Noorte kunst tantsusessioonil FUTURE

Helle Mari Toomel
Tantsusessioon FUTURE üks korraldajaid

Tantsusessioon FUTURE sai mai lõpus oma uues formaadis kaheaastaseks ning tähistas seda etendusega 25. mail ERMi teatrisaalis. FUTURE on üritus, mis annab noortele tantsijatele ja tantsuloojatele võimaluse osaleda loomeprotsessis, mis oma olemuselt on sulam tantsulavastuse loomisest ja tantsukonkursil osalemisest. FUTURE protsess kestab kokku paar kuud, mille käigus läbivad noored lisaks kodustuudiotes pusimisele valguskujunduse koolituse ning kohtuvad mitmeid kordi ettenäitamisteks, mille eesmärk on toetada lühivormi arengut ja küpsemist.

Selleaastase tantsusessiooni tiimi kuulusid pika tantsukogemusega juhendaja-nõuandja Jaan Ulst, juba teist aastat projektiga seotud valguskunstnikud Mari-Riin Paavo ja Sander Aleks Paavo ning ürituse korraldajad ja niisama asjaajajad Anne Tamm-Kivimets ja Helle Mari Toomel. Osalesid noored koreograafid ja tantsijad Error, Shate ja Just tantsukoolidest.

Sügavad teemad ja selged narratiivid

Kuigi FUTURE-i esmane eesmärk on jäänud nii vana kui uue vormi piires samaks, pakkuda noortele turvalist keskkonda, kus oma tantsulised mõtted teoks teha ja neile tagasisidet saada, siis juba teist aastat järjest on suudetud ka natukene enamat. Ikka ja jälle kerkivad noorte loodud töödes esile just neile olulised teemad ja nendega seotud murekohad. Murekohad, millega mitte-isegi-eriti-vana autor ei ole võimeline lõplikult samastuma. Pole midagi parata, keskkond, milles tänapäeva noored kasvavad ja sirguvad, on muutunud. Sõprussuhted on kolinud telefoniekraanidele, info on killustunud ja peidetud igasugu sodi vahele, rühma sobitumise ja enesedefinitsiooni teemad on veelgi päevakajalisemad.

Seega pole mingi ime, et selleaastased lühivormid ühel või teisel kujul just nende teemadega tegelesid. Enim paistis ehk silma sõpruse ja gruppi kuulumise või hoopis grupist erinemise temaatika, mis oli suuremal või vähemal määral kohal igas töös. Mitmeid, kui just mitte kõiki töid saatis nukravõitu alatoon, olgu selleks siis võitlus oma sisemiste deemonite ja masendusega, meediakanalite ummistumine sopaga või vastasseis grupi ja indiviidi vahel. Tööde lõpplahendus leiti aga alati positiivse sisendi, sõpruse leidmise näol: sõber, kellega leitakse ühine eesmärk, mille poole liikuda, sõber, kes raputab välja sinisest meeleolust, sõber, kellega koos erineda jne. Selleaastase sessiooni ainukene soolo tegeles ka näiteks enesega rahu tegemise ja sõpruse sõlmimise teemaga.

Iseenesest pole midagi parata, et sellise vanuseastme (12–14-aastased) loodud liikumispõhised lühivormid võivad mõjuda ehk kohati naiivselt ning et oma liikumiskeeleni jõudmisest ollakse veel parajalt kaugel. Üllatavalt ja värskendavalt mõjub aga noorte tööde vaieldamatult kõige tugevam osa – võime edastada narratiivi ning teha jutustusest lähtuvaid otsuseid. Oma loo edastamiseks suudetakse veenvalt ja selgelt rakendada nii tantsutunnist õpitud liikumiselemente, valguskujundust kui ka kostüümivalikut. Näiteks iseloomustab nukrameelset tantsijat külm valgus, riietumine tumedasse ning raskepärane liikumine, talle vastandub rõõmsameelne tantsija, keda iseloomustab soe valgus, riietumine kirgastesse värvidesse ning kerge ja hüplik liikumine. Piiri suhte “enne ja pärast” vahel sümboliseerib punane joon, vabanemist tähistab pealmise tumedat värvi pluusi seljast heitmine ning värvilise aluspluusi paljastamine, ühele otsusele jõudmist ja sõpruse sõlmimist väljendab sünkroonis liikumine jne.

Mitte ainult tantsust

Kurb on tõdeda, et koondumist raskepäraste teemade ümber põhjendab ka statistika. Tervise Arengu Instituudi vahendatud kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitab, et ühe nädala jooksul tunneb 11–15-aastaste vastanute hulgas mõõdukat masendust 8,8% poistest ja 16,1% tüdrukutest, pidevat masendust tunneb 4,5% poistest ja 10,7% tüdrukutest. Mõõdukat üksildustunnet kogeb vastavalt 7,7% poistest ja 13,4% tüdrukutest, pidevat üksildustunnet kogeb 5,0% poistest ja 9,9% tüdrukutest. Ent ka tantsude lõpp-lahenduses sagedasti kasutust leidnud sõpruse leidmine on statistiliselt kajastatud. Samade allikate põhjal tunnistab 27,7% poistest ja 45,7% tüdrukutest, et nad saavad oma probleeme sõpradega jagada.1

Mul on tõesti hea meel, et tantsus nähakse võimalust nende probleemidega tegelemiseks, nende adresseerimiseks ja laiema publikuga jagamiseks. Laiemat arutelu ja sügavuti minemist toetab ka tantsusessiooni formaat, mis kutsub noori oma ideega pikema perioodi vältel tegelema, arutama seda nii oma eakaaslaste kui ka vanemate ja juhendajatega. Samuti toetab arutelu lõpuetendusele järgnev avalik vestlusring, mille käigus kõik asjaosalised oma sõna sekka saavad öelda. Näiteks keerles selleaastane vestlusring suuresti juba eelpool mainitud selgesti loetava narratiivi ümber. Lõpetuseks arvas ka kellegi ema, et peaks ikkagi rõõmsatest asjadest tantse tegema. Jess! Noorte mõtted jõudsid kohale, kellelgi oli ebamugav! Ma arvan, et just see ongi see, mida meil, see tähendab vanadel, vaja ongi – et noored suudaks meid oma tegevusega raputada. On ju ka kliimastreigi põhiraskus koolinoorte õlule vajunud.

Võimalus kaasarääkimiseks ja selgitamiseks

Aga räägime ikkagi tantsust. Selleaastasel tantsusessioonil osalenud Marie Elise Kanarik leiab, et ise loomise võimalus on väga oluline, ehkki ka suur vastutus, ning et tõsiste teemade lahkamine läbi tantsu võib nendega toime tulemisel aidata küll. Veel lisab ta, et tema jaoks polegi kõige olulisem enda mõtete maailmale selgeks tegemine, vaid nende iseendale selgeks mõtlemine.

Mina usun tantsu parandavasse ja toetavasse toimesse ehk isegi rohkem kui Marie Elise ja jään seega endale kindlaks: see, et noored tulevad lagedale just nende ideedega ja neist ka tantsud valmis vorbivad, võimaldab neil valitud teemaga süvitsi tegeleda, seda põhjalikult analüüsida ning suurema grupiga jagada. See omakorda tõmbab tähelepanu probleemidele, mida tantsuõpetajad, lapsevanemad või kas või vanemad sõbrad enam märgata ei oska, ja pakub seeläbi võimalust kaasarääkimiseks. Ning kui tantsusessioonist muud kasu ei ole, siis, nagu ütles Marie Elise, aitab see asjad vähemalt enda jaoks selgeks mõelda ja eks ole seegi midagi.

1          Oja, L., Piksööt, J., Rahno, J. 2019. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring. 2017/2018. õppeaasta tabelid. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.