvad, on see, miks ma tahan olla (…) kunstnik. Ja kuigi kohtumisi ning kehasid saaks vaadata ka lavastaja pilgu läbi, tunnen, et tantsijana töötamine ja elamine, igapäevaselt enda ja teiste kehade liigutamine ning mõistmine pakub sisevaadet omavahel kõnelevatesse kehadesse rohkem kui lihtsalt lavastaja või selles kontekstis ka sündmuste-looja pilk.

Kui see pildiline materjal on ennast minu peas lõpuks kehtestanud, hakkab selle ümber tekkima kontseptikiht, olgu selleks siis arusaam seisundist või looline taustsüsteem, mis aitab üksikutel piltidel vajuda laiali lavastus-maastikuks.

Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi midagi loonud selleks, et olla moraalitsev või sotsiaalkriitiline, mis tänapäeva maailmas ei ole ehk tervitatav kunstniku omadus, aga mitte miski ei kutsu mind seda igapäevast jama veel proovisaalis ja hiljem laval läbi elama. Tundub, et kunsti osas olen romantik, keegi, kes loodab, et esteetika võib samuti maailmamuutev olla.

/Rahulikult rahutuse poole/

Kas selline see kunstnikuks olemine siis ongi? Pidev küsimine, rahutus, töö, rõõm, rahulolu, elevus. Ma ei ole veel kordagi tundnud sellist väsimust kui Unknowni lavale tuues, ent samas ei ole tööviljad kunagi nii magusalt maitsenud. Viimane aasta mu elust kulges koos nende asukate ja inimestega, kes neid füüsilisel kujul lavale aitasid tuua. Oli au näha, kuidas etendaja isiksus lava servale vaatama jäi ning Unknown üle võttis. Varsti suudan need olendid ka oma õlult raputada ning liikuda edasi. Uued lood ootavad jutustamist ning tundmatused loomist. Mina igatahes olen ootusärev.

„A PLACE CALLED UNKNOWN“ on Johhanna Anett Toomeli TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafi diplomilavastus.

Lavastaja: Johhanna Anett Toomel
Etendajad: Mareeta Ojasaar, Annabel Tanila, Kai Valtna, Helle Mari Toomel, Carl Heinrich Pruun ja Katrin Kubber
Helikujundus: Elina Kasesalu, Michael Gugliotti, Harri Heinsoo
Valguskujundaja: Chris Kirsimäe
Dialoogipartner: Ele Viskus
Lavastuskorraldus: Eliise Künnis
Esietendus: 2. septembril 2020 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias