Kokkuvõte Hiiumaa TantsuFestivalist 2018

Eva Liisa Kubinyi
Hiiumaa TantsuFestivali korraldusmeeskonna liige

Hiiumaa TantsuFestival kompas järjekordselt tantsu kui meediumi piire ja pakkus alternatiivseid tõlgendusviise. Festivalil kohtusid erinevates vanusegruppides nii algajad tantsuhuvilised kui ka professionaalsed tantsijad, kes praktiliste harjutuste ning vestlusõhtute kaudu oma oskusi ja mõtteid jagasid.

Lavastusprotsessid

Festivali jooksul valmis üks tantsulavastus ja üks tantsufilm, lisaks üks performance-lavastus ning toimus üks residentuuri ettenäitamine.

Lavastusprotsessi professionaalsetele tantsijatele juhendasid Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov. Käina Kool muutus kogu protsessi vältel performance´iks: iga päev katsetati improt, kasutades ka võimla inventari, korvpallidest hokikeppideni välja. Etendusõhtuks pandi need elemendid kokku ja pakuti Käina Kooli võimlas tunnipikkust show´d, kuhu kaasati ka publik koos koeraga. Pilku püüdis nii seintel kui ka korvpallivõrgust läbi ronimine, lisaks näiteks veega mängimine, olgu siis kastekannu või märgade riietega. Põnevaid tegevusi jagus igale silmapaarile.

Lavastusprotsessi noortele professionaalsetele tantsijatele juhendasid Karoline Suhhov ja Judith Parts. Protsessi käigus uurisid nad Youtube´i mõju noortele, täpsemalt, kuidas vlogides tervitamine ja väljumine on üles ehitatud. Neid elemente kasutati ka etenduses, kus noored näitlesid vlogitari “kertu” elu. Lisaks kasutati tantsijate salvestatud 24-tunnist salvestust enda elust. Vloginduse teatraalsus mõjus isegi teatrisaalis kunstlikult, mis pani ehk publiku mõtlema Youtube´i võltsuse üle.

Residentuuris osales Karolin Poska koos Jaanus Siniväliga. “Kas sa oled kuulnud uudist, et Filipiinidel hävitati buldooseriga illegaalsed luksusautod?!”. Antud küsimus osutus festivalil osalejatega vesteldes keskseks küsimuseks. Etendusel näitlesid puldiga juhitavad ja kõlareid kandvad mänguautod vestlejaid, kes eelnevalt salvestatud juttu mängisid. Lisaks festivali vestlustele kasutati teoses ka Vikerraadio saate “Soovide aeg” lindistusi. Publikule pakkusid liikuvad ja samal ajal vestlevad autod palju lõbu.

Filmiprotsessi noortele professionaalsetele tantsijatele juhtisid Henri Hütt ja Mikk-Mait Kivi. Protsessi käigus valmis lühifilm “CINDY – based on a true story”, mis visualiseeris tantsijate loomulikku suhestumist keskkonnaga ja nende tasakaalu otsinguid. Kõik liigutused olid siirad ja ajendatud ümbruskonnast.

Platvorm

Esimest korda sellel aastal toimus Hiiumaal noorte etenduskunstnike PLATVORM. Kahel õhtul sai Käina Huvikeskuses tutvuda noorte eksperimentaalsete tükkidega. Näha sai nii tantsulist stand-up komöödiat, tantsufilme, eurütmiast inspireeritud teost kui ka improlavastusi.

Põnevaks osutus Kaisa Kattai teos “Kuidas teha?”. Kunstnik keskendus isikliku kinnisidee – slime videote vaatamine Youtube´istantsukeelde tõlkimisele ja lootis seeläbi puhastumisele. Autor tõi vaatajate ette noortekultuuri Youtube´i kanali, antud kontekstis kitsamalt DIY kogukonna.

Eriti intrigeerivaks osutus Anita Kurõljova teos “Katsetus”. Kunstnik tõi vaatajate ette Chatroulette´i kasutaja tegevused kaamera ees ja pakkus vastutasuks kultuuri tantsu näol. Kui kasutajad oli Anita tantsu piisavalt kaua jälginud, pöörati kaamera ümber ja tutvustati talle ka publikut. Nii sai ta aru, et ta on osa etendusest ja enamasti pani ebamugavusest kaamera kohe kinni. Kunstnik soovis viia nii tantsu vaatajateni, kes seda ehk ise muidu tarbinud ei oleks.

Lisaks oli näha mitmes teoses toidu kasutamist. Näiteks Karmen Teesi Pregeli teoses “Kukuümber” hakkisid tantsijad juurvilju, et valmistada üheskoos värske salat. Söögiga mängimise teema püstitas ka publik PLATVORMI õhtu teises vestlusringis, kust see liikus ka performance-lavastuse temaatikasse. Mida aga toit igas teoses täpsemalt sümboliseerib, jääb iga vaataja enda otsustada.

Lisaks etendusõhtutele said festivalil osalejad osa võtta kolmest töötoast.

Joanna Kalm “Pehme ja jäik vabadus”

Töötoas oli uurimise all tantsu ajend, selle leidmine ja mõtestamine. Teoreetiliste näidete abil tutvustati tantsuajalugu ja pöörati tähelepanu tantsu arengule: laienemisele ja kitsenemisele. Praktiliste ülesannete abil aga prooviti vabaneda eelnevatest liikumismustritest ja ka tunnetest, et keha saaks vabalt sisemist impulssi järgida. Näiteks ühes ülesandes keskenduti kehale kui instrumendile: uuriti, kuidas muusika juhib liigutusi ja prooviti väljuda helide mõjuväljast.

Eriti efektiivseks osutus aga harjutus, kus kõik tantsijad pidid ringis jooksma ja selleks, et väljuda füüsilise koormuse alt, pidi pikkade ja energiliste liigutuste abil liikuma läbi ringi. Selline situatsioon küll ehk langetas liigutuste kvaliteeti, kuid soodustas energilisust ja vabanemist mõtetest.

Ajjar Ausma ja Tormi Torop “Dokumentalistika töötuba”

Töötuba viis osalejad ekspeditsioonile metsa: haudvaikuses jälgiti ja jäljendati looduse liikumist. Täielikult tsivilisatsiooni helidest ja mõjutustest vabastatuna keskenduti metsa elementidele: samblikud puuokste peal, ämblikuvõrkude süsteem kanarbike vahel, puu varju liikumine jne. Pärast pikaldast jälgimist salvestati liikumine kehas ja lisati oma tõlgendus. Lõpptulemusena mängis iga osaleja ühte elementi looduses koos endapoolse interpretatsiooniga. Liigutused jäädvustati filmile ilma ühegi montaažita. Müstilises männimetsas viibimine soodustas keskendumist hetkele ja lasi meil saada osa loodusest.

Tehes harjutusi kaasa ilma eelneva tantsuhariduseta, näen kasutatud metoodika potentsiaali teisteski loovates valdkondades. Looduse keskel olemine ja selle mõttega jälgimine äratab meis sisemise loovuse, mis ehk tavapärases keskkonnas varju jääb.

Janina Sarantšina “Repertuaari töötuba”

Töötuba keskendus põhiliselt koreograafilise materjali õppele, mille sooritamist toetasid loovad harjutused. Näiteks pöörati erilist tähelepanu ökonoomsele liikumisele ehk kuidas ühte kindlat kehaosa liigutades lõdvestada ülejäänud keha. Koreograafia oli üles ehitatud nii, et kaastantsijatega pidi koostööd tegema. Mugavaks koostööks ja kaaaslase märkamiseks pühendati mitmeid harjutusi, kus pidi väiksemates gruppides improviseerima.

Iga uue koreograafia õppimine paneb tantsija proovile nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt, kuid antud juhendaja metoodika toetas oskuslikult vajalikku teemasse sisenemist.

Esimest korda sellel festivalil katsetati formaati, kus osalejatel oli võimalik ühe päeva jooksul (eelnevatel aastatel ainult pool päeva) süvitsi õppida ühe juhendaja käe all. Osalejate vaatenurgast osutus see edukaks, sest andis võimaluse süveneda ühele kindlale metoodikale.

Antud töötubade formaat sobib ideaalselt liikumiskunsti lahti mõtestamiseks ja pakub mängulisi metoodikaid, kuidas väljuda seni sisse harjutatud liikumise mustritest ja mõtiskleda alternatiivsete võimaluste üle.

Iga Hiiumaa TantsuFestival on ainulaadne ning parima kogemuse annab osavõtt ja kohalolek. Kohtumiseni järgmisel festivalil!