Foto autor: Giovanni Lo Curto
8. veebruaril esietendusid PREMIERE ’19 uuslavastused. Grėtė Šmitaitė Leedust tõi publiku ette tantsulavastuse “Mille pärast ma nutan?” ja Sanghoon Lee debüteeris lavastusega “Endiselt on võimatu eksisteerida kahes kohas korraga”. Vestlesime rahvusvahelise uute koreograafide sarja PREMIERE 11. lennu koreograafidega sellest, kuidas nad siia jõudsid ja mis saab edasi.
Kust oled pärit ja millega seal tegelesid?
Grėtė: Kas tahad alustada?
Sanghoon: Jah. Olen pärit Lõuna-Koreast, kus õppisin moekunsti ja pärast lõpetamist töötasin kostüümikunstnikuna. Siis kolisin Londonisse etenduskunsti õppima ning hakkasin arendama lavastuste ideid. Lõpetasin õpingud eelmisel aastal. Nüüd elan Norras Bergenis, kuhu alles kolisin oma elukaaslasega, kes sinna õppima läks.
Grėtė: Kasvasin üles Leedus, kust suundusin edasi õppima Berliini. Õppisin HZT-s (Inter-University Centre for Dance Berlin) kursusel nimega “Tants. Kontekst. Koreograafia.”, mis annab bakalaureusekraadi. Nüüd on kaks aastat lõpetamisest ja ma liigun Leedu, Berliini ja teiste kohtade vahel.
Missugune on tantsuskeene Lõuna-Koreas?
Sanghoon: Ma ei tunne seda eriti hästi, aga olen mõnel etendusel käinud ja mõne kunstnikuga töötanud. Tean sealsest tantsuskeenest mingit fragmenti. Ma arvan, et tantsukoolid on Lõuna-Koreas tantsutehniliselt küllaltki kõrgel tasemel. Tavaliselt on kõrgkoolides kolm suunda: traditsiooniline Korea tants, kaasaegne tants ja ballett. Ma tean, et ülikooli sisse saamiseks peab tehniliselt väga hea olema.
Kas Lõuna-Korea rahvatants on populaarne?
Sanghoon: Ma arvan, et see populaarsus kõigub ja et see on rahvustundega seotud. Kui on ajad, mil inimesed otsivad oma rahvusest jõudu, siis rahvustunne tugevneb. Aga samas on traditsioonilise tantsu taustaga kunstnikke, kes interpreteerivad traditsioone kaasaegses ühiskonnas ning töötavad sellega, et traditsioone ja kaasegsust kombineerida.
Ja Leedu tantsuskeene?
Grėtė: Ma vist ei tea Leedu kohta eriti palju või seda, kuidas sealset skeenet üldiselt kirjeldada, sest inimesed, kellega ma tantsust räägin või midagi koos teen, on noored, kes on välismaal õppinud. Minu generatsioon. Olen töötanud mõne vanema generatsiooni koreograafiga, kuid neil on teistsugune mõtteviis. Ma vist ei oska seda kirjeldada.
Kas sul on mingi side Leedu tantsuskeenega?
Grėtė: Jah, ma arvan, et kuna olen peamiselt seotud sealsete noortega, siis teen alati hea meelega nendega koostööd. Ja mulle tundub, et on tuge pakkuvaid väikseid kohti residentuurideks ja tööde näitamiseks. Samuti on seal palju uudishimu ja initsiatiivi. Aga ma tean ka, et inimestel, kes ainult Leedus elavad, on raske. Neil, kes tahavad seal töötada, on noored ja pole veel hinnatud, on väga raske kohta leida.
Miks otsustasid Eestisse tulla ja oma esimese lavastuse siin välja tuua?
Grėtė: See põhjus on väga praktiline – open call. Mulle väga meeldib siin, ma ei tea ühtegi teist sellist programmi. Mul oli loomeprotsessis tuge vaja, tahtsin kellegagi konsulteerida. Aga loomulikult on hea, kui aidatakse ka lavastuse väljatoomisel. See on lihtsalt väga hea programm.
Sanghoon: Peamiselt järgin oma uudishimu. Ja loomulikult on ka programm hästi kokku pandud. See on ka oluline põhjus, miks ma kandideerisin. Mind huvitas, kas suudan luua lavastuse ja näidata seda publikule, kellega mul pole kunagi olnud tugevat sidet. Mind huvitas, kas see töötab või mitte. Ma arvan, et see oli põhjus.
Kuidas kõnetab su töö rahvuslikku või kultuurilist identiteeti?
Grėtė: Ausalt öeldes ei arva ma, et mu töö antud teemadega tegeleb. Tegelikult üks põhjus, miks nutmine mind huvitab, on just see, et inimesed nutavad igal pool. Nutmine võib küll olla kultuurispetsiifiline, aga need erinevused ei ole nii suured. Mu töö ei räägi sellest, kuidas inimesed erinevates kohtades nutavad. See räägib kultuurilisest identiteedist sel määral, et alustasin neli aastat tagasi traditsioonilistest leedu nutulauludest. Läksin arhiivi ja kuulasin kõik ära, vanad nutvad naised. See on nagu antropoloogiline uurimus nutmise kohta. Nutmisel ja lauludel on pikk ajalugu ja see paelus mind. See oli alguspunkt, mis on nelja aastaga palju muutunud. Laura Witzlebeni (üks kuuest PREMIERE ’19 residendist) tantsija Diane Gemsch ütles mulle, et mu töö on väga leedukale omane – selles on nii palju energiat! Talle jäi mingi väljenduslikkus silma. Leedukatel on kindlasti väga väljendusrikka tantsu traditsioon ja võib-olla saab öelda, et seda mu töö peegeldab.
Sanghoon: Ütleksin pigem, et minu rahvus või kultuuriline identiteet kõnetab mind rohkem kui mu tööd või mu töö seda. Ma arvan, et see toimub alateadlikult. Mõistsin mingil hetkel, et olen mõjutatud Korea kultuurist. Minu enda rahvus ei ole mu teema. Ma usun, et mul on mingid rahvuslikud mõjud ja nagu Diane ütles sulle (Grėtėle), võib keegi ka mind vaadata ja mõelda, et mu väljendus on väga korealasele või asiaadile omane. See ei ole siiski teema, millega ma tegelen, või atribuut, mida ma kasutan. Püüan seda hoopis unustada ja leida midagi, mida saab teistega jagada hoolimata sellest, kust sa tuled. Midagi suuremat.
Kuhu tahad minna järgmisena?
Grėtė: Lähen täna õhtul Leetu, peaksin seda ka tahtma. Ma püüan tahta, sest ma pean (naerab).
Sanghoon: Ma tahan alati minna kuhugi, kus ma kunagi pole käinud.
