28. septembri õhtul avatakse Tartu Kunstimuuseumis projekt nimega “Muuseumi koreograafia”, mis on põnev koostööettevõtmine näiliselt nii vastandlike fenomenide – teatud mõttes säilitava institutsiooni, muuseumi, ja üksnes ajas elava kunstivormi, tantsu – vahel. Näitus jääb avatuks neljateistkümneks nädalaks, 7. jaanuarini. Näituse kuraator on Hanna-Liis Kont ja konsultant Iiris Viirpalu. Näitusel osalevad Bojana Cvejić, Xenoula Eleftheriades, William Forsythe, Maria Hassabi, Kadri Noormets, Lennart Laberenz, Abby Page, Karl Saks, Maarja Tõnisson, Zorka Wollny. Põgusas vestluses annab Hanna-Liis võimaluse näituse idee tagamaadele piiluda ning ettevõtmise sügavamat sisu mõista.
Kust tekkis idee tuua muuseumisse midagi muuseumile nii vastandlikku, nagu tants?
Tantsumaailm on mind alati huvitanud ja kõnetanud, teisalt on minu eriala ja igapäevane töö seotud kujutava kunsti ja muuseumidega ning see näitus oli võimalus need maailmad kokku tuua. Õppisin 2015.–2016. aastal Inglismaal muuseumiuuringute magistrantuuris ning külastasin palju sealseid muuseume. Selle aja jooksul mõistsin, et seal on antud teema väga aktuaalne – muuseumid näitavad palju tantsu. Ma nägin väga erinevaid lahendusi temaatilistest näitustest, mis tantsu ja koreograafiat ühel või teisel moel puudutasid, kuni lastehommikuni muuseumis, mida viisid läbi tantsukunstnikud. Mõned lähenemised olid minu hinnangul enam õigustatud kui teised, kuid igal juhul tekitas see minus veel suuremat huvi neid kaht valdkonda koos vaadata ja seda nähtust, mis mitmel pool maailmas on üsna kaugele arenenud, kuid Eestis veel nii levinud ei ole, hakata kuskilt otsast esmalt enda ja seejärel ka Tartu Kunstimuuseumi publiku jaoks mõtestama. Minu kätte sattus õpingute ajal ka teemakohast kirjandust, mis oli suureks abiks, et seda mõtet edasi arendada (nt Wookey, Sara 2015. Who Cares? Dance in the Gallery & Museum. London: Siobhan Davies Dance.)
Kui postmodernne tants tõi kaasa muuseumi kui uudse etenduspaiga, pääsemise traditsioonilisest teatrikeskkonnast, siis “Muuseumi koreograafia” on sellest samm edasi. Näituse tutvustuses on kirjas, et näituse keskmes on eksponaatide asemel publik, kuna kõik eksponeeritud teosed toovad esile, et muuseum on keskkond, mille loovad inimesed oma igapäevase kohaloluga – arusaamade, kultuurilise tausta, käitumise ja liikumisega.
Kui ma hakkasin sellesse teemasse süvenema, lugedes erinevaid tekste ja rääkides valdkonnas tegevate inimestega nii Eestist kui väljastpoolt, tulid esile korduvad probleempunktid, mis panid küsimärgi alla selle, kuidas või miks üldse tantsu muuseumis näidata. Sageli mainiti, et tantsu esitamine muuseumis võib muuta selle muuseumi ülejäänud ekspositsiooniga võrreldes teisejärguliseks, kuna sellele ei anta teiste eksponaatidega võrdset rolli ega iseseisvust. Samuti toodi esile, et muuseumi keskkond ei ole tantsuetenduste vaatamiseks väga sobiv, kuna erinevalt teatrisaalist hajub publiku tähelepanu muuseumis erinevate teoste vahel ja seega on keeruline tekitada kollektiivset keskendatud vaatamiskogemust. Neid probleeme arvesse võttes tekkis näitusele fookus – otsustasin valida välja need teosed, mis on sündinud inspireerituna muuseumi kontekstist või mõnest aspektist, mis on muuseumile omased. Mulle tundus, et need võiksid olla teosed, mis juba loomu poolest tahavad muuseumis olla ja nende eksponeerimine muuseumis on igati õigustatud, sest nad on seal kõige kõnekamad. Paljud nendest teostest tegelevad muuseumi publikuga, sellega, kuidas publik muuseumis käitub, kuidas seal liigub, milliseid käitumisnorme või ideoloogiaid omaks võtab. Samuti tegelevad teosed muuseumi institutsionaalse ja arhitektuurikeskkonnaga ning vaatamise ja vaadeldavaks olemise suhetega.
Muuseumikoreograafia projekt näib põhjalikult läbi mõeldud ja algideed tugevalt paigas. Kindlasti tuli ideede edasiarendusi ja põnevaid lisandusi ka koostöös tantsukunstnikega.
Esmased küsimusetõstatused tekkisid mul algse uurimistöö käigus, lugedes ja valdkonnaga seotud inimestega vesteldes. Kui selgus aga kunstnike nimekiri, kellega koostöös ma näitust hakkasin planeerima, siis said minu püstitatud küsimused nüansse juurde ja täpsustusid. Kunstnikud tõid oma loominguga esile aspekte, mida ma ise alguses ei olnud tähele pannud. On olnud väga põnev näha, kuhu me koos välja jõuame, kui mina esitan oma algse idee või hüpoteesi ja kunstnikud hakkavad seda oma lähenemiste, praktikate ja harjumuste baasilt täiendama. Sellise koostööprotsessi tulemusi saab näitusel ka näha.
Osa kunstnikke toovad näitusele juba olemasolevad tööd, kuid mitmed loovad ka uusi teoseid, mille sündimine on olnud osaliselt mõjutatud meie ühisest dialoogist. Näiteks Maarja Tõnissoniga koos töötades oleme püüdnud leida ühiseid pidepunkte, kus ühelt poolt on esindatud tema huvid ja küsimused, millega ta on oma varasemas loomingus tegelenud, näiteks publiku ja eksponaadi vaheliste piiride testimine, ja teiselt poolt minu huvi uurida, miks tantsukunstnikud üldse selliste teemadega tegelevad ja mis juhtub, kui nende looming tuua näituse konteksti. Nende otsingute käigus jõudis Maarja teoseni “bodyWORKbody”, mis pakub publikule nii vaimset kui füüsilist kogemust, aidates tajuda muuseumi tavapärasest erinevast vaatepunktist ja läbi Maarja eriomase lähenemise.
See on ka tantsukunstnikele põnev võimalus uurida uues kontekstis neid küsimusi, mis nende loomingus on laiemas plaanis väga olulised. Võib-olla Sa soovid tuua välja mõne idee või nüansi, mis selle näituse korraldamise protsessis on tantsukunstnikel tekkinud.
Neid ideid on palju, aga üks tore näide on seotud Karl Saksa uue teosega. Mõtlesime mõlemad alguses selliste teemade peale nagu muuseumi ruumiline keskkond ja kogu ning sellega kaasnevatele eeldustele ning väärtusele, mis teosele lisandub, kui see tuuakse muuseumisse või kui seda eksponeeritakse näitusesaalis. Aja möödudes oleme aru saanud, et teos, mida Karl loob, võimaldab tuua esile palju enam muuseumiga seotud aspekte, näiteks seda, mis toimub muuseumi telgitagustes – kui palju on selles publikule nähtamatuks jäävaid rituaale ja kuidas saab sellele läbi huumori läheneda. Muuseumist mõeldakse sageli kui tõsisest institutsioonist, kus on teatud reeglid ja pikk ajalugu, aga on väga tore läheneda sellele läbi huumori ja mängu. Minu jaoks on see väga inspireeriv, kui kunstnikud suudavad võtta keerulised ja mitmekihilised teemad ning tõlkida need lihtsasse ja kõnekasse vormi. Leian, et Karli teos just seda teeb.
Kuidas Sa jõudsid näitusel osalevate tantsukunstnike nimekirjani?
Kunstnike nimekiri tekkis küllaltki pika aja jooksul. Mu eesmärk oli teha rahvusvaheline näitus, kuna mulle tundus, et see teema on mujal rohkem läbi töötatud kui Eestis ja tahtsin välismaiste autorite loomingut kohalikule publikule tutvustada. Samas tahtsin kindlasti kaasata ka Eesti tantsukunstnikke, kuna nägin, et teemaalged ja teatud aspektid on siinsete autorite loomingus juba olemas. Mõned tantsukunstnikud jõudsid näituse autorite nimekirja, kuna ma tutvusin nendega Inglismaal või lugesin nende loomingu kohta oma õpingute ajal ja leidsin, et neil on teoseid, mis näitusele hästi sobivad. Näiteks ühed vähem tuntud autorid, aga minu jaoks väga tore leid, on kaks Inglismaal tegutsevat tantsukunstnikku Abby Page ja Xenoula Eleftheriades, kes töötavad eeskätt kogukonna töötubade formaadis. Ma tutvusin nendega Norwichis ja nägin nende loomingut oma silmaga, mis on alati parem viis töid valida kui pelgalt internetiavaruste vahendusel. Eesti kunstnike nimekiri tekkis juba erinevate valdkonna asjatundjate ning kunstnike endiga suheldes ning vaadates, kelle jaoks minu pakutud esmane idee oli inspireeriv ja kes tahtsid sellega edasi töötada. Väga palju aitas mind seejuures näituse konsultant Iiris Viirpalu. Mul on hea meel, et kõik need kunstnikud, kelle puhul ma lootsin, et nad ideega haakuvad, seda ka tegid.
Heidame näitusel osalevatele kunstnikele põgusa pilgu?
Eesti autoritest on näitusel kolm tantsu- ja etenduskunstnikku: Maarja Tõnisson, Kadri Noormets ja Karl Saks. Maarja Tõnisson toob näitusele uue installatsiooni “bodyWorkbody”, mis jätkab tema varasemate tööde sarja. Neil, kes on Maarja varasemat loomingut jälginud, on kindlasti huvitav näha, kuhu ta on jõudnud, kui ta on pandud olukorda, kus ta peab teose looma muuseumi ja näituse jaoks, võrreldes sellega, kui ta sai kasutada oma keha etendussituatsioonis. Maarjat huvitab, kuidas me teost vaatame ja mis siis juhtub, kui me muutume ise selleks, keda vaadatakse. Sarnaste teemadega tegelevad ka Kadri Noormets ja Karl Saks, ehkki üsna erinevatel viisidel. Nad mõlemad loovad teose, mis on installatiivne ja kuhu on kaasatud ka etendajad. Kadri töö on näitusel aktiivne avamisest kuni poole lahtiolekuajani (19.11) ja siis vahetub see Karli teose vastu. Nad mõlemad hõivavad näituse viimase saali ja tekitavad näitusesaalis ebatavalise olukorra, kus külastajad kohtuvad aeg-ajalt ka elavate esinejatega.
Välisautoreid on kokku seitse ja nad on pärit eri paigust. Kõige tuntum neist on ilmselt William Forsythe. Forsythe on loonud sarja “Choreographic Objects” (“Koreograafilised objektid”), millest üht ka sellel näitusel eksponeerime. Tegemist on ühelt poolt väga minimalistliku, kuid samas paljudele asjakohastele teemadele viitava teosega.
Teine tuntum nimi on Maria Hassabi, kes on Küproselt pärit, aga põhiliselt tegutseb New Yorgis. Tegemist on tõusva tähega, kes on Küprost esindanud näiteks Veneetsia Biennaalil, 2016. aastal sai ta oma MoMAs esitatud teose “PLASTIC” eest prestiižse Bessie Award’i (New Yorgi tantsu ja performance’i preemia), mille on varem saanud ka Forsythe. Temalt on näitusel kaks teost. Mõlemas tõlgib ta oma tavapärased performatiivsed praktikad teistesse meediumidesse.
Näitusel on esindatud ka Poolast pärit Berliinis elav kunstnik Zorka Wollny, kes loob uue videoteose, mis saab teoks koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti tudengitega. Teos valmib Tartu Kunstimuuseumi kontekstis. Tudengid ja kunstnik tutvuvad muuseumi ruumilise keskkonnaga, jälgivad muuseumi külastajaid ning loovad selle alusel poolimprovisatoorse liikumise, mis lähtub ümbritsevast. Ma loodan, et Tartmusi publik suudab selle teosega suhestuda, kuna videos on tegemist tuttava ruumiga, kus iga külastaja ka ise liigub. Ideaalis võiks see teos panna külastajaid mõtlema nende enda liikumisele muuseumi ruumides ja sellele, mida see liikumine nende kohta räägib.
Varasemalt mainisin juba briti autoreid Abby Page’i ja Xenoula Eleftheriadest, kelle teos lisandub näitusele pärast sügisvaheaja töötubasid, mida nad muuseumis läbi viivad ja kuhu saab juba praegu muuseumi kodulehel registreeruda. Samuti tuleb näitusel esitamisele Bojana Cvejići ja Lennart Laberenzi teos, mis uurib Tate Moderni külastajate sotsiaalseid ja ühiskondlikke vaateid läbi füüsilise eneseväljenduse ning tõlgib selle visuaalselt efektseks vaatemänguks.
Ees ootab väga mitmekülgne näitus, mille külastajad peavad valmis olema hoopis erinevaks rännakuks, kui tavapäraselt Tartu Kunstmuuseumisse tulles.
Näitusele tulles on oluline olla avatud sellele, et ise kaasa lüüa näituse elustamises ja teostamises. Meie oleme kunstnike ja erinevate näitusega seotud inimestega loonud keskkonna, aga külastaja ja tema käitumine teoste või pakutud võimaluste suhtes on see, mis on näituse kogemise võti. Sellel näitusel on teoseid, mis nii füüsiliselt kui vaimselt meid erinevatesse protsessidesse kaasavad. On teoseid, mis annavad külastajatele teatud liikumisjuhiseid või muul moel panevad neid teatud viisil liikuma. On ka selliseid teoseid, mis viitavad vähem füüsiliselt ja enam ideeliselt nendele küsimustele, mis me oleme tõstatanud.
Näituseperioodi jooksul jõuab väljapanek veel mitmel moel muutuda. See on kindlasti üks erisus võrreldes nende näitustega, mida me tavaliselt muuseumis korraldame. On teoseid, mis vahetuvad, on teoseid, mis lisanduvad. Kindlasti tasub tulla avamisele, kuid ka mõne kuu pärast muuseumi uuesti külastada, et näha, kuidas asi siis välja näeb. Kõigist teostest ülevaate saamiseks tasub kataloogiga tutvuda, kus on täiendavat infot näituse ja kunstnike kohta, aga ka lisalugemise nimekiri tõelistele huvilistele.
Ka kaasaegne kunst pakub palju väljakutseid ja seal on samuti nii väljendusvahendite rikkus kui ideeline lõpmatus. Mis on olnud Sinu jaoks tantsus kaasaegsest kunstist kõige enam eristunum? Mis on olnud kõige uudsem, põnevam, kõige suurem avastus?
Kõige suurem erinevus on ilmselt see, et kõik kunstnikud, kellega ma selle projekti raames koos töötan, on oma taustalt tantsukunstiga seotud ja mõtestavad end sellele vastavalt, ehkki on ka neid, kes identifitseerivad end nii visuaalkunstnike kui koreograafidena või hoopis pigem teoreetikute kui praktiliste tantsukunstnikena. Niisiis, autorite valik on suhteliselt lai ning sageli varieeruvad ka nende enesedefinitsioonid, aga nad kõik tegelevad oma praktikas mõnel moel tantsu ja koreograafiaga. Minu jaoks on olnud väga põnev töötada koos inimestega, kes on harjunud ennast väljendama läbi keha. On olnud huvitav avastada, mis saab siis, kui neil ei ole võimalik kogu teose eksponeerimise ajal füüsiliselt kohal olla ja nad peavad väljendama oma ideid uutel viisidel. Ma arvan, et see on olnud turgutav väljakutse nii neile kui mulle, et leida alternatiivseid lahendusi, mis ühelt poolt rahuldavad praktilised vajadused, kuid teiselt poolt säilitavad kunstilise väärtuse ja nende loomingulised alused.
Ühes oma esialgsetest ideekirjeldustest oled käinud välja küsimuse, kui õigustatud on tantsu toomine muuseumi konteksti. Milliste vastusteni oled Sa enda jaoks korraldusprotsessi käigus jõudnud?
Ma olen üldiselt optimistlikult nendele teemadele lähenenud ja uskusin algusest peale, et need kaks erinevat valdkonda saavad teineteist palju rikastada ning mu usk ei ole siiani vankuma löönud. Küsimus on lihtsalt selles, et seda koostööd tuleb teha kahepoolselt. Muuseum ei tohi ennast liiga palju peale suruda, kuid samas ei ürita me ka muuseumist teha teatrit, vaid jääme siiski muuseumiks. See nõuab palju kahepoolset dialoogi ja teineteise mõistmist. Ma leian, et teosed, mis on näitusele valitud, toetavad nii tantsukunsti kui muuseumi eesmärke. Tantsu- ja etenduskunstnikel on võimalik töötada neid huvitavate ideede ja kontekstidega sellises keskkonnas, mis seda tugevalt toetab ning neile avaneb uus publik, kunstimuuseumi publik, kes ilmtingimata ei ole varem kaasaegse tantsuga suhestunud, aga võiks läbi selle näituse hakata pisut enam suhestuma. Muuseum saab ennast läbi tantsukunstnike pilgu paremini tundma õppida ning võib oma publikule pakkuda teistsugust näituseelamust, pakkuda eneserefleksiooni – mõtteainet selle kohta, kuidas nad muuseumis käituvad ja mida seal teevad. Minu soov on, et see näitus tooks esile, et on mitmeid eri viise, kuidas muuseumi kogeda – lisaks väärtuslike eksponaatide vaatlemisele võib see olla ka koht, kus mõelda natuke iseenda peale, ennast uutesse olukordadesse panna, enda harjumustele väljakutseid esitada, mängida või hoopis tantsida. Arvan, et tantsukunstnikud saavad selles osas väga palju aidata. Loomulikult hakkab tõeline tagasiside tulema, kui näitus on lahti ja kui on näha, kuidas üks või teine töö toimib ning milline on publiku vastukaja. See on minu jaoks kõige põnevam osa.
