Millega tegeles nüüdistants 2018. aastal?

Leenu Nigu
Tantsukriitik

Aasta on kunsti puhul täiesti arbitraarne ajaühik ega määra sisuliselt midagi. Ülevaateartiklitega tekib ikka küsimus, kuidas teha mingit sorti kokkuvõte, ilma et kogu tekst suubuks üksluisesse loojate ja lavastuste loetellu, põgusa märkusega selle kohta, kas tegu oli kunstilise õnnestumisega või mitte. See oleks liialt ootuspärane ja tegelikult ka igav. Kirjutan artiklit vahetult pärast valimisi, ajal, mil koalitsioonikõnelused alles käivad. Seetõttu võtan hoopis vaatluse alla selle, kas, kuivõrd ja kuidas tegeles 2018. aastal poliitikaga eesti nüüdistants.

Nurinat, et eesti teater pole teab mis poliitiliselt aktiivne ja ühiskondlikult tundlik, kostus mõni aeg tagasi üpris regulaarselt. Aga tantsukunsti on reeglina peetud vist nii iseenesesse sulgunuks ja apoliitiliseks, et kellelgi pole pähe tulnud selle ühiskondliku närvi puudumise üle isegi mitte kurta. Kuni Piret Karro 2017. aasta septembris võttis vastandada Eesti nüüdistantsu ja etenduskunstide skeenet Berliinis toimuvaga. Karro hinnang 2017. aastal oli ühene: meie nüüdistantsukunstnikud tegelevad oma siseilmaga ega huvitu poliitilistest teemadest1.

Kriitika, mille Karro 2017. aasta teises pooles esitas, ajendab küsima, kas 2018. aastal oli midagi teisiti. 2018 märgib aastat, mil maailma mõistus ja südametunnistus olid jäetud 15-aastaste Rootsi koolitüdrukute hooleks.2 Aga millised teemad olid esil tantsus3? Millest Eesti tantsukunst rääkis? Mis olid möödunud aastal need nähtused, mis läksid meie nüüdistantsukunstnikele korda? Mille pärast nad südant valutasid? „Südame valutamine“ võib ju kõlada sentimentaalselt, aga samas on ilmne, et kunsti tasub teha vaid sellest, mis päriselt-päriselt puudutab, millestki, millest ei saa vaikida, mingisugusest vastupandamatust jagamistungist ja väljendusvajadusest. Kui taolist kripeldust ei ole, pole mõtet lavale minna.

Seega vaatlen siinses artiklis, millest 2018. aastal tantsukunsti vahenditega räägiti. Küsimused sellest, kuidas räägiti, millist esteetikat selleks kasutati või isegi mil määral see õnnestus, jäävad kõrvalisemaks. Tõmban tantsulavastused liistule, mille ühte äärmusse jäävad poliitiliselt ja ühiskondlikult teravad seiskohavõtud ja teise „puhas“ apoliitiline, esteetiline kunst. Ma ei arva sugugi, et kunst peab tingimata alati poliitiline olema, kuid oleks ka kahju, kui see seda kunagi ei oleks. Seejuures ei ole mul mõttes anda teemadele aprioorseid hinnanguid, otsekui mõni neist oleks olulisem kui mõni teine või vääriks tantsulaval käsitlemist enam kui mõni teine. Lähenen tantsukunstile loodusvaatleja neutraalsusega4.

Teatraalne ja eskapistlik fantaasia

Kõige kirevamad linnud möödunudaastasel tantsumaastikul tegutsesid kahtlemata Koplis. Raho Aadla, Age Linkmanni, Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni „Olmeulmad 2“ kehtestas mahajäetud Põhjala tehasehoones troopiliselt lustliku paralleelreaalsuse, kus tavapärased reeglid ei kehti ja argised objektid tantsitakse nutika koreograafia, heli- ja valguskujunduse põimingu näol eskapistlikuks ulmeilmaks. Päevapoliitilistest painetest polnud tööstuslikule tühermaale jäänud raasugi, selle asemel pakkusid olmeulmalised publikule võimaluse argipäevast korraks muretult välja astuda ja järgneda etendajatele fantaasiarikkasse jäneseurgu. Publik võttis selle võimaluse mõistagi tänuga vastu. Ja miks ei võikski vahetevahel elu veidi kergemalt ja mängulisemalt võtta? Kunstki ei pea olema kogu aeg surmtõsine punnitamine. Mõneti samalaadse reaalsusest irduva fantasy-tantsuteatriga jätkas aasta teises pooles Raho Aadla ka üksinda oma lavastuses „Voomavoos“, ehkki sel korral pööras lavastaja pilgu veidi tumedamate jõudude poole. Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg ja Liisa Laine kehastasid kolme vambilikku fuuriat, kes loitsisid allitereeruva mana ja kõrgete kontsade abil puhast camp-i. Oli see lavastaja teadlik taotlus või mitte, see vaatamisel päris selgeks ei saanudki.

Vorm ja atmosfäär

Teatraalsesse fantaasiamaailma sukeldumise kõrval võib ühe selge suunana viimase aja tantsulavastustes välja tuua keskendumise liikumiskunsti vormile. Maria Uppin ja Marie Pullerits võtsid lavastuses „Ainukordus“ vaatluse alla korduse mõiste. Originaalmuusikaga ja viiele tantsijale loodud „puhta“ tantsu lavastus esitas korralikult läbi töötatud teema variatsioonidega, mille fookuses olid kordus, rütm, rutiin, aga ka rõõm. Pühendunud, intelligentne ja põhjalik on alati olnud ka Külli Roosna ja Kenneth Flaki looming. Nii ka eelmisel aastal esietendunud „Prime Mover“, kus lavastajad jätkasid varasemast tuttavaid liikumispõhiseid otsinguid keha ja tehnoloogia suhete vallas. Ühe suurima möödunudaastase üllatuse valmistas minu jaoks Joonas Tageli debüüt „Matter and Presence“. Kavalehel lubati ei vähemat ega rohkemat, kui võtta fookusse „kõik, mis on, ja kõik, mis ei ole“. Nii ootamatu, kui see ka ei tundu, osutus see pretensioonikas väide lavastuse üllatavalt täpseks kirjelduseks. Täpne oli ka lavastuse tempo ja atmosfäär, kehatunnetus ja kohalolu, kuni serva peale seisma pandud valge paberileheni välja.

Vastupanu esteetika läbi

Kui mõõta eelmise aasta tantsulavastusi skaalal esteetiline vs poliitiline, siis päris mitu lavastust võiks asetuda kusagile joonlaua, mille ühes otsas on „puhas“ esteetika ja teises ühiskondlik seisukohavõtt, keskpaika. Lavastuslikke võtteid saab teinekord tõlgendada teatava poliitilise statement’ina. Näiteks kollektiivi Wauhaus lavastust „Fluids“ võiks ühest küljest vaadelda üpris „puhta“ materjaliteatrina: millist mõju avaldab tantsijate liikumisele see, kui nende kõige kindlam ja usaldusväärsem partner – põrand – ühtäkki oma hõõrdejõu kaotab? Kuid teisalt võib libestiga kaetud lavapõrandalt välja lugeda veel hulga kõrvaltähendusi siivutult lihalikest kuni eksistentsiaalse seisundini, kus pind kaob sõna otseses mõttes jalge alt ära. Muu hulgas võib tantsijate omavahelist suhtlemist ja üksteise toetamist näha ka kui konkurentsi ja edu fetišeeriva ühiskonna kriitikat, kus tähelepanu keskmesse on toodud luhtumised-kukkumised ning üksteise toetamine ja uuesti jalule aitamine.

Mõneti sarnast esteetilist vastupanu võis täheldada ka Ruslan Stepanovi soololavastuses[5] „Невесомость“. Ühiskonnas, milles on esil ihade hetkeline rahuldamine, ja olukorras, kus tähelepanumajandust iseloomustab info kiire vahetumine, võtab Stepanov oma loometeel pöördelise lavastusega teadliku seiskoha igavuse kaitseks. Igavusele keskenduva lavastuse puhul pole ehk üllatav, et ka publikul hakkab ühel hetkel… igav, ent see igavus võimaldab koondada tähelepanu, et väga täpselt joonistuks välja pisimadki detailid ja etendaja totaalne kohalolu.

Iisraeli lavastajate Stav Marini ja Neta Weineri Fine5 tantsuteatrile loodud „Generatsioonides“ astus üles seitse erinevast põlvkonnast ja erineva taustaga etendajat-tantsijat. Ühe lavastusliku võttena oli kasutatud tantsijate isiklikke lugusid. Seda elu- ja pereloolist materjali esitati samaaegselt ja läbisegi võitluskunstile omase liikumisega ning vähemalt minule jäi segaseks, kas tekkiv kakofoonia oli mõeldud erinevaid keel- ja põlvkondi ühendavana või suubus see grupietüüd teadlikult loodud võitluslikku üksteisest üle karjumisse.

Poliitiline ja isiklik

Isiklik on poliitiline. Feministlikud mõtlejad ja aktivistid on püüdnud seda selgitada juba vähemalt viimased viiskümmend aastat. Mulluste tantsulavastuste seast võib leida mitu teost, kus otsesemalt või kaudsemalt tegeleti ühiskondlikult oluliste ja/või päevakajaliste teemadega, kuid seda läbi üksikisiku keha ja kogemuse. Vahest ehk kõige selgemalt tegeles sellega Stella Kruusamägi. Tema „(S)he is Water“ kompas argielu sogases vees soorollide järele, mida nii mehed kui ka naised iga päev iseendile ja üksteisele etendavad, mõistmata, et see, mida kiputakse võtma enesestmõistetavana, on tegelikult saavutatud korduvate aktidega ning ürgne loodus pole seda aegade lõpuni paika pannud. Naiselikkus ja mehelikkus on voolavad mõisted, täpselt nagu vesi. Kui „(S)he is Water“ haakus mõnevõrra ootuspäraselt mitu aastat väldanud ühiskondlike kemplemistega kooseluseaduse, muutuvate soorollide jmt üle, siis Kruusamägi aasta lõpul lavale jõudnud „Holy Rage“ oli märksa vastuolulisem. See lavastus uuris raevu kui psühhofüüsilist seisundit pseudopositiivsuse ajastul, mil algoritmid taastoodavad laikide ja südamete näol vaid positiivseid emotsioone ning äng, raev ja kurbus on peidetud naeratavate profiilipiltide ja päikselise Instagrami feed’i taha. Kruusamägi näitaski, kuidas näeb raev välja siin ja praegu, kui see pole maskeeritud anonüümseks netikommentaariks ega abstraktseks võõravihaks. Küll aga jäi vastamata küsimus, mis muudab Kruusamägi raevu pühaks, iseäranis sel hetkel, kui ta oma agressiooni publiku vastu suunab.

Kruusamägiga mõnevõrra sarnaselt, ent paradoksaalselt etenduskunstide vallas palju ootuspärasemalt, mõjus Sveta Grigorjeva mässu fetišeeriv lavastus „Rebel Body Orchestra“. Grigorjevas on trotsi täie raha eest alati olnud, aga mille nimel selles lavastuses tema võitlus käis, jäi hämaraks. Arvestades seda, et avangardkunsti peamine tunnusjoon on eelneva alustalade kõigutamine, piiride ületamine, tekib oht, et ühel hetkel muutub mäss vaid mässu enese pärast iseenese karikatuuriks. Võib-olla oleks taolises olukorras tõeliselt mässumeelne akt minna trotslikust vastandumistest sootuks malbelt naeratades mööda? Eriti kummaliseks tegi Girgorjeva mässu see, et publikult ootas ta vastuvaidlematut allumist, kui ta vaatajad sokkide väel lavapõrandale istuma paigutas ja etenduse vältel mitmel korral päid alla painutama sundis.

Kui aga isikliku ja poliitilise juurde tagasi tulla, siis jättis selles vallas eredaima mulje Liis Vares oma debüütlavastusega „Hingake! Ärge hingake!“, mis etendajate isiklike kehaliste kogemuste kaudu juhtis tähelepanu meie ühiskonda ikka veel piinlikult iseloomustavatele pimetähnidele. Kehad ei ole ühesugused, meie võimed ja vajadused on erinevad. Ometi kiputakse seda sageli unustama ja kehtestub norm, mille suhtes meid kõiki mõõdetakse. Ning need, kes normi sisse ei mahu, unustatakse lihtsalt ära. Varese duett Paša Semjonoviga oli taktitundeline, teineteist austav ja püüdles võrdsuse poole, mida ei saa ega tohi segi ajada samasusega. Selleks, et olla võrdsed, ei pea me olema kõik ühesugused.

Ja üks päriselt poliitiline linnuke ka

Kõige selgemalt poliitiline ja selles mõttes erandlik lavastus eesti tantsuskeenel oli Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere „Plaan T“, kus käsitleti hirmu terrorismi ees. Autorite tavapärasest poliitilisem lähenemine oma kunstile pole ilmselt juhuslik. Mõlemad lavastuse loojad on olnud seotud Berliiniga, kus, nagu kirjeldas ka Karro oma eelmainitud artiklis, on nüüdisaegne etenduskunst suundumustelt märgatavalt aktuaalsem ja (päeva)poliitilisem. Samuti on loogiline, et suurlinnas elavat või elanud kunstnikku puudutab hirm pahaaimamatu rahvamassi sekka sõitva valge kaubiku ees märksa enam kui neid, kes tegutsevad õdusalt provintslikus Tallinnas või mõnes veelgi väiksemas asulas. Toompere ja Tõniste tõid valge kaubiku asemel lavale valge kuubiku ning kõõlusid selle otsas ja paiskusid sellele nii, et ohutunne oli ka publiku jaoks füüsiliselt aistitav.

Niisiis

Kas vastab tõele, et otseseid poliitilisi ja ühiskondlikke seisukohavõtte on meie tantsukunstis vähe ja eesti nüüdistants nokitseb mugavalt ümber oma naba? Mõnikord, kuid mitte tingimata alati. Kui vaadata tantsuaastat 2018, tuleb tõdeda, et pilt oli märksa mitmekesisem. See aga näitab Eesti nüüdistantsu sisemist heterogeensust ja tugevust. Loodusvaatleja saab Eesti tantsumaastikku vaadeldes seega rahulolevalt tõdeda, et ökosüsteem on mitmekülgne. See teatavasti on aga evolutsioonilise kestlikkuse alus.

Ja kui nüüd ikkagi tahta möödunud aastat kuidagi kokku võtta, võib öelda, et 2018. aasta oli tantsu vallas üpris põnev. Oli tugevaid debüüte, tuntud tegijate kardinaalseid suunamuutusi, nurgataguseid üllatajaid, publikulemmikuid, ohtralt rahvusvahelisi koostööprojekte ning nii ühiskondlikku närvi kui ka esteetilisi otsinguid. Mida toob aga aasta 2019, mis juba praegu tõotab poliitika vallas tulla märgatavalt pöörasem, ja kuidas reageerib sellele tantsukunst, saame peagi näha.

 

[1] Karro, Piret 2017. Vaadake tantsu rohkem kui uudiseid. – Sirp 15.09; https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/vaadake-tantsu-rohkem-kui-uudiseid/.

[2] Hiljuti Nobeli rahupreemiale nomineeritud Greta Thunbergi kohta võib lähemalt lugeda siit: https://et.wikipedia.org/wiki/Greta_Thunberg.

[3] Ma ei hakka tantsu kuidagi kindlapiiriliselt defineerima, vaid lähenen sellele intuitiivselt, kõhutunde kaudu, ja olen täiesti teadlik, et kellegi teise jaoks võib „nüüdistantsu“ mõiste alla mahtuda midagi muud.

[4] See on võimatu – nagu kunsti, nii ka loodust ei vaatle inimene iialgi lõpuni neutraalselt positsioonilt.

[5] Ehkki Stepanovi lavastuse puhul ei saa kuidagi mainimata jätta ka Artjom Astrovi heli- ja Oliver Kulpsoo valguskujundust.