Artikkelnr 97

Paul Bobkovi mälestusi tantsuteest

Intervjuu põhjal kokku kirjutanud endine õpilane Raho Aadla

nr 96nr 98
Paul Bobkovi mälestusi tantsuteest
Foto autor: Paul Meiesaar

 

Ema Selma Tagel on pärit kaheksalapselisest perest. Alguses elasid nad Orava kandis, hiljem siirdusid Siberisse, kuna omal ajal anti seal inimestele kodu rajamiseks maad. Neli lastest jäi sinna, kolm õde ja üks vend tulid tagasi. Minu ema läks esmalt Tartusse, siis pakuti talle tööd Kiviõli põlevkivikaevanduses. Ta alustas maa all mineerijana. Mehed puurisid augud kivisse, naised panid süütelaengud sisse, ühendasid, plahvatus, põlevkivi kukkus alla, mehed kühveldasid selle vagunitesse ja vedasid välja. Mina sündisin kümnendal novembril tuhande üheksasaja viiekümne kaheksandal aastal. Mingil hetkel, kui mina juba olemas olin, keelati naistel maa all töötamine ära ja ema jätkas kaevanduse puhvetis. Kiviõlis me elasime – ema Selma, mina ja mu vanem vend Robert, kümme aastat hiljem tuli õde Silva. Ema kasvatas meid üksi. Mu isa oli Petserist, aga nad läksid emaga lahku, kui olin kahene. Ema töökoormus oli suur ja ta pani meid vennaga kaheksaklassilisse Kohtla-Järve internaatkooli. Õigem vist ongi öelda, et olin riigi kasvatamisel. Esmaspäeval läksime ja reedel või laupäeval tulime tagasi. Ei mäletagi täpselt. See oli eesti-vene segakool. Õpetus oli ikka täis nõukogude vaimus – koosolekud toimusid muidugi vene keeles. Ja siis paraadid – meie šefid mereväelased tulid Lenini sünnipäeval ikka külla. Sõdurid oma lippudega. Samuti oktoobrirevolutsiooni aastapäev ja 1. mai paraad. Meie, lapsed, marssisime. Ikka kaks nädalat drilliti samme. Meist kasvatati riigitruusid kodanikke ja ma arvan, et päris suur protsent õpilastest läkski pärast merekooli õppima. Mind see ei kutsunud, mu vennast küll – see oli tal plaanis, pidi minema, aga tal oli kunagi olnud pimesooleoperatsioon. Merekooli tarvis pidi olema aga täiesti raudne ilma mingi opita. Vend läks hoopis Nõo keskkooli. Kui mina 8. klassi lõpetasin, siis mida noorem ikka teeb – sabast kinni ja ka Nõosse.

Kohtla-Järvel olin klassi priimus – ainult keemia põhja ei saanud alla. Koolis oli meil ikka tõeline sõjaväekord. Linna peale ei lastud. Ei tohtinud. Meil oli oma maja ja piiratud õu. Ärkamine, ülikonnapüksid jalga, tunnid, tundide lõpp, dressipüksid jalga (käisin kuni kaheksanda klassi lõpuni koolitundidevälisel ajal dressipükstega ringi), kolm-neli tundi õuesolemise aega ja siis kõik koos õppima. Kasvataja istus. Kõik olid täiesti vagusi ja valmistusid järgmise päeva tundideks ette. Viis päeva nädalas. Kes valmis sai, see sai midagi muud teha – raamatut lugeda või kirjutada –, kes aga vähe tuhmakam, see sai hiljem valmis. Kõik oli väga joone peal. Mul on sellest ilmselt keskendusmisprobleemid tekkinud, kuna harjusin vaikuses õppima. Nii kui mingi muusika mängib, siis tähelepanu voolab ära.

Kohtla-Järvel pandi mind rahvatantsu – õpetaja Sibrits (Asta Sibrit – toim.)! See võis juhtuda teises või kolmandas klassis. Tunnid toimusid kaks korda nädalas Pioneeride Palees, kus oli mitmeid ringe. Sibrits suutis oskuslikult mängude kaudu huvi üleval hoida. Ta suutis poisid ja tüdrukud tantsima panna ja just poisid tantsimise juures hoida. Me mängisime ja tantsisime. Olid näiteks kalamehemäng ja erinevad tutvumismängud, mille vahele suutis õpetaja ka rahvatantsud selgeks õpetada. Meie vaatasime muidugi suurte silmadega hoopis vene tüdrukuid, kes tegid klassikat ja karaktertantsu. Meie õpetajal oli väga peen oskus marakratte tampimiseta ohjes hoida – saime ülevaatustelt läbi ja käisime mitmel tantsupeol. Esimesest tantsupeost mäletan ainult seda, kuidas suurest väravast koos teistega läbi läksime. Isegi aasta ei meenu. Sellel ajal tantsisime tantse “Meistrimehed” ja “Konnatants”.

Neljandas või viiendas klassis tuldi Tallinna Balletikooli õpilasi otsima. Balletikool käis sedasi koolides tantsuks sobilikke noori avastamas. Tehti venivuse katsed – minul olid ilmselt soodumused olemas. Tabureti peal seistes sain käed peaaegu maha panna, pea põlvede vastu panemine polnud mingisugune probleem. Balletikool tahtis mind. Nüüd enam ei mäletagi, kas ei ütlesin mina või ema.

Mu põhiline kasvamis- ja küpsemisaeg oli Nõo keskkoolis. See oli võrratu aeg! Sinna olid kõik ülimad tarkurid üle Eesti kokku tulnud – direktorite, teadlaste ja sovhooside peaagronoomide lapsed ja siis mina ja mu vend kaevuri poegadena. Seal käis ikka korralik sarvede maha jooksmine ja elupõletamine. Meie olime terve eelneva koolitee kodust eemal olnud, aga enamiku jaoks oli see esimene vabanemine. Me elasime – täielik vabadus! Sellel ajal juhtis kooli kuulus direktor Kalju Aigro, kes tegutses nii, et Nõo oli igas asjas esimene ja alati esindatud. Kooli staadionile pandi Tartu maakonnas maha esimene sporttartaanrada, kus tegin ikka viis korda nädalas kergejõustikku. Maakonnakeskuses Elvas, kus me võistlemas käisime, oli ikka veel kiviklibu staadionil. Nõo raja ring oli aga – üllatus! – ainult 300 meetrit, mistõttu maakondlikke võistlusi meil korraldada ei saanud.

Tantsust ei pääsenud ma ka seal. Oli otsustatud, et Nõo kool peab taas võtma punkti ja osalema tantsupeol. Õpilaste elulood vaadati üle ja kuna mina olin Kohtla-Järvel tantsinud, siis kohe, plaks!, rahvatantsuringi. Mingit arutelu ei olnud. Rühm kokku, proovid paika, ülevaatusele ja tehtud! Peole me igal juhul saime. Minu huvi oli antud ajal aga igal pool mujal kui rahvatantsuringis ja kuna meilt ei küsitud, siis mõjus see sunduslikult.

Mul ei olnud ei lapsepõlves ega ka keskkooli lõpus kujutlust, kelleks ma saada tahaksin. Kui Nõo lõpetasime, siis pooled klassist läksid Tartu Ülikooli, pooled TIP-i (Tallinna Tehnikaülikool – toim.), mõned Moskvasse ja paar Pedasse (Tallinna Pedagoogiline ülikool – toim.) – mina koos ühe neiuga. Nõos käisin matemaatikakallakuga klassis. Matemaatikat sai ikka ette ja taha. Füüsikat ja keemiat samuti. Viimast ma selgeks aga ei saanudki, kuna Kohtla-Järvel ei saanud põhja alla. Õnneks oli mul väga hea pinginaaber, tänu kellele sellest ainest läbi sain. Pärast lõpetamist olin täiesti kindel, et lähen kuhugi, kus keemiat vaja ei lähe. Teadlase tüüp Tartu Ülikooli jaoks ma ei olnud ja TIP-is oli kaks aastat keemia algkursust kohustuslik. Mõtlesin siis edasi – olin käinud näite- ja tantsuringis. Hea küll, valin näitekunsti. Kui ma aga kohustusliku kirjanduse nimekirja nägin, mis kõik oli tarvis sisseastumiseks läbi lugeda, siis mõistsin, et seda ma ei jõua. Ma küll lugesin päris palju, aga mitte seda, mida seal vaja oli. Siis vaatasin, et tants – sedagi olin ju teinud. Oma arust olin tantsinud, aga klassikalist kooli ja tehnikat, nagu nendel Kohtla-Järve Pioneeride maja vene tüdrukutel, minul ei olnud. Nõos ei toimunud mingit tõelist treeningut – tantsud timmiti ära ja kõik.

Pedas oli teist aastat tantsuõpe – just Venemaalt tulnud õpetajad eesotsas. Mõlemad noored ja hakkamist täis – Mait Agu ja Igor Gromov. Nad õppisid Peterburis. Igor läks alguses Pihkvasse, aga Mait tõi ta sealt ära Tallinna, kuna kõrgharidusega õppejõude oli vaja.

Sisseastumisega oli niimoodi, et ega ma tegelikult ei uurinud, mis seal toimub. Kolm-neli päeva katsed kestsid. Üks hetk öeldi, et homme tuleb esitada oma tantsud. Mina ei teadnud sellest midagi. Siin tuli appi Viljandi. Sisseastumiskatsetel oli kuus Viljandi Kultuurikooli lõpetanut, kes soovisid kõrgkooli astuda. Olime koos ühikas, suhtlesime ja Saare Maido, mu tulevane kursavend, ütles: “Teeme selle “Härja tantsu” ära.” Ma mõtlesin: “Vao! Seda olen ma Nõos teinud küll!”. Seda tantsu teadsid sellel ajal kõik. Tantsisime ära, klaverisaatja lõpetas, meie kummardasime žüriile. Nemad küsisid: “Kas see on kõik?” Teadupärast kestab “Härja tants” ainult minut aega. Kõik muhelesid mõtlikult. Sisse ma aga sain ja peagi olin juba õudne fanatt. Õppisin Pedas 1977–1981. Oli see tantsu õppima minek nüüd juhuslik või saatuslik, aga mingi sisemine sund lükkas mind tantsu poole.

Koolis oli meil ikka tohutu koormus. Kellaaega ei vaadatud. Liikumisaineid ei olnud palju – karakter, klassika, eesti tants ja ajalooline tants, aga tundide arv oli meeletu. Kõiki tantsuklasse oli kolm-neli korda nädalas, igaüks kolme-neljatunnine. Mina võtsin lisaks veel peotantsukursuseid, kus sain kõik sambad-rumbad-foksid selgeks. Nädal lõppes laupäeva lõunast. Vaba päeva põhimõtteliselt ei olnudki, aga see-eest toimus ka pidev areng. Minu kursuse juhendaja oli Igor Gromov – need tema karaktertantsu tunnid! Ja siis Mait Agu kompositsioon, Kristjan Toropi eesti tants ja Tamara Soone klassika. Nende õpetajate ees tuleb kummardada, sest nemad vormisid meist midagi. See oli huvitav aeg.

Püüdsime isegi kutseliseks tantsuansambliks saada – mujal liidumaades olid riiklikud ansamblid olemas, aga Eestis mitte. Siiani ei ole. Muidu oli tantsuansambleid ikka palju – Tallinnas  Sõprus, Rakveres Tarvanpää, Tartu Ülikooli ansambel, TIP-i ansambel, EPA tantsuansambel jne. Pedal ansamblit ei olnud, kuna tantsuõpe oli nii noor. Tüdrukuid oli meil kursusel hunnik, aga poisse liiga vähe – ainult viis tükki. Saime poisse vanemalt kursuselt juurde ja kandideerisime ühe kontserdiga, et kutselise tantsuansambli tiitel kätte saada. Mäletan, et poiste koormus oli metsik – üks särk seljast, teine särk kümne sekundiga selga ja järgmine tants. Moldaaviat neli minutit, nii et keel ribadel. See oli suur kontsert. Žürii tuli kohale, aga me ei saanudki lõpuks seda tiitlit, kuigi arvatavasti olime tehniliselt teistest ansamblitest üle.

Õppe üks osa oli praktiline ja teine metoodiline – maht oli mõlemas suur. Sellel ajal eriti mingeid õpikuid ei olnud. Olid Vaganova klassikaõpikud ja karaktertantsus oli mingi raamat – kõik venekeelsed. Arvuteid ei olnud ammugi. Me kirjutasime kladedesse üks-ühele üles, mida tegime, ja kirjeldasime, kuidas mingeid elemente sooritada. Või siis luges õpetaja vene keeles ette ja meil tuli samal ajal kirjeldus eesti keelde tõlkida ja kirja saada. Tänu sellele läbi kirjutamisele saime endale liikumiste varasalve. Seal oli kindlasti paljut, mida keegi ei kasutanud, aga minule on need kirjeldused väga suureks abiks olnud, kuna hiljem Viljandis, kui alustasin karaktertantsu õpetamist, hakkasid kõik need liikumised omavahel kombineeruma.

Eesti tantsus oli nii folkloorset kui ka autoritantsu, aga võrreldes teiste ainetega ei olnud eesti tantsu nii palju. Kristjan Toropiga on mul aga omaette oluline kogemus – tema nelja-viiepäevane praktika Hiiumaal. Sõitsime rongiga Haapsallu, ratastega praamile ja sealt edasi Toropi vanade eestiaegsete kaartide järgi kahe-kolmeste puntidena Hiiumaale folkloori koguma. Ööbisime ühes kohas ja hommikuti sõitsime laiali. Jaapani kassettmakk oli ratta peal. Lindistasime tantse ja laule. Sellest sain ikka uskumatu elamuse. Möödas on üle neljakümne aasta ja need laulud on mul siiani peas. Meil oli ikka noorte värk, võistlus, et kes saab kõige ropuma loo üles korjata. Mina olin koos kahe tüdrukuga. Hakkasime sõitma. Küsisime, et kust leiame pillimehe. Siis öeldi, kus talus ta on. Sõitsime sinna, siis jälle tuli info, et kuskil 15 kilomeetrit edasi elab üks suur laulumees. Liikusime läbi metsasihtide. Meeldejääv oli loomulikult hiidlaste külalislahkus – maasikad ja singid ja vein – ja huumor. Üks pillimees ei tahtnud mängida, ütles, et tal on paar roppu lugu küll, aga need on ikka nii ropud, et see meie muuseum läheb põlema. Meie muudkui vastu, et ärge kartke, see kõik on folkloor – see on loomulik. Võtsime veel veidi veini ja kordus sama jutt. Veel veini. Saime ikka kätte selle loo. Tüdrukud kiljusid ümberringi, kui see lugu lõpuks ette kanti. See oli hiljem ka Tallinnas tuntud kui mitteametlik medika (Tallinna Meditsiinikool – toim.) hümn, kuidas laps siia sünnib ja kuhu topitakse, pannakse ja tõmmatakse.

Klassika tuli mul üpris hästi välja, kuigi esimest korda väljapoolses positsioonis seisingi Pedas. Lõpueksam oli nii praktiline kui teoreetiline. Viimaseks tuupisin kogu Vaganova venekeelse õpiku pähe. Eksam käis ja tuli entrechat hüpe. Mina ütlesin, et hüpe sooritatakse keskmisel hüppel, kuna teadsin, et raamatus on nii kirjas. Kursuse juhendaja Igor ütles, et see ei ole õige – entrechat toimub suurel hüppel. Mina jälle vastu, et Vaganoval on kirjas lehekülg see ja see, et sooritatakse justnimelt keskmise, mitte kõrge hüppe pealt, et näidata tehnikat – virtuoossust. Lõpuks tekkis meil ikka tõeline konflikt. Ta hakkas värisema – selline nahaalsus tudengi poolt! Igor väljus ruumist. Samal ajal sosistas Tamara Soone mulle jõuliselt, et mine ära, mine ära – ma panin sulle juba kolme ära. Ma olin šokeeritud! Lõpphindeks kolm! Omaarust panin peast kui kulda! Nüüd vaatan seda läbi huumori. Tudengitele räägin ikka, et ärge võtke hindeid tõsiselt – see läheb meelest ära. Muutub ebaoluliseks. Hinne ei määra tegelikult teadmisi ja oskusi.

Agu Mait andis kompat. Seda oli väga palju. Agu töötas ju tantsupidudega, mistõttu oli tal kaks ühes. Ta andis mingi teema ette ja igaüks tegi nii, nagu tegi – tema sai sealt omakorda laenata. Eks seda on näha, kes on kompas andekam. Mina seda ei olnud. Hinded kolmed-neljad. Meie kursuse geenius kompas oli ja on Ülle Feršel – ta on ikka kümneid tantse loonud. Kooli lõpetamiseks tuli teha lavastus. Tema tegi selle Võrus Pink Floydi “We don´t need no education” järgi ja see oli ikka nihuke, et kõik olid sillas. Modernne. Kui on soodumus, siis on. Mind suunati lõputööd tegema Karksi-Nuia Arraste juurde. Olin seal mitu kuud lõputööpraktikal ja selle ajaga tuli diplomitöö valmis saada. Sellest sain tõelise tõuke edaspidiseks. Sealt kõik need seltskonnatantsud tulema hakkasidki. Mõned tantsud olid puhtakujulised, mõned seadsin ümber. Esimesena võtsin käsile meie kaerajaani kaheksale paarile kõikide pöörete ja sisse-välja hüppamistega. See oli suur väljakutse. Lavastuse dramaturgiliseks teemaks oli subrik (Karksis subreka) ehk ketramisõhtu. Pärast tööd tuleb rahvas laupäeval kokku, pillimees hakkab mängima ja tants-trall läheb lahti. Alguses oli padespaan ja tinna, siis kogus pidu tuure. Lõpuks suur finaalnumber, millega sai kogu massi liikuma. Seejärel peo hääbumine. Selliseid lavastusi tol ajal niimoodi väga ei tehtud. Endalegi üllatuseks lõpetasin viiega.

Lõpetasime aastal 1981 ja meid suunati üle Eesti tööle. Tänu õnnestunud diplomitööle nõuti mind ministeeriumi kaudu Viljandisse. Hakkasin seal ballettmeistrina tööle kultuurimajas tegutsevas tantsuansamblis Viljandi. Samal ajal alustasin Viljandi Kultuurikoolis tundide andmist. Ametlikult võis vene ajal ainult kindla koormusega töötada ja kui täiskoormus olemas, siis nii oligi. Kultuurikoolis andsin tunde Virve Vuntuse nime all. Sõitsin kaks-kolm korda nädalas Viljandi-Tallinna vahet, sest pealinnas oli vaja ikka üht-teist teha. Ülikooli lõpetamisel anti mulle kaasa soovitus, et mind nähakse kaasaegse tantsu suunal. Mina, Maido Saar, Tiit Kask ja Mait Agu käisime Kalkuni-Simmermanni show´dega üle Eesti “Viimse reliikvia” muusika järgi tantsides maad vallutamas. Jätkuvalt tantsisin Tallinnas ka tantsuansamblis Kullaketrajad – nendega oli kõige uhkem esinemine 1980. aasta olümpiamängudel, kui ma ise veel tantsutudeng olin. Nii et kui ma poleks pärast lõpetamist Viljandisse sattunud, oleks kõik ilmselt hoopis teisiti läinud. Pärast lõpetamist kestis selline Viljandi-Tallinna vaheline elu kokku ainult ühe aasta, sest mind võeti sõjaväkke, mis on mu elu kõige hirmsam kogemus üldse. Pärast kõrgkooli lõpetamist minna selliseid lollusi tegema! Alates 1978. aastast tantsisin Eesti rahvatantsuõpetajate rühmas, kuhu Torop ja Agu meid kursakaaslastega kutsusid. 1982. aastal pidime sõitma väljamaareisile. See oli uskumatu. Kava oli koos. Ministeerium oli kõik ära kinnitanud ja siis tuli teade, et minul hoopis sõjaväkke minek. Jõudsin isegi ministeerimis ära käia, et pikendust või edasi lükkamist paluda, aga nii kõrgele ma ei küündinud. Võetigi sõjaväkke. See ajas ikka pahaseks küll – teed tööd, läbid mitmed ülevaatused ja kõik, mille lõpuks saad, on ilus postkaart kursakaaslastelt.

Sõjaväes käisin Riia külje all Adažis. Olime jalaväes, kus meist valmistati tulevasi ohvitsere. Kõrghariduse rood. Esmalt tehti seerudeks ja aasta pärast võis lõpetada juba nooremleitnandina, mida ma ka tegin ja sain seeläbi kahe kuuerattalise soomusauto komandöri õigused. Vägev! Tegelikult aga täielik absurd, mida kõike seal veel tegema pidime – tikke koristama, asfalti värvima. Ükskord kaevasime kaabli jaoks kraavi. Kraav sai valmis. Siis tuli teade, et Moskvast tulevad ülemused ja kraav tuleb kinni ajada. Ülemus käis veerand tunniga ära ja tuli hakata kraavi uuesti lahti kaevama. See oli jube alandav. See oli ikka – Issand! Mida kõike ära ei tehtud, et sõjaväest eemale saaks. Üritasin spordiroodu saada. Sellega oli selline lugu, et ükskord tuldi sapikaga Viljandist külla ja võtsime eesti poistega salaja külakostiks toodud Vana Tallinnat. Siis tuli polgu ülem värava peale, ise jumala purupurjus. Tema ise poleks aru saanud, kas meie jõime või mitte ja kas lõhnad küljes. Kutsus ühe teise ohvitseri, et las hingavad sulle. Kartsa pandi kas viieks või seitsmeks päevaks. Seitse eesti kutti hingasime ja seitse päeva lendas pea kõigile. Ainult üks EPA-kutt hingas kuidagi nii peenelt kiiresti, et tema sai viis päeva. Augustiööd lahtise aknaga kartsas – mul tõmbas selja ja põlved selle betooni peal nii ära, et pärast liipasin vist kaks kuud ja käisin arstide vahet. Hea töö eest sain linnaloa, sõitsin Riiga ja otsisin selle spordiroodu üles. Jõudsin värava taha ja sain kohe kokkuleppele, et „Davai tantsui.“ Põhilised, mida seal taheti, olid trikid. Mul aga selg ja põlved sellest betooni peal magamisest täiesti ära ja kogu minu plaan, et pärast poolt aastat, mis ma juba olin sõjaväes olnud, saaksin tegeleda oma erialaga, läks nihu. Ei saanud. Kokku kestis sõjavägi aasta ja kaheksa kuud.

10. novembril 1982. aastal, minu sünnipäeval, suunati meid, seerusid, üle liidu laiali. Me olime mitu tuhat inimest Riias suures spordihallis koos. Järsku kuulsin: “Kto Bobkov?” Mõtlesin, et mingi tuttav tuhandete seas. Läksin ja nii kui välja jõudsin, hakkasid matsud käima. Sain tappa. Üks null tehti ära. Siiani ei tea, mispärast. Kas sai kellelegi mingi halb sõna öeldud? Samal ööl suri ka see meie suur Brežnev. Jama oli lahti, sõjaseisukord. Poola piiri ääres olid suurtes BTR tankides kuulid sees. Muidu olid paukpadrunid. Kõik suured sotsmaad (Poola, Ungari, Tšehhi) olid vene mõju all. Kui oleks läinud mäsuks, siis jalaväeroodud, kus ka mina olin, oleksid esimestena läinud – 80% kahurilihaks. Õnneks midagi ei juhtunud. Ja nii veetsin veel üle aasta Kaliningradi kandis.

1983. aasta lõpus sain sõjaväest tagasi Viljandisse. Tantsuansambel jäi tasapisi kõrvale, kuna mu koormus Kultuurikoolis oli juba suur. Peagi hakkasin seal täiskohaga õpetama. Töö tudengitega paelus. Kultuurikooli ajal olid tudengid Eesti eri paigus praktikal ja kuna mina olin nende juhendaja, siis olen vist pea kõik Eesti rahvamajad läbi sõitnud. Tuli meeletus koguses töid läbi vaadata. See oli üldse imelik aeg. Andsin ka vene keelt ja sõjalist algõpetust, sest see tund tuli kohustuslikult kord nädalas ära teha. See oli jube naljakas. Tudengid pidid tantsuklassis marssima. Me ise naersime, kui ringiratast kasti mööda kõndisime.

Aastate jooksul olen Viljandis mitmeid erinevaid tunde andnud. Alguses olid piirid kinni, mistõttu oli erinevaid tantsuaineid vähe: klassika, karakter, eesti tants, ajalooline ja peotants. Tegime seda, mida oskasime. Tantsust õpetasin alguses ainult karakterit. Olid tantsulised etüüdid: vene etüüd, moldaavia, hispaania, ungari, valgevene, kasahstani etüüd; ja karakterstange kingades, mis on tantsijale väga arendav ja abistav liikumistehnika. Eesti ülikoolides karakterit enam ei õpetata, küll aga Tallinna Balletikoolis. Esimesed viis-kuus aastat olid mulle kui alustavale õpetajale muidugi üks jube peavalu – košmaar. Hirmus aeg. Kõik need kombinnid, mis tuli välja mõelda! Karakter oli õppekavas läbivalt kolmel-neljal aastal. Semestri lõpus tuli igale kursusele uus stange mõelda. Alati midagi uut, ikka täiskombinnid – battement tendu hispaania stiilis või plie idamaa stiilis. Toimus pidev kombineerimine, sidumine, põimimine. Arenes oskus luua kombinne, mis oleksid ühelt poolt tehniliselt nõudlikud ja samal ajal ka voolavalt, sujuvalt ja loogiliselt tantsitavad. Õpetajaks olemise algus on ikka jube piin, kogu aeg peab uusi asju looma. Viie kuni kümne aastaga tekib õpetatavast juba mõnus kogum, mille sees saab laveerima hakata. Mingil hetkel jäid etüüdid tagaplaanile – hakkasin rohkem rütmilisi kombinne looma. Mõtted tulid ikka erinevate rahvaste tantsude sammustikest, hakkasin valima, kombineerima. Välja valima huvitavat. Tihtilugu oli ka nii, et klaverisaatja Aivo Laan mängis mingi loo ära ja siis hakkas idee kasvama.

Aivoga hakkas koostöö kolmkümmend kaheksa aastat tagasi. Ta alustas tööd kultuurikoolis isegi varem kui mina. Koorimuusika õpetaja Taimi Välbaga kaklesime ta pärast. Aivo lõpetas küll ainul Viljandi muusikakooli, kuid ta on nii andekas. Vaatas nooti ja mängis kohe. Ta oli väga nõutud nii tantsu kui ka koorimuusika klaverisaatjana. Lõpuks sain mina Aivo kolmeks päevaks ja kahel päeval oli ta koorijuhtide käes. Kuidas küll ühele inimesele antud on! Oskus suuta mitte üle mängida, suuta aidata – väga peen oskus. Sündinud saatja. Tundides on nii, et teeme mingit kombinni ükshaaval ja Aivo vaatab inimese poole ja juba teab, kui kiiresti mängida. Täpselt õigel hetkel. Vahel isegi aitab kaasa. Siis mina: “Oot-oot! Ära mine alla – hoia just üles.” Võrratu! Aivo piilub salaja ja tundub isegi, et nagu tuimalt, aga oskab kohe õiges tempos mängida. Oleme head sõbrad – võimalusel võtan ta ikka oma tööotsadele kaasa. Saab välja sõita.

Põhiliseks tantsuaineks, mida andsin, oli alguses karakter. Siis tulid eesti tantsu klassid. Mõlema aine tunnid toimusid kolm korda nädalas. 90ndate algus oli päris põnev aeg. Sellel ajal hakkasime tudengitega katsetama – nemad ise hakkasid kombinne looma ja sealt tuli kihvti materjali. Sealt kasvasid välja Merle (Saarva – toim.), Raido (Mägi – toim.), Irene (Hütsi – toim.), Anu (Vask – toim.), Erika (Katlasep – toim.), Erki (Melts – toim.) – nende pundiga hakkas kaasaegne tants Viljandis peale tulema. Pidevalt toimusid muutused. Praktiliselt ei ole olnud aastat, kui Viljandi tantsijad oleksid ühe õppekava järgi õppinud. Asi oli ja on siiani kogu aeg muutumises. Karakterit jäi 90ndatel järjest vähemaks. See aeg sai mööda, kui rahvad tantsisid teiste maade tantse. Suur vene aeg sai otsa. Kunagisi spetsiaalseid rahvaste sõpruse pidusid enam ei toimunud. Karakter-etüüdid kadusid õppekavast, aga kingadega stange veel püsis. Minul arenes sellest välja oma metoodika, kuidas rütmiliselt käed-jalad tööle saada. Hakkasin karaktertantsu liikumistest otsima universaalsust, mis sobiks ükskõik mis suunaga tegelejatele. Leiutasin oma süsteemi, mis arendaks üldiselt muusika peensuste tajumist, rütmi ja koordinatsiooni ning kindlasti nii paremat kui vasemat poolt. Kui mina õppisin, liikusime liiga ühe külje põhiselt. Arendasime ainult paremat poolt. Vasak jäi nõrgemaks. Täiustumisega on aga  nii, et isegi kui enne ainet tudeng ainult kobab muusikas ja ei julge jalgagi maha panna, siis aine lõpuks pole õpilasel ja õpetajal enam vahet. Me improviseerisime palju. Aivo mängis rütmi alla ja hakkasime kolistama. Tuli julgeda. Õpetajana valmistab rõõmu, kui lõpuks õpilane liigub vabalt, hüppab-kargab siia-tänna, maandub ja lööb jalgu kokku. Isegi kui rütm hakkab ära minema, siis paar kordust juurde ja oled jälle muusikas tagasi. Õigel ajal lõpetamine ja töötab! Karta kindlasti ei maksa. Aga tudeng on tudeng. Mõni saab kiiremini hakkama, mõni aeglasemalt, aga mida rohkem teha, seda paremaks saab. Mingi tasemeni on kõik võimelised jõudma.

Aasta-aastalt on inimesed tulnud ikka üha teadlikumalt tantsuga tegelema. Milliseid põnevaid leide on olnud viimase kümne aasta jooksul rütmide-matsude-kolksude töödes, kui tudengid ise midagi valmis tegema on pidanud! Mõtled ikka, et no mida uut veel saab luua, aga näe! – noored leiavad iva. See, millest ma praegu puudust tunnen, ongi töö tantsutudengitega. Nüüd saab kolmveerand aastat mööda. Tudengitega tunnen ennast ise noorena. Lollitan samamoodi ja naljade vastuvõtt toimub samamoodi. Sama mentaalne vanus vist – nagu poisike, küpsust pole ollagi. Lõpetajaid on olnud hulgi ja paljud on õpetajad üle terve Eestimaa. Ikka kuuleb vilistlastest siit-sealt ja see on suur rõõm. Püüan ikka silma peal hoida. Teadmine, et mina olen üks sütitajatest olnud, teeb rõõmu. Kuuldavasti nii üks kui teine kasutab neid kolkse ja matse oma tundides. Eks sellega on nii, et kes koolis fännab, see kasutab ka tulevikus.

Kui nüüd kõikidel tudengitel, keda olen õpetanud ja kes nüüd ise õpetavad, tuleks näiteks kord kümne aasta jooksul meelde, et rütm ja koordinatsioon oli üks päris mõnus, põnev ja arendav tehnika ning igaüks kutsuks mind näiteks paariks tunniks oma õpilaste ette, siis võiks mul kuni surmani üks tööpakkumine nädalas olla kindlustatud. No mida vanal penskaril veel tahta. Väljundit tuleb luua nii kaua, kui jalad liiguvad.

90ndate keskel tegime Erki Meltsi ja Marika Nurmeotsaga nende lõputööd. Mina olin juhendaja. Ma vaatasin mingit vana 50ndate USA filmi, mis leidis aset kuskil Tais või Vietnamis. Seal olid bambuskepid, mida ühed hakkasid maas kokku lööma. Teised hüppasid vaherütmis harki-kokku. Midagi nägin, aga täpselt ei mäletanud – aga pilt jäi silme ette ja sellest sündis idee. Aeg oli just selline, et paneme aga suured mütsikesed pähe, riided selga ja bambuskepid kätte ja läheb – siis oli karaktertantsu veel ka kolm korda nädalas. Aga idee muutus, nagu ikka. Lõpuks kujunes välja selliselt, et noored tulid hängima – makk kaenlas, plastmasstorud käes. Kasutasime Queeni “We will rock you” rütmi ja hakkasime kombinne arendama. Esikas oli Sakala keskuses ja publik oli sillas. Tudengid panid minu teadmata pudeli viina ka lavale. Kogemata. Pärast sain ülemustelt, et kuidas nii ikka saab, et diplomilavastus ja pudel lava peal. Kaks aastat läks mööda ja ükskord noorem kursus ütleb, et nad teavad täpselt, kust me selle diplomitöö materjali võtsime. Mina olin üllatunud, kuna meie tegime sellega kolm kuud tööd – mõtlesime välja ja harjutasime. Noored tõid videokasseti ja kujuta pilti! – Igor Moissejevi, Venemaa suure ballettmeistri töös samuti mütsid peas ja bambuskepid käes ja hüppavad. Ja tõesti olid mõned kombinnid täiesti samad, mis on ka loogiline, sest kui ikka üles hüppad, siis tuleb ka maanduda. Palju neid võimalusi siis ikka on. Maha me kindlasti ei võtnud. Viis-kuus kombinni olid meil isegi sellised, mida Moissejev välja ei mõelnudki. Nii et, tegime ikkagi ära – tantsisime liidu parima üle!

Ühel hetkel hakkasid tulema seltskonnatantsud. Enne seda oli koolis folkloorne tants, mida üks ühele maha tantsiti. Kui mõtlen tagasi kas või Toropi peale, siis tema õpetas meile praktiliselt millimeetri kaupa, kuidas liikuda – samm käis sedasi ja muudmoodi ei olnud õige. Külapeol tantsiti aga ikka vabalt – igaüks nii, nagu soovis. Rõõm oli oluline. Ja kiirus ja tunne, et ma tantsin. Tudengitega hakkasime tantsima ja mind kutsuti rahvapidudele tantsimist juhtima tänu mu isikuomadustest tekkinud soodumusele rahvas liikuma saada. Mõned õpetajad ütlevad, et muusika peale ei tohi rääkida, aga tegelikult ikka peab suutma rääkida. Oskus kombinnid ja tants kiirelt ja selgelt ära õpetada on hädavajalik, eriti suurte masside puhul. Kohe algusest peale hakkasin tantse ka töötlema – tänu Nõole istub mulle selline rütmiline korrastatus ja matemaatilisus, mis on ju nii muusikas kui ka tantsus. Korjasin ja mõtlesin välja ka plaksumänge ja pikkisin neid tantsudesse sisse. Kui väljamaal käisin, näiteks Leedus Orff-pedagoogika inimesi koolitamas, siis sobrasin kohalikes materjalides ja otsisin uusi tantse. Seadsin need heas mõttes söödavasse vormi. Mõni tõsiusklik folklooriteadlane võib-olla vaatab, et tegemist on töötlustega, aga eks aeg muudabki pärimust. Huvijuhtidele on seltskonnatantsud väga praktilised ja neid õpetan Kultuuriakadeemias jätkuvalt. Ühe tsükliga saavad oma kuuskümmend tantsu kätte ja võivad neid kohe oma töös kasutama hakata. Tantsuõpetajate jaoks on see samuti vajalik – vilistlased on rääkinud, et need tantsud on väga kasulikuks osutunud. Neid saab tantsida rahvatantsutundide lõpus igas vanuses inimestega. “Kalle-Kusta” ja “Kaks sammu sissepoole” on eriti head just lastega tantsimiseks. Laps teeb paar sammu, paar plaksu, saab hea tunde kätte ja sellega saab juba õpilased kätte ja neid suunama hakata. Koolitada teda üheks või teiseks. Kui aga halb tunne tekitada, siis on eluks ajaks laps tantsu jaoks kadunud. Minu jaoks ongi õpetamine rõõm – näha, et inimene saab hakkama millegagi, millega ta enne hakkama ei saanud. Näiteks käisin kord Hiiumaal õpetamas – tegin algkoolis tunde. Tuttava, kelle juures ööbisin, poeg tantsis ka mul tunnis. Õhtul tuli laps koju ja ütles säravalt: “Tund aega järjest olin ma nii hea tantsija! Mul tulid kõik asjad välja.” Nauding on tekitada tunnet, et õnnestub. Halvustav ja alandav ei ole ma kunagi olnud. Omal ajal õppides meie pedagoogikat korralikult ei saanudki. Praegused tudengid saavad selles osas ikka märksa põhjalikuma väljaõppe. Meie katsetasime ise ja vaistlikult. Minu noorusajal oli distsipliin ikka range. Öeldakse, et mina olevat ka väga range olnud, aga ma ise nagu ei mäleta seda. Eriti just rahvatantsijad rääkisid, et vanasti olevat ma olnud kurja pilguga. Öeldakse, et mida vanemaks saada, seda leebemaks muutume. Enda arvates olen alati ikka innustanud ja kiitnud, isegi kui kõik kohe ei õnnestu.

Õppejõuna töötamine on suur au ja rõõm. Tänu tööle ülikoolis on tulnud ka igasuguseid muid tööpakkumisi nii rütmis-koordinatsiooni, seltskonnatantsude kui ka peotantsuga. Tallinna ülikooli tantsutudengitele andsin ka mitu aastat rütmi- ja koordinatsioonitunde. Tööd olen ikka vastu võtnud, kuna õppejõu palgale oli lisa tarvis. Kord tulid inimesed Sisekaitseakadeemia Paikuse Politseikoolist Viljandisse külla ja mina viisin seltskonnatantsudega meie ja nende õpetajad-tudengid kokku. Paikuse omadele väga meeldis. Nad ütlesid, et neil oleks hädasti midagi sellist vaja. Kuna Peda ajal olin peotantsukursused läbinud, tekkiski juurde uus töö Pärnu külje alla. Kümme korda sõitu ja algtasemel samba-rumba-foks politseikursantidel selge. Siis jälle tulid soomlased Viljandisse külla – mina jälle tantsitasin. Hakati kutsuma – alguses kooli kaudu, siis isiklikult. Umbes kakskümmend aastat õpetasin seal füüsilise teatri tudengeid, huvijuhte ja tantsukaid. Läti ja Leedu kõrgkoolides samuti. Aivo võtsin ja võtan endaga ikka nii palju kaasa, kui võimalik, et tema ka reisida saaks. Ükskord Inglismaal Chesteri ülikoolis palusin klaverisaatjat, aga mulle toodi hoopis trummar. Muudkui korrutati, et very expensive, very expensive. Väga põnev oli – pooled tunnid trummariga, pooled ilma. Omaette kogemus oli Itaalia Riiklikus Balletiakadeemias – seal käisin kahel korral. Rooma ise on muidugi võrratu. Esimesel korral anti mulle 16–17-aastased kaasaegse suuna baleriinid. Inglise keeles suhtlesid ikka väga viletsalt. Õnneks rütmid-matsud muusikas – saab ka ilma sõnadeta hakkama. Teisel tunnil tuli mingi konsiilium vaatama. Ütlesid, et järgmine aasta tulevad suured töötoad, tahtsid mind ka sinna. Sealne asjaajamine oli aga ikka üllatav… ühesõnaga, minu töötuba oli algselt kirja pandud vist oktoobrikuusse. Mina Eestis siis vaatasin, et september juba käes – tuleks vist endast kuidagi märku anda. Tuli välja, et nad olid ühe kuuga mööda pannud. Itaallaste ajaarvamine. Kiri oli üks, otsused aga teised. Töötoad juba käisid. Lõpuks jõudsin ikka sedasi kohale, et sain oma tunnid ära teha ja ise ka töötubadest osa võtta.

Olen ka omajagu rahvatantsijaid õpetanud. Kunagi oli KEK-i rahvatantsurühm, siis Vastemõisa Vastsed Naised, kellega tegin kuus-seitse aastat. Eelmisel aastal lõpetasin, kuna ei jaksanud enam sõita. Viis aastat tagasi võtsin oma aastase autosõidukilometraaži välja ja mu keskmine tuli… 101 kilomeetrit päevas. Hullumeelne! Muusika- ja rahvatantsuõpetajatele ning lasteaednikele tellitakse mind ikka koolitusi andma. Kui tellitakse uuesti, siis järelikult on töö hea olnud. Ükskord kutsusid koorilauluõpetajad mind Kehrasse kooridele viimast tundi täitma. Seal oli mingi viissada 4.–7. klassi last. Rahvas sillas. Kaks aastat läks mööda, mina jälle Kehras ja seal üks koorijuht ütles naljaga: “Tead, mis tegid eelmine kord, kui käisid – mul läks kaheksa paari rahvatantsu üle järgmisel aastal.” Mina naljaga vastu: “Vaat´ – niimoodi tuleb tööd teha!” Tekitada õpilases vau-efekt. Kõik oleneb sellest, kuidas ennast ja teisi suunata. Ise tuleb põleda ja mina põlen ikka niimoodi, et pärast on vappevärinad. Kõik pulmad ja firmade suvepäevad kahe tuhande inimesega. Õpetajana tuleb särada. Noorena jõudsin rohkem, aga nüüd olen ma juba nii vana, et pigem säran tund-kaks, et siis kodus pärast rahulikult lamada. Tundide andmine on ikka suhtlemine ja kui olla väga kinnine tüpaaž, siis võib olla keeruline. Tegelikult olen ka mina pigem kinnine ja sissepoole inimene. Naine ikka ütleb, et võiksin aeg-ajalt midagi rääkida ka – muidu ainult tööl räägin. Aga see ongi mu töö ja kodus tuleb siis tasakaaluks endasse tõmbumine. Vaikus. Omaette teraapia on pärast tööd autoga koju sõita. Raadio ei mängi. Kulgen ja rahunen vaikuses. Minu jaoks on see väga lõõgastav.

Viljandis olen seotud invateater Karlandaga. Kakskümmend aastat tagasi kutsuti mind sinna ühele lavastusele tantse tegema. Mina lõin tantsud vastavalt inimeste võimetele. Meie töö sujus. Ega nad igaühte omaks ei võta, aga meil tekkis hea suhe. Alguses käisingi lavastustele liikumist tegemas, hiljem hakkasin ka tantsutunde andma – ikka sambad-rumbad-foksid, tinnad, ka tangod ja mängud. Kaks aastat tagasi lisandusid Männimäe hooldekodu inimesed – kaheksa raske puudega inimest. Kõik võrratult soojad ja ausad inimesed. Eks me kõik ole mingil määral lihtsameelsed. Üks tudeng ostis kord seltskonnatantsude plaadid. Möödus aasta. Tuli minu juurde ja ütles: “Hakkan seltskonnatantse õpetama.” Mina rõõmsalt: “Väga hea! Kellele?” Tudeng muretult: “Noh, memmedele.” Mina edasi: “Väga hea. Kui vanad?” Tudeng ütleb: “Nii 36 ja rohkem.” Inimeste arusaam vanusest võib ikka väga erinev olla. Üks teine tudeng just hiljuti uuris tunnis, et kui vana ma üldse olen – minu välimus vist ei läinud mu tegemiste ja olekuga kokku. Eriti humoorikas lugu juhtus kuskil kuus aastat tagasi huvijuhtidega. Olime akadeemia ruumis 105, esimene seltskonnatantsu tund. Mina hakkasin siis kohe uhkustama, et teate, ma olen siin koolis päris kaua õpetanud. Üks õpilane ütles selle peale, et ta teab väga hästi, sest tema vanaema õppis ka minu juures. Vanaema! Siis mõtlesin küll, et kui vana siis mina olema pean? See mõjus väga kummaliselt. Muidu oli ikka nii, et kui läksin kuhugi õpetama, siis kiitlesin, et olen juba viisteist või kakskümmend aastat õpetanud. Kui on juba nelikümmend ja pluss, siis ei tasu vist enam nii häälekalt kuulutada. Peaks sutikese varjama hakkama, muidu mõtlevad, et nüüd tuleb mingi ürgvana mees.