Peatu hetk!: mõtteid Ülo Vilimaalt

15. aprillil 2018 avati Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis näitus „Tantsides vabaks“. Näituse avamisel jagas oma mõtteid tantsija, lavastaja ja koreograaf Ülo Vilimaa. Mõtted täheldas üles Annely Voitka.

Ideaalne on see, et kõigepealt on visioon, mis peab hakkama elustuma, sellega peab midagi toimuma. Liikumise, muusika ja pildi täielik harmoonia üllatas mind väga, sest seda enam viimasel ajal peaaegu ei ole. Ja see on see, milleks need tantsijad olid võimelised: nad tegid seda, mida tegid, sest nad usaldasid iseennast. Nad olid väga rikka siseilmaga ja haritud inimesed. Sellel näitusel, nagu nendes tantsijateski, on olemas „Peatu hetk!“. Inimene peab tantsima just seda muusikat, mida ta ise väga armastab, sest selles muusikas on täiuslik harmoonia. Tantsija oskab jätta niisuguse jälje ajahetkes, mis talle on antud – see on väga lühikene hetk. Ja mina sain enda jaoks kätte selle jälje mõtte, mis aitas mõista, miks moderntants ei ole massidele. Ta ei saagi olla, sest see tants on ühe inimese ainulooming: tantsija läheb, tantsib, lõpetab ära, paneb ukse kinni, võib-olla ei tantsi seda enam kunagi. Nad leidsid uusi motiive, aga muusika pani nad raamidesse. Ja selle väärtus ongi praegu, et muusika on nii delikaatselt tulnud inimese keha ja hingega kaasa, et kusagil ei ole illustratiivset momenti. Ja samal ajal mulle meeldis väga üldistus, et sõnaga võib palju rääkida ja palju valetada, aga liikumisega ei saa. Inimesel hakkab lihtsalt igav, ta läheb ära, kui tantsija ei haara teda. Tantsijal peab olema midagi ütelda.

On kaks asja, mida ei ole võimalik laval n-ö imiteerida: need on isiksus ja ehedad tunded. See näitus siin teeb selgeks, et kõik oleks nagu väga lihtne, aga nii see ei ole. Ei ole lihtne ilma sõnadeta teha selgeks seda, mida sa ise tunned, jõuda vaatajani. Isiksust ei saa mängida, see peab olema. Need tantsijad, kelle pilte näitusel näeme, olid väga ekspressiivsed, neil oli ka kuratlik alge – kõik oli olemas. Ja veel oli nendega see lugu, et suur isiksus ilmus lavale. Ta ei tulnud, vaid ilmus. Ja kui ma näen isiksust, kes ilmub lavale, mitte ei tule, astub paar sammu, tuleb… ma juba suhestun. Ükskõik, kas see toimub draamakunstis, ooperis (opereti jätan välja, sest seal saab särada nii või naa), tantsus – kui tuleb isiksus, siis on saal täiesti vait. Tahan muuseumile suure tänu öelda, sest see näitus on ideaalne viis, kuidas seda aega ja neid isiksusi näidata: fotod on mustvalged ja ei vii meid kuhugi, teksti ei viitsi keegi lugeda, aga selle muusikalise visualisatsiooniga on kõik selge inimesele, kes mõistab.

Näitus „Tantsides vabaks“ jääb avatuks 30. septembrini. Näitusest lähemalt siin.