Artikkelnr 56

“Mõtlevad Tantsijad”?!

Anu Sööt
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsupedagoogika lektor, Tantsunädala korraldaja

nr 55nr 57
“Mõtlevad Tantsijad”?!

23.–29. aprillini toimub Viljandimaal juba 11. korda rahvusvahelise tantsupäeva (29. aprill) tähistamiseks ja tantsukunsti propageerimiseks Tantsunädal, mille idee on tutvustada tantsukunsti erinevaid vorme nii väikestele kui suurtele, nii harrastajatele kui professionaalidele. Alates 2010. aastast kuulub Tantsunädala iga-aastasesse programmi kaasaegse tantsu kooliprogramm „Mõtlevad tantsijad“. Kuna antud programmi sisu ja vorm on laiemad kui vaid tantsu õpetamine ning rakendatav ka muude ainete õpetamisel, palusin programmi idee autoril seda lähemalt tutvustada. 

Ele Viskus, oled kaasaegse tantsu kooliprogrammi „Mõtlevad tantsijad“ idee autor ja looja. Räägi, kust sai sellise programmi idee alguse ja mis on selle läbiviimise põhimõte? Mis peitub selle pealkirja taga, kuidas see täpsemalt välja näeb?

Selle kooliprogrammi väljatöötamise ja ka nime taga peitub see, et tihti peetakse tavatarbena tantsu ainult füüsiliseks väljenduseks ning kaasamõtlemine, põhjendatus ning kontekstispetsiifilisus ei ole oluline. Aga see on oluline! Isegi kui sa suudad suurepäraselt 17 piruetti järjest sooritada, siis mida sa nende piruettidega peale hakkad, mida sa teed enne ja pärast neid piruette kogu terviku raames, see on oluline. Seega me lõime koos lavastusgrupiga 2010. aastal tantsu ja liikumise lavastamise kooliprogrammi, kus ei ole oluline tantsutehniline oskus, vaid liikumise kombineerimine. Lihtsad, kõigile “kättesaadavad” liikumised on suurepärane materjal. Kuna lavastused hõlmavad ka muid meediume, siis kaasasime juba algusest ka valguskunstniku ning tegelesime sobiva heli otsimisega, et tekitada noortele vastav ruum ja atmosfäär. Selleks, et nad julgeksid liikumistega katsetada ning näeksid lihtsate liikumiste potentsiaali, on valguskujundus ja heli väga olulised. Seega me kasutasime palju pimendatud ruumi väikese valguskaunistusega ning valutut elektroonilist muusikat, mis lõi juba töötoa formaadilegi etendusliku ruumi.

Miks peaks õpilastele kaasaegset tantsu tutvustama või siis sellist programmi tegema, st miks peaksid õpilased seal osalema? Mida annab see osalejatele? Kes on sihtgrupp, mis vanusele see on mõeldud?

Selliselt üles ehitatud tund (tavaliselt osaleb kooliprogrammis üks klassikomplekt ühe akadeemilise tunni vältel) julgustab noori, kellel oleks huvi midagi põnevat luua. Vahel mõeldakse, et kui sa näiteks spagaati ega Beyonce´ videost liigutusi järele teha ei oska, siis sa tantsuga tegeleda ei oska. Selles kooliprogrammis saavad noored tööriistu, mida nad edaspidi isekeskis kasutada oskaksid. Ja kui neil selles programmis osaledes tekib juba kogemus tunnis kaasategemise kaudu, siis on neil nii tööriistad kui kogemus ehk siis suureneb ka nende julgus ise initsieerida ning luua.

Lisaks on see justkui silla ehitamine kaasaegse tantsu ja noore publiku vahele. Kaasaegne tants, tihti abstraktne ja mitte nii “tantsuline”, võib tihti mõne uue ja/või noore publikuliikme jaoks olla arusaamatu, aga on võimalik luua sild, kus mõistetakse otsida lavastuslikku terviklikkust ja intrigeerivaid lahendusi, selle asemel et kritiseerida “tantsu” puudumist. Me loodame kasvatada Eesti noort teatri- ja tantsupublikut, kes perifeerias elades ei pruugi ajakohase (Eesti mõistes Tallinna ja Tartu skeene) etenduskunstiga kokkugi puutuda.

mõtlevad tantsijad 1Milline on olnud läbi aastate programmis osalenud õpilaste tagasiside?

Nagu enamik inimesi ikka, räägitakse tihti skaalal meeldib-ei meeldi. Ikka meeldib enamasti, kuid ma usun, et reaalset tagasisidet me ei saagi. Need jutud räägitakse omavahel vahetundides ja arutletakse võib-olla mõne aineõpetajaga.

Kas sellist meetodit saab kasutada ka teiste ainete või kaunite kunstide õpetamisel? Või on see vaid tantsule või siis etenduskunstidele spetsiifiline?

Ka meie oleme ühel aastal sidunud oma tunni ja lavastuse füüsikatunniga, näitlikustamaks, et tants ei pea tegelema alati ainult iseendaga, vaid võib tegutseda koos teiste teemade ja valdkondadega. Loomulikult saab erinevaid aineid – kirjandusest hispaania keeleni – sellega siduda. Siin on alati küsimus aineõpetaja huvis ja uuenduste haaramises.

Kui rääkida atmosfääri tekitamisest, siis see on üks olulisi asju igas tunnis. Alati toetab õppimist vastavalt ainele sobiv atmosfäär. Kõike ei saa õppida ühtemoodi, aga kõigele saab läheneda loovalt. Võib lasta õpilastel korra õppeaasta jooksul ajalootundi kuulata istudes laudadel, mitte toolidel. See mõjutab ja hoiab ärkvel, mis on üheks õppimise oluliseks aluseks.

Programm sai alguse küll 2010. aastal, kuid selle lavastajad ja läbiviijad on muutunud. Kas oled lavastamisest ise väsinud või miks on vahetunud lavastusmeeskond? Kas see lähtub mingist põhimõttest?

Kuna “Mõtlevad tantsijad” on enamasti seotud Tantsunädalaga, siis oma teiste Tantsunädalaga seotud tegemiste tõttu ei oleks mul võimalik nii süvitsi “Mõtlevate tantsijate” programmi väljatöötamise ja läbiviimisega tegeleda. Pealegi, ma usun, et on veel palju teisi ägedaid koreograafe ja tantsuõpetajaid, kes sellele programmile midagi uut võiksid lisada. Minna kaugemale ja uutesse kohtadesse. See lavastajate muutus on olnud tingitud nii välistest kui ka sisulistest teguritest. Minu arvates on see programm juba rikastunud, saades seejuures siiski toetuda ka varasemale kogemusele.

Milline on programmi „Mõtlevad tantsijad“ tulevik? Kas ja kuidas on see sünkroonis õpilaste ja õpetamispõhimõtete muutumisega?

Programm “Mõtlevad tantsijad” on alati käsikäes käinud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia (TÜVKA) tantsukunsti õppekava tudengitega. Kuna sealne õpe on suhteliselt õpetamissuunaline, siis puhuvad seal enamasti ka uuemad õpetamispõhimõtete tuuled. Kui see koostöö TÜVKAga sellisena jätkub, siis võib küllaltki kindel olla, et nii vanad kindlad kui ka uued põnevad õppemeetodid sellega “Mõtlevate tantsijate” programmi kaasa tulevad.

Tulevikku ennustada ei oska ega tahagi, ei tahaks teha ettekirjutusi. Iseenesest võiks see programm toimida ka pikema, töötubade seeriana, mis lubaks tegeleda sisulisema lavastusliku terviku loomisega. Sest kuigi pea iga noor saaks ise oma mobiiltelefonist lavastusele heli kujundada ja valgustki teha, siis tihti peaks need variandid ka läbi tegema. Praegu on need olnud veel n-ö repliigi korras, kuid multimeediaseadmete kättesaadavus lubaks “Mõtlevate tantsijate” programmi kaudu enamatki õpetada. See aga nõuaks veidi rohkem aega kui 45-minutiline tund.