Artikkelnr 86

Mercier Philip „Merce“ Cunningham

Anumai Raska
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia II kursuse tudeng

nr 85nr 87
Mercier Philip „Merce“ Cunningham

Mercier Philip „Merce“ Cunningham, kelle sünnist möödub 16. aprillil 100 aastat, oli 20. sajandi tantsumaastiku suur mõjutaja ning tantsukunsti arendaja. Minu silmis on Merce Cunningham suurepärane kunstnik ja mõtleja, kes ka tänapäeval oma meetoditega meeletult inspireerib ning pole kindlasti mitte ammendunud. Merce Cunningham leidis, et tantsus on nii palju, näiteks ruumikasutus, tempo, rütmid, mida ei oldud kasutatud, sest see ei kandnud endas dramaatilist sisu. Ta tuletab meelde, et liikumiseks ei pea olema narratiivi, vaid tähendus peitubki liikumises endas, ning kuigi oma töödes vältis ta inimsuhteid, oli tema rõhuasetus siiski inimlikul ja individuaalsel vaatenurgal. Lisaks sellele inspireeris Cunninghami väga Albert Einsteini öeldu – ruumis ei ole fikseeritud punkte. See põhimõte mängis Cunninghami loomingus olulist rolli, nii nagu ka juhuse meetod, mis on tema üks mõjukaim strateegia.

Kui sain tantsuajaloo tunnis ülesandeks uurida Merce Cunninghami kohta, siis pärast esimesi infokilde teadsin kohe, et ei taha sellele läheneda tavapäraselt, lugedes vaid artikleid. Pärast väikest mõttepausi adusin, et kui tahan Cunninghami puudutavaga iga päev kursis olla, tasub uurida, kuidas ja kui tihti teda sotsiaalmeediakanalites kajastatakse. Kuna ise kasutan peamiselt Instagrami, siis hakkasin sealt pihta ning leidsin, et see ongi minu jaoks parim koht. Lisaks sellele, et leidsin konto @mercetrust, avastasin et Instagramis saab jälgida ka hashtag´e ning see oli minu jaoks n-ö võti. #mercecunningham’i igapäevane jälgimine viis mind erinevate tantsijate, projektide ja väärtuslike videosalvestusteni. Huvitav on see, et ka nii kaasaegses meediumis, nagu Instagram, mida üldjuhul kasutatakse enda pildil hoidmiseks, tehakse järjepidevalt postitusi Merce Cunninghamist. See näitab, et ta on paljudele inspireeriv ja intrigeerib siiani.

Kuigi Cunninghami käekiri ongi üpris silmatorkav, oli selle meetodi tulemiks Cunninghami veelgi kiirem äratundmine ning mõningal määral orienteerumine tema töödes. Videolõike temast, tema töödest ja tehnikast laetakse internetiavarustesse üles peaaegu et iga päev. Palju leidub videosid minevikust, kuid on rõõm näha, et Cunninghami töid esitatakse siiani ning see on oluline moment Merce Cunninghami aktuaalsuses. Videosid vaadates on näha, et Cunninghami tehnika põhineb klassikalistel positsioonidel, kuid erinevalt tavapärasest, on ta muutnud ülakeha väga liikuvaks. Ta küll jättis alles klassikalised jalgade positsioonid, kuid hakkas uurima, mida on võimalik teha nende positsioonide peal ülakehaga. Märksõnadena ütleksin Merce´i tehnika ja tööde esteetika kohta veel kaared, kiirus, ülim hoitus, kõrged hüpped, kohalolu/teadlikkus, liibuv ja värviline riietus. Kindlasti torkab silma ka lavakasutus, mille traditsioonilisi vorme Cunningham murdis. Nagu juba öeldud, mõjutas Merce Cuninghami Albert Einsteini teooria, et ruumis pole fikseeritud punkte, ning Cunningham võttis selle kasutusele ka oma loomingus. Tema jaoks oli oluline, et ruum poleks hierarhiliselt jaotatud, see tähendab, et laval ees ja keskel paiknemine ei ole olulisem ja parem kui taga ja nurgas paiknemine. Lisaks etenduse põnevale visuaalile saavutavad Cunninghami tantsijad sellega ka parema ruumitaju. Cunninghami töödest tehtud klippidest jäi veel silma see, et tantsijad ei ole alati sünkroonis, sest nad jälgivad väga kindlat süsteemi, mis on juhuse meetodi põhjal antud esinemiseks loodud.

Juhuse meetod on Merce Cunninghami üks kõige mõjukamaid strateegiaid tema loomingus. See tähendas, et tema tööde kompositsiooni ei otsustanud mitte tema ise, vaid selle otsustasid välised tegurid, näiteks täring. Juhuse meetod saigi minu jaoks kõige intrigeerivamaks. Kuigi see võib kõlada vana ja ammu kasutatuna, tundub mulle, et see on miski, mis süvitsi minnes ei saa ennast ammendada. Näiteks kulli ja kirja abil ühendas Merce erinevad komponendid (tantsijate arv, ruum, liigutused) või lõi nummerdatud kaartidega erinevate tantsulõikude järjekorra. Ka tantsijad said vahel otsustada, millal, kus, kuidas ja mis rütmis/tempos nad liiguvad. Cunninghami jaoks võrdus juhuse meetod looduse toimimisega ning ta on öelnud, et see pole mitte improvisatsioon, vaid võimaluste avardamine ning enda kujutlusvõime vabastamine klišeedest. See on süsteem selleks, et tasakaalustada ranget loomeprotsessi ootamatute imetlushetkedega ning hoida alati uks lahti millelegi uuele.

Juhuse meetodi ja Cunninghami kohta lugedes sain teada, et oli väga tavaline, kui tantsija ei teadnud, mis järjekorras ta hakkab õpitud koreograafia osi laval esitama, vaid see selgus kohapeal. Ka muusika oli tantsijatele üllatus – selleks, et ergutada uusi reaktsioone. Säärase meetodiga proovis Merce ka publiku reaktsioone äratada ning samal ajal nõrgestada nende ootamisvõimet. Ta soovis, et iga etendus oleks publikule üllatus. Juhuse meetod ja sellest tulenevad ootamatud liikumised andsid selleks võimaluse. On oluline öelda, et Merce Cunningham ja tema partner John Cage1 lõid uue kontseptsiooni, kus muusika ja tants saavad eksisteerida samal ajal, samas ruumis, kuid ei pea selleks omavahel seotud olema. Seda ideed kasutas Merce ka teiste distsipliinidega koostööd tehes.

Mõte sellest, et lähen lavale, teades kindlaid liigutusi, aga mitte nende järjekorda, ajas mind võrdlemisi pöördesse. Kuna koolis antud ülesanne hõlmas endas ka mõneminutilist performance‘it inspireerituna uuritavast tantsukunstnikust, tahtsin võimalust ära kasutada ning teada, kuidas minu mõistus säärase olukorraga toime tuleb. Selleks lõin endale kolmeminutilise eksperimentaalse helifaili ning panin paika kuus liigutust, kus igat liigutust tähistas üks number ühest kuueni. Liigutuse ja numbri vastavuse valisin täringu abil, sest nagu öeldud, oli täringu veeretamine üks oluline osa Merce’i loomeprotsessis.

Määrasin endale ülesandeks teatud numbri kuuldavale tulemisel sooritada vastava liikumise. Otsustasingi jätta ülesande nii lihtsaks ja rohkem mitte kihte lisada. See tundus piisavalt lihtne, aga siiski keskendumist nõudev, eriti kui tahan oma impulsse järgides mängida suundade ja tempoga. Trennisaalis oma süsteemi proovides harjutasin liigutused kõigepealt nii selgeks, et ma kordagi ei eksiks, kui numbri ise oma peas otsustan. Seejärel kutsusin oma kursakaaslase saali mulle numbreid ütlema. (Proovisin internetist kasutada ka random number generator’it, kuid see ei toiminud). Olin väga üllatunud ja veidi pettunud, kui sain aru, et süsteem, mille enne arvasin olevat “piisavalt lihtne”, oli tegelikult midagi, millega ma nii kergelt hakkama ei saa. Mõttetöö oli seda tehes nii suur, et minu reaktsioon väljendada kehaga antud ülesannet, oli kordi aeglasem, kui see oleks olnud vaid ühe kindla liigutuse puhul. Kuna minu jaoks oli see proov läbikukkumine, siis otsustasin, et tahan näidata oma tööd just sellise toore versioonina, kus õnnestubki väga vähe. Seda selleks, et kursakaaslased mõistaksid, kui raske on alguses juhuslikus järjekorras olemas olevate liikumiste vahel orienteeruda, isegi kui liikumisi on vaid kuus.

Oma katsetust esitama hakates avastasin, et ei eksinud peaaegu kordagi ja süsteem pigem toimis nii, nagu päris alguses olin arvanud. See ajas mind muidugi võrdlemisi segadusse, sest minu eesmärk oli näidata, kuidas ma antud ülesandega hakkama ei saa, kuid miskipärast seda esitades kõik toimis. Minu eesmärk näidata antud ülesande keerulisust algus- ehk harjutamisetapis ei läinud läbi. Usun, et laval olles kerkis esile mingi teatud lavainstinkt ja suurem kohalolu kui proovisaalis, mis iseenesest on oluline mõttekoht ja kasulik teadmine iseendast.

Veel huvitab mind Cunninghami idee, et tantsu esitamisel ei ole vajalik mingi konkreetne sisu, sest liikumine ise on juba piisav. Ta loobus dramaatilisest sisust, et uurida ruumi, tempot, rütme jne. Tantsukunstitudengina tunnen, et see võiks olla mulle hea ülesanne: panna liikumine ise nii tööle, et ta ei vaja mingit selgitust. Samas tunnen, et see oleks praegu justkui keelatud ala, sest kuskilt ikka kummitab, et teatav sisu või mõte peab ju olema. Siiski huvitab mind, mis juhtuks, kui lisaks sisule loobuksin ka näiteks tempo ja rütmi uurimisest. Kas vaataja saaks vaid puhast liikumist vaadates mingi naudingu? Kas laval oleks lihtsalt tants võimalik, nii et kogu saal minuga kaasas on?
Merce Cunningham oli kunstnik, kelle uudishimu ei raugenud elu lõpuni. Ta tahtis leida informatsiooni, mis peitub inimese klišeede ja mõistusepiiride taga. See on jällegi hea meeldetuletus, et uudishimu on võti. Tänu sellele jäi ta nii põhjalikult töötama juhuse meetodi, ruumitunnetuse, tehnika ja palju muuga, millest korraga rääkida on võimatu, sest töö, mida Merce Cunningham tegi, on ühe artikli jaoks kindlasti liiga mahukas. Usun, et Cunningham saab olla inspiratsiooniks nii mõnelegi kunstnikule ja seda mitte ainult tantsukunstnikule. Mina sain ja saan ikka veel tema tööst palju innustust ning usun, et kõik küsimused, mis on Merce’i töö ja loominguga tutvudes pähe tulnud, tasuvad järele proovimist. Selleks saan endaga kaasa võtta Cunninghami mõtte – õppides ei saa teha vigu.



[1] John Cage (1912–1992) oli USA helilooja ja pianist, kes juba Merce´iga tutvudes kasutas enda töös aleatoorikat. John Cage oli oma elu lõpuni Merce Cunninghami töö- ja elukaaslane. Nende esimene kootöö oli ,”Credo in US”, mille esietendus oli 1942. aastal.