Artikkelnr 44

Mis huvitab noort koreograafi?

Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson
Uute koreograafide sarja PREMIERE’15 koreograafid

nr 43nr 45
Mis huvitab noort koreograafi?

Teineteiselt huvipakkuvaid küsimusi küsivad Sõltumatu Tantsu Ühenduse uute koreograafide sarja PREMIERE’15 valitud tantsukunstnikud Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson.

maarja_kaardipakkKüsib Maarja & vastab Arolin

Mis on su lemmik kehaosa? Miks?

Lülisammas. Spiraalid on lihtsalt nii veetlevad ja nauditavad.

Kuidas sa oma keha ja vaimu vormis hoiad?

Regulaarne süsteem puudub, aga vajan alati eneseületuspunkti. Mida rohkem pingutan, seda suurem kasutegur ja nauding sellest tuleb, tekib meeletu hasart.

Vaimu hoiavad vormis põnevad inimesed minu ümber ja täiesti suvalised detailid, samuti nii hea kui halb kunst. Vaim lendab kõige vabamalt inspiratsiooni kannul. Tahe hoiab vormis. Aga mis hoiab tahet vormis? Inimene on nii programmeeritav.

Kui saaksid tervest maailmast valida ühe kunstniku, kellega suurvormi lavastada, siis kes see oleks ja miks?

Haha…. Suurvormid! Tahaksin endale suurt angaari, kus luua ja lammutada. Kui nüüd naasta küsimuse juurde, torkab esimesena pähe Romeo Castellucci, kelle tööd mulle väga meeldivad. Mina publikuna hindan, kui mulle jäetakse ruumi oma mõtteid mõelda. Naudin visuaalset ja atmosfäärilist kunsti.

Kas oled pigem lavastaja, koreograaf, tantsija või … millist rolli naudid kõige rohkem?

Need on kõik nii erinevad naudingud. Kõigis tunnen aeg-ajalt mingit ebapädevust ning siis jälle arengut.

Füüsilisus ehk tantsija roll on mulle kõige arusaadavam ja otsesem nauding. Tunnen, et keha on täpselt nii võimekas kui vaim suudab tal lasta olla. Keha toimetab omal käel ja saab pea kõigega hakkama. Mis ongi väga veider: osaliselt on kehaga töötamine teadlik ja kontrollitud protsess ning osaliselt on liikumine keha enda panus. Talle on vaja tagada vaid head tingimused.

Koreograaf, lavastaja. See on minu jaoks vist suurem väljakutse ja privaatsem teema, raskemini hoomatav ning keeruliselt kaardistatav maa. Oluline siin on saada fookus endast välisele.

Mis teeb kunstnikust tõelise kunstniku? – Kas kunstnikul peaks olema paine või mis sind kunstnikuna käivitab?

Mainisin ruumi. Hea kunstnik loob raami ja plahvatused, mille vahel on ruumi publiku enda loomingule. Aga mis on üleüldse tõeline? Kas see küsimus on samaväärne küsimusega, mis teeb kunstnikust hea kunstniku? Tõeline on aus. Ehk, kui oled aus looja, siis oledki juba tõeline. Kas looming ka kedagi teist kõnetab, on lisaväärtus. Tõelisus ei tähenda populaarsust või heakskiitu. Kui palju nähakse kunsti üldse sellisena, nagu see on loodud või kui palju hakatakse kohe ümber disainima – lavastama. Või kuidas peaks näiteks kunsti ja kunstniku tõelisust hindama? Mis on huvitav? Et tekiks küsimusi ja mõtteid. Mida sügavamalt tegeleda, seda tugevamini laetud on kunst. Kas tõelisus on tajutav? Justkui on, aga perspektiive on nii palju. Pole universaalset tõelisust. Kõigil on erinev tõde.

Kas kunstnikul peaks olema paine? Ma ei arva, et tingimata peaks. Kuigi tundub ka, et tahe luua on paine, suutmatus mitteluua on paine. Käivitavad väga erinevad impulsid, olulisem on aga end mitte lukku panna. Kuidas hoida looming voogavana? Vahepeal on tunne, et tõmban ise end vaakumpakendisse.

 

arolin-kaardipakkKüsib Arolin ja vastab Maarja

Millal sa elus oled? Või mis on elusolemise tunne? 

Ma arvan, et elus olen ma kogu aeg, igapäevaselt. Minu jaoks on küsimus, kui suure osa ma oma elust suudan endale teadvustada ja kui palju teen asju automaatselt, harjumusest. Need kõige elusamad, päris hetked tekivad siis, kui juhtub midagi ebatavalist, nö “ufo-moment”, kontakt enda ja teise olemuse vahel. Elusolemise tunne tekib vaheldusest, uutest kogemustest ning ekstreemsetest läbielamistest.

Vana hea – mis on tants ja mis on keha?

Tants on mu usk ja keha on mu tempel.

Milleks kunst?

Ilma kunstita me läheksime siinses süsteemses ja edule-orienteeritud maailmas hulluks. Kunst loob hingamis- ja mänguruumi. Tuletab meile meelde, et elu ei peaks liiga tõsiselt võtma. Kunst on selleks, et rutiini häirida ning tekitada mõtteainest. Kunst on selleks, et maailma vahetumalt tajuda. Kunst suurendab vaimset – füüsilist potentsiaali. Kunst on ajutine väljapääs argiolmest. Kunst on inimese loomis- ja avastamistung.

Kui ma ütlen “sensatsioon”, mis su peas juhtub?

Kõigepealt juhtub kehas midagi … kerged vibratsioonid sõrmeotstes, mis jooksevad mööda käsi südamest läbi diafragmani, laskuvad mööda selgroogu soolestikku ja üle sabakondi jalgadesse, surisevad varbaotstes ning alles siis ma mõtlen, et mis see oli… Kogu keha ongi üks lõputu sensatsioonide allikas.

Kas Marina Abramovich[1] või Susan Sontag[2]?

Väga raske valik. Mõlemad on minu silmis tohutult lummavad ja vägevad isiksused.

Abramovich – performance kunsti grande ema – inspireerib mind enim keha – vaimu eneseületuste otsingutel. Tema kunst on totaalne ning kõiksust hõlmav. Juba 1990ndatel uskus ta idealistlikult, et maailm muutub tulevikus immateriaalseks, kommunikatsioon on võimalik telepaatia teel, objektide, kunsti ja kõigi eraldiseisvate erialade olulisus kaob ning kunstnikud, teadlased, bioloogid peaks ühendama jõud, et liikuda koos ühise eesmärgi poole – teadvustatud olemuse poole (Marina Abramović speaks about Art and the Potential of the Mind).

Tänaseks on ta kaasaegse kunsti popstaar, meeletu mõjuvõimuga kunstnik. Mind köidab väga see, kuidas ta suudab ilma labase manipulatsioonita kaasata oma aktsioonidesse publiku nii meelelisel kui füüsilisel tasandil. Kogu oma mõjusfääris on ta aga äärmiselt lihtne, aus ja inimlik. Ta ei esine kunagi, vaid on see, kes ta on.

Sontagi maailma vastu tunnen ma teist laadi tõmmet. Tema mõttekäigud inimesest ja kehast ja elust üldiselt on intrigeerivad, vastuolulised ning teravad. Tema päevikute seeria (hetkel käsil “As conciousness is harnessed to flesh“) on väljakutsuvalt eklektiline ja kannab endas sügavaid isiklikke läbielamisi. Seda lugedes valdab mind pidevalt äratundmisrõõm ning talumatu aususe ilu. Susani puhul on imetlusväärne ka see, et ta huvitus kõigest – kunstist, kirjandusest, filmist, poliitikast ning tema sõnade haare oli valdkondade ülene. Tema ambivalentne isiksus ning suhtumine armastusse ja soolisusse on samuti äärmiselt kütkestavad ning inspireerivad.

Mõlemad, nii Susan kui Marina on mu salajased vägilased.

PREMIERE’15 lavastused: Maarja Tõnissoni “Body Shift Body” ja Arolin Raudva “Dying to Become” esietenduvad 18. veebruaril Sõltumatu Tantsu Laval.


 

[1] Marina Abramović (1946) on New York-s tegutsev, Serbia päritolu performance kunstnik. Ta uurib oma töödes peamiselt kunstnik-publik suhet, kombib läbi kestvus-performance-te inimkeha piire ja -vaimu potensiaali. Ta alustas oma kunstniku karjääri varastel 70ndatel ning on aktiivne tänaseni, seetõttu nimetatakse teda “performance kunsti vanaemaks“. (Marina Abramovic Institute. [Interneti allikas]. Leitav aadressil http://www.mai-hudson.org/about-mai/, (07.02.2015). Vaata tema eluloo dokumentaali: ´´Marina Abramović: The Artist is present“(2012)

[2] Susan Sontag (1933 – 2004) oli Ameerika kirjanik, filmitegija, õppejõud, poliitiline aktivist. “Notes on Camp“(1964) oli tema esimene oluline esseede kogumik. Ta kirjutas ja rääkis aktiivselt fotograafiast, kultuurist, meediast, AIDS-st ja haigustest, inimõigustest, kommunismist ja vasakpoolsest ideoloogiast. Teda peetakse “oma generatsiooni üheks kõige mõjuvõimsamaks kriitikuks“. (Susan Sontag Foundation. Susan Sontag. [Interneti allikas]. Leitav aadressil http://www.susansontag.com/SusanSontag/, (07.02.2015). Vaata tema eluloo dokumentaali: “Regarding Susan Sontag“(2014)