Koreograafia ja etendus

Raamatust “Choreographing problems: Expressive Thoughts in European Contemporary Dance” (2015)
Bojana Cvejić, tõlkinud Ele Viskus

Nii koreograafide, kriitikute kui ka teoreetikute käsitlustes on tavapärane, kuigi vähe lahti mõtestatud arusaam käesolevas raamatus1 kõne all olevate “etenduste”, või isegi “koreograafiliste etenduste”, identiteedist, mille puhul tihti püütakse vältida terminit “tants”. Termin “etendus” viitab kuulumisele pigem etendus- kui kujutava kunsti valda. See erineb tegevuskunstist (või mõistest live art, nagu on Briti kontekstis kasutusel), mida on ajalooliselt nähtud ühekordse, kordumatu ja isikliku sündmusena. Seejuures eristub etendus ka püsivatest materiaalsetest objektidest või teise isiku loodud, interpreteeritavatest partituuridest muusikas ja tantsus ning etendust kui sellist on peetud ka teatris taasesitatavaks. Nagu ka “koreograafia”, pole “etendus” lihtsalt tehniline termin, mis oleks taandatav käsitlemiseks lihtsalt ajas ja ruumis sooritatava koreograafiana; pigem võimaldab etenduse mõiste määratlematust ja heterogeensust meediumi väljendamisel sarnaselt performance’i-kunstiga. Selline mõtteviis on kinnistunud ka tantsu-uurimise ja praktika teineteisele lähenemises, milles etenduse kui nähtuse kontseptsiooni suhestatakse tantsuga. Ploebst (2009: 164) viitab Le Roy, Ingvartseni, Charmatzi, Burrowsi ja Ritsema töödele kui “koreograafilistele etendustele”. Sarnaselt on termin antud ka Lepecki toimetatud ja kirjutatud kaasaegsele tantsule keskenduvates raamatutes “On the Presence of the Body: Essays on Dance and Performance“ (2004) ja “Exhausting Dance: Performance and the Politics of Movement” (2006), kus ei kõrvutata lihtsalt “tantsu” ja “etendust” sama uurimisobjekti raamides, vaid nagu ka teises kõnealuses raamatus välja tuuakse, allutatakse “tantsu” mõiste pigem “etendusele” kui laiemale terminile. Seetõttu küsime: mis huvisid on etendusuuringud viimasel kümnendil tantsu vallas arendanud? Vastused algavad väljapaistva etendusuuringuid puudutava teesi edasiarendusega, mida jagavad nii tantsu- kui teatriteadlased keha kohalolu osas. Etendusuuringuid on alates 1990ndatest märkimisväärselt mõjutanud Peggy Phelani (1993: 148–152) ontoloogiline väide etenduse kaduvuse kohta, mille järgi on etendus raskestitabatava kohaloluga, määratud mälu kaotamisele ja kordamisele. Phelani väide keskendub küll peamiselt performance’i-kunsti töödele ning põhjendab selliste tööde vastupidavust taasesitatavusele ning seeläbi ka 1990ndate identiteedipoliitika taaskasutusele. Tema esitatud kaduvuse teesil on olnud märkimisväärne mõju ka nendele tantsu-uurijatele, kes joonduvad kohalolu, kirjutamise, subjektiivsuse, pilgu ja ajaloo käsitlustes Lacani ja Derrida diskursuse järgi (Kruschkova toim. 2005; Siegmund 2006; Hochmuth, Kruschkova ja Shölhammer toim. 2006; Foellmer 2009). Tantsuliigutuse kaduvus, mida on kirjeldatud kui keha enese-kustutamist liikumise “kaduvates vormides”, esineb ka etenduse kui nähtuse baastingimusena. Tegeledes tantsu kaduvusega, võib Phelani käsitlust võtta kui metafoori tema etenduse uurimise teooriast, milleni ta on jõudnud oma mõtiskluses üldisema ajaloo kirja panemise teemal:

Ajaloo kirjutamine ja koreograafia peegeldavad ning taastoodavad kehasid, kelle nimesid igatseme õppida kirjutama. Me loodame sellele, et kui suudame meenutada ja taaselustada neid hääbuvaid vorme, siis meie enda omi meenutavad samuti need, kes vajavad meid, et hoida end hääbumast. See korduste tants kindlustab meie kestva kohalolu: me oleme alati kaduvad. (Phelan 2005: 209)

Kuigi metafoorsena esitatud, on Phelani kaduvuse ontoloogia teesil olnud suur mõju, kuna see elustas kohalolu metafüüsilisuse tantsuteoorias, mis 18. sajandi lõpust alates on tegelenud tantsukunsti kujundamisega. Lähtudes Jean-Georges Noverre’i 1760. aastal tantsu ja teatri kohta ilmunud traktaadist “Lettres sur la dance et sur le ballets” (Noverre 2004) – ühest modernsusega suhestuvast teedrajavast tekstist – on tants kaitstud koreograafia ülemvõimu eest tänu oma vastupanule nähtavuses ja kirjutatavuses. Sellest ajast alates on tantsu peetud taastamatu põgusaks jäljeks, liikumisse tõlkimatuks ja alati enamaks kui koreograafia (kui tantsu kirjutis). Tantsu-uurijad on varasematel aastakümnetel liikumist ja kehalist kohalolu uurinud lähtuvalt arusaamadest kadumise, kaotamise, puuduse ja puudumise kohta, pidades liikumist ja kohalolu millekski, mis kaob, tähistades aja möödumist. Lepecki (2006: 28) on selle kohta sarnaselt kirjutanud, et “koreograafial on võime esile kutsuda puuduvaid kohalolusid”. Liigutusele olemuslik puuduvuse ja nähtamatuse kummitav kohalolu ning haardeulatuse probleem toovad liigutuse kui sellise esile tantsu tuumana, võttes seejuures arvesse ka ebastabiilset arusaama liigutuse lühiajalisusest ning seotusest kirjeldamatusega. Lühiajalisuse ja kirjeldamatuse käsitlusi aetakse tihti segamini romantiseeritud väljendamatusega, mis on tekkinud tantsu kohta käivate kirjutiste ebaadekvaatsusest ja nägemuste ebatäpsusest, muutes tantsu ontoloogiliselt madalamaks tantsusündmusest või -etendusest.

Seostades liikumist keha kohalolu/puudumisega, seatakse koreograafia binaarsesse opositsiooni tantsuga, mille olemus oletatavasti koosneb etendamisest, seejuures möödudes koreograafiast või edestades seda, samal ajal nii puuduses kui külluses. Liigutuse lühiajalisus toetab arusaama koreograafiast kui kirjapildist, mis tantsu haihtuvale jäljele järgneb ja seda dokumenteerib, isegi kui kirjutis, nagu poststrukturalismi käsitluses kehtestatud, on alati juba sellele jäljele eelnev. See paigutab koreograafia kui sellise tehnoloogia või liigutuse komponeerimise valda, mis demonstratiivselt jätab välja võimaluse ajaliseks oleluseks ja koreograafiliste ideede muutumiseks etendussündmuse ajal. Ma tahan öelda, et koreograafia loomise ja koreograafia etendamise eristamine ei tohiks ontoloogiliselt eelistada etendumist tantsu “olemise viisina” lihtsalt selle tõttu, et etendus justkui kustutaks koreograafia vaadelduna külluse/puuduse seisukohast.

Koreograafia ja tantsu suhet on vahel vaadeldud binaarse opositsioonina abstraktse ja konkreetse vahel. Hiljutises deleuze’ilikus uurimuses abstraktsest mõttest digitaalse meedia ja inimkehavaba koreograafia suhtes propageerib Stamatia Portanova koreograafiat kui võimalust abstraktselt komponeerida või anda vorm mõtte liikumiste mustritele. Sellisena on koreograafiline mõte samuti eristatav etendusest või tantsu füüsilisest väljendusest ühe või enamate kehade kaudu. Keha esitab liigutuse ja mõte mõtleb või koreografeerib tantsu. (Portanova 2013: 15)

Väide, et tants eelistab kehastunud kinesteetilisele kogemusele toetuvat fenomenoloogilist perspektiivi ning koreograafia erinevalt sellest on justkui “meele sündmus“, suutes metamorfiseerumise teel muuta “lihtsa kõnni tantsuks” (Portanova 2013: 14). See käsitlus rõhutab meele ja keha lahknemist sarnaselt etendumise ja koreograafia vahelise erinevusega, nii nagu on käsitletud ka keha ja mõtte lahknemist. Selles raamatus2 tuuakse esile koreograafilise mõtte jätkuvust kõigis etendumise olekutes, olgu see loomine, etendamine või etenduse külastamine. Koreograafia mitte ainult ei eelne etendumisele kui loominguline protsess, mis kulmineerub sündmusena. Samuti ei saa seda taandada tehnilisele, oskuspõhisele definitsioonile: ruumis aset leidev liikumiskompositsioon, mis on visuaalselt jälgitav sündmusejärgse üleskirjutisena. Loomine kestab, et etendumisel edasi toimuda, selles mõttes, et loomisel tekkivad probleemid püsivad ning tekitavad erinevaid lahendusi nii etendumisel, külastamisel kui ka aegruumilisest sündmusest kaugemale mõeldes. Sarnaselt eksisteerib etendus tegelikult ka loomises: keha mõte on koreograafilise idee kontseptsioonis ja ka igas proovis kohal. Seega selles raamatus pakutakse välja koreograafia ja etendumise kui kahe erineva, kuid lähedalt seotud sama püüdluse olekut, mille puhul kasutades terminit “koreograafia“, peetakse silmas loomise protsessi ning “etenduse” terminit kasutades loodavat objekti.

Bojana Cvejić  on Belgradist pärit ning Brüsselis baseeruv etenduskunsti-uurija ning -looja. Cvejić´il on doktorikraad filosoofia valdkonnas Kingstoni Ülikoolist ning ta õpetab mitmetes etenduskunstidega tegelevates Euroopa ülikoolides. Bojana annab loenguid mitmetes vähem või rohkem akadeemilisemates formaatides. Lisaks on ta üks Prantsusmaal St. Erme et Outre Ramecourtis asuva Performing Arts Forumi (PAF) asutajaliige.

Toimetanud Madli Pesti, Evelin Lagle ja Pille Saar.

 

1Antud tekst on raamatu „Choreographing Problems: Expressive Thoughts in European Contemporary Dance“ sissejuhatav tekst tlk.
2„Choreographing Problems: Expressive Thoughts in European Contemporary Dance“ – tlk.

 

Kasutatud materjal:
Foellmer, S. 2009. Am Rand der Körper: Inventuren des Unabgesclossenen im zeitgenössischen Tanz. Bielefeld: Transcript Verlag.

It Takes Place When It Doesn't: On Dance and Performance Since 1989. 2006. Toim. Hochmuth, M., Kruschkova, K., Schölhammer, G.  Frankfurt: Revolver Books.

Lepecki, A. 2006. Exhausting Dance: Performance and the Politics of Movement. New York: Routledge.

Noverre, J.-G. 2004. Letters on Dancing and Ballet. Alton: Dance Books.

Ob?scene. Zur präsenz der Asenz im zeitgenössischen Tanz, Theater und Film 2005. Toim. Kruschkova, K. Vienna: Tanzquartier Vienna.

On the Presence of the Body: Essays on Dance and Performance Theory 2004. Toim. Lepecki, A.  Middletown CT: Wesleyan University Press.

Phelan, P. 1993. Unmarked: the politics of performance. London: Routledge.

Phelan, P. 2005. Essee kataloogis Intus: Helena Almeida.

Ploebst, H. 2009. Blago bung bosso fataka. – Frakcija Performing Arts Journal, vol 51 (2), pp. 160–171.

Portanova, S. 2013. The Mereotopological Space/Time of Dance. – Space and Culture, vol 16 (2), pp. 194–210.

Siegmund, G. 2006. Abwesenheit: Eine preformative Ästhetik des Tanzes. William Forsythe, Jerome Bel, Xavier Le Roy, Meg Stuart. Bielefeld: Transcript Verlag.