Artikkelnr 83

Noore kunstniku dilemmad hallis argipäevas

Stella Kruusamägi
Vabakutseline koreograaf/etenduskunstnik

nr 82nr 84
Noore kunstniku dilemmad hallis argipäevas

Minu teekond alustava etenduskunstnikuna

Eeldan, et enamik kunstimaastikuga vähegi kokku puutunud inimesi teab, et vabakutselise elu ei ole ainult meelakkumine. On omad mured, dilemmad, kuid ka rõõmud.

Olen olnud vabakutseline koreograaf-etenduskunstnik juba peaaegu kaks aastat. Pärast TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetamist alustasin kohe oma ideede uurimise ja realiseerimisega. Leidsin võimaluse töötada kolmes loomeresidentuuris: Viljandis Koidu Seltsimajas, Prantsusmaal Performing Arts Forumis (PAF) ning Hispaania residentuuripaigas Hoja De Ruta Artist Residence (AIRGENTUM). Nendes residentuurides olen tegelenud lavastuste ideede arendamise või loomaliku liikumise uurimisega. Samuti olin 2018. aasta sügisel etendaja rollis Anni Zuppingu PREMIERE-i residentuuris.

Lisaks paelub mind videokunst, millega olen tegelenud 2014. aastast. Minu esimene lühifilm “Wanderer” sai publiku lemmikuks “Body in Focus” Video Dance Festivalil Portugalis ning pääses ka IX Sao Carlos Video Dance Festivalile Brasiiliasse. Lühifilmi “N U T U S E D” põhjal tehti minuga ajakirja “Women Cinemakers” intervjuu1.

Need pakkumised või võimalused on tulnud puhtalt sellest, et olen ise vaeva näinud ja internetis rängalt guugeldanud. Olen otsinud erinevaid pakkumisi, kirjutanud projekte ja kandideerinud. Hoian pidevalt silmi lahti ning olen avatud uutele ettevõtmistele. Tekitan omale ise uusi võimalusi, mitte ei oota, et keegi ülevalt naeratab ja miskit taskusse poetab. Enda kehtestamise tõttu ongi tekkinud uusi pakkumisi. Kõigepealt tuleb teha ropult tööd, et endast teada anda – kes oled, millega tegeled – ning seejärel on võimalus, et keegi märkab ja pakub sulle miskit uut ja huvitavat.

Pärast akadeemia lõpetamist 2017. aasta kevadel asusin kohe uurima, kus saaks tuua välja oma esimese lavastuse. Võtsin ühendust Koidu seltsimajaga Viljandis ning uurisin, kas Viljandi Teatrihoovi alt oleks olemas selline võimalus. Oligi. Kirjutasin neile oma ideest, kirjutasin rahastusprojekte, ajasin pundi kokku ning algaski loometöö, millele järgnes lavastusprotsess ja debüütlavastus “(S)HE IS WATER”. Pärast debüütlavastust ei tahtnud ma käed rüpes istuma jääda, vaid lasin oma uuel ideel näpud tööle panna ja uut loomeresidentuuri otsida. Leidsingi ja kandideerisin. Osutusin valituks ning järgmine sihtpunkt 2018. aasta sügisel oli AIRGENTUM Sevillas, kus uurisin viha fenomeni. Ühtlasi kirjutasin taas projekte. Pärast Eestisse tagasi tulemist hakkas pihta lavastusprotsess Supersonicumis, Viljandis. Valmis minu soololavastus “Holy Rage”.

Miski, mis mind hetkel kõnetab

Hetkel huvitab mind seisundi saavutamine laval – miski, mis juhtub psühhofüüsisega lavalises aegruumis päriselt. Soololavastuses “Holy Rage” viingi end viha seisundisse, käsitledes isiklikke ja sotsiaalseid viha tekkepõhjuseid, kehalisi reaktsioone vihale ning uurides, kuidas läbi üldistuste publikuni jõuda.

Nende kahe aasta jooksul ongi vast minu soololavastus olnud kõige suurem loominguline väljakutse  – see, kuidas pärast igat proovi või etendust seisundist välja tulla. Olen aru saanud, et mul ei ole end enam keeruline närvi ajada, vaid pigem on mul sellest keeruline välja tulla. Pärast läbimängu võtab mul tavaliselt tunde või päevi aega, et keha ja vaim maha rahuneksid. Tuleb ette nutuhooge või keha värisemist, ent teisest küljest on mul endal päris huvitav jälgida, mis siis minuga tegelikult toimub.

Tihti küsitakse, miks olen valinud sellise keerulise eriala ning mis on see vajadus, mis mind looma paneb. Mind paneb looma huvi keerukuse vastu. Kui kogen midagi, mis mind kõnetab, ning kui see tekitab minus küsimusi, siis tekib ka suur uudishimu pähkel lahti koorida. Selline situatsioon paneb mind meeletus koguses artikleid ja raamatuid lugema, dokumentaale vaatama ning oma mõtteid kaardistama. Samuti huvitab mind see, kuidas avada publikule oma mõttemaailma, pakkuda neile tükike neist endist ning avada sotsiaal-kriitilisi probleeme läbi kaasaegse kunsti.

Tantsuõpetajaks olemine

Lisaks loometööle olen töötanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, TÜ Kunstide Keskuses, Viljandi Joogakeskuses ja erinevates tantsustuudiotes. Kõige suuremaks dilemmaks pärast akadeemia lõpetamist saigi ajapikku see, kus õpetada, keda õpetada, palju õpetada, mis on see vanuseklass, kelle õpetamine mind köidab, ning kuidas balansseerida õpetamist nii, et see ei sõidaks sisse loometöösse.

Alguses võtsin vastu enamjaolt kõik tööpakkumised, mis tulid, sest raha oli vaja ja makse oli vaja maksta. Ajapikku tekkis aga tülpimus. Sain aru, et teatud vanuseklasse õpetan puhtalt sissetuleku tõttu ning pärast igat tööpäeva tundsin end kui tühjaks pressitud sidrun. Isegi kui ma ei nautinud väikeste laste õpetamist, siis andsin ma endast ikkagi kõik. Ma ei vihtunud lihtsalt 2×8 koreograafiat, vaid proovisin tegeleda laste arenguga läbi mängude, loominguliste ülesannete ja arutelude. Kuid siit tuleb ka järgmine küsimus. Kas see töö, mida tantsuõpetajana teen, on väärt ümbrikupalka ja haigekassa puudumist?

Ajapikku hakkasingi cancel‘dama töökohti, mis ei sobinud kokku minu mentaliteedi ja tõekspidamistega. Sain selgemini aru, kellega tegelemine mind tõesti köidab ja arendab. Adusin, et mulle sobib töötada juba mõtlevate inimestega, näiteks Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu Ülikooli Kunstide Keskuses, kus alustasin õpetamist 2017. aastal. Selle, mida olen tudengitele omalt poolt pakkunud, olen neilt ka sajaprotsendiliselt tagasi saanud. Koostöö üliõpilastega on olnud sujuv, järjepidev ja nauditav! Progress on minu kui õpetaja jaoks alati olnud olulisel kohal. Samas ei väida ma ka, et kõik tantsustuudiod oleks saatanast. Näiteks eve stuudio noortega mulle meeldib väga tööd teha. Neid lapsi on juba varakult loominguliselt arendatud ning nendega on võimalik uurida ja katsetada arendavamaid teemasid. Liigne energia ei kulu nende kasvatamise peale.

Vabakutselise võlud ja valud

Vabakutselisuse võlu on selles, et olen ise oma aja peremees. Võtan vastu või otsin neid pakkumisi, mis mind köidavad, arendavad, edasi viivad. Miinus on aga see, et enamiku ajast rügan mitme koha peal, et ära elada. Lisaks on sissetulek kaootiline, iga kuu erinev. Palgad jooksevad, nagu jumal juhatab. Kuid ei ole olemas lahendamatuid probleeme, mistõttu usun, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Lisaks erinevatele projektidele on tekkinud inimesed, kellega soovin ka edaspidi koostööd teha, ja tutvused, mis mind edasi aitavad ja uutesse ettevõtmistesse kaasavad.

Vast kõige olulisem selle kahe aasta jooksul on olnud, et olen õppinud end, oma tööd ja aega väärtustama. Ma ei lase endale enam nii lihtsalt pähe istuda! Loomulikult tuleb teha vahel ka tasuta tööd, vahel võib see tuua kaasa näiteks uusi pakkumisi. Teiseks olen selgelt teadvustanud, et tuleb osata enda probleemidest ja dilemmadest rääkida või leida need tegutsevad kunstnikud, kes on kogenud samu probleeme. Vanemad ja kogenumad oskavad vast nõu anda ja kahe jalaga maa peale tagasi tõmmata.

 

1 Intervjuud on võimalik lugeda järgnevalt aadressilt: https://issuu.com/women.cinemakers-review/docs/special.edition?fbclid=IwAR31YjeUe6pOUnWwm-C2y0ryWSJsDhxeLl89ahR6DPgQS8S6FOuTt3orACk.