Rahvatantsu treeningsüsteemide mitmekesisus

Lisanna Tälli
Tallinna Ülikooli koreograafia eriala tudeng
Foto autor: Anne-Mai Soop

 

Olen tantsinud kahes erinevas rahvatantsuansamblis ning Tallinna Ülikooli koreograafia eriala tundides mitme erineva õpetaja käe all, näinud, kuidas erinevad õpetajad kasutavad treeningsüsteeme ja tunni läbiviimisvõimalusi. See tekitas minus huvi selle vastu, kui erinevaid treeninguvorme õpetajad kasutavad, millele oma treeningu juures eriliselt rõhku panevad ja tantsija kehale vajalikuks peavad, arvestades, et üldjoontes tegeletakse rahvatantsumaastikul ühe tantsustiili ja sarnaste eesmärkide täitmisega, võib-olla väikese suunitluse erinevusega (mõni rohkem pärimustantsudega, mõni teiste rahvaste tantsudega). Samuti olen tihti mõelnud, miks võiks nii laps, noor kui täiskasvanu tegeleda just rahvatantsuga, mida kasulikku võib tantsija rahvatantsutundidest oma igapäevaellu kaasa võtta. Vastavaid teemasid uurisin lähemalt ka oma seminaritöö raames.

Treeningsüsteemi käsitlen antud kirjutise kontekstis tantsijat tantsimiseks ettevalmistava süsteemse treeninguna, mis aitab õige kehahoiaku ja lihaste kasutuse abil arendada rahvatantsule omaseid samme ning liikumisi. Treeningsüsteemide kasulikkusest rääkides pean aga silmas neid rahvatantsu abil edenevaid kehalisi aspekte, millest tantsija saab kasu ka väljaspool treeningtundi argises elus, näiteks koordinatsioon, rütmitunnetus, vastupidamisvõime või tervislik rüht. Esimese rahvatantsu treeningsüsteemi loomisele andis tõuke eesti rahvatantsuema Anna Raudkats (1886–1965). Tema oli esimesi rahvatantsupedagooge, kes pani rõhku sünkroonsele ning lihvitud tantsude esitamisele, aidates hiljem suurtel väljakutel just sellist rahvatantsude esitamist organiseerida. Rahvatantsupedagoog ja tantsujuht, tantsupidude eelkäija, I Eesti mängude liikumise üldjuht Ullo Toomi (1902–1983) on aga esimese eesti rahvatantsu treeningsüsteemi rajaja. (Kermik 1983) Toomi leidis, et tantsijaks ei saada lihtsalt tantse õppides või tantsides, vaid selleks tuleb pühendada mitmeid tunde õige kehahoiaku, liikumise ja tantsutehnika omandamisele. Tema treeningsüsteem ühendab endas nii klassikalise balleti, karaktertantsu, plastika- kui ka rütmikatreeningud. (Toomi 1967) Sellele tugineb ka väga suur osa praeguste tantsujuhtide kasutatavatest süsteemidest.

Erinevaid tänapäeval kasutatavaid rahvatantsu treeningsüsteemide variante otsustasin lähemalt uurida Tantsuansamblites Sõprus, Kuljus, Sõleke ja Leesikad, vaadeldes nendest ansamblitest välja valitud õpetajate – Kätrin Järvis, Marina Kuznetsova, Ene Jakobson ja Kristiina Siig – läbi viidud tunde ning intervjueerides neid. Küsisin õpetajate isikliku tantsukogemuse, treeningsüsteemi väljakujunemise ning rahvatantsutreeningu kasulikkuse kohta.

Tantsurühmade tutvustus

Leesikad on Tallinna Prantsuse Lütseumi tantsuansambel, kes alustas oma tegevust 2005. aastal folkloorirühmana. Praegu koosnevad Leesikad üheksast eri vanuseastmes rühmast ning ka pillirühmast, tegeledes nii elava muusika saatel eesti pärimuslike tantsude kui ka rahvamuusikatöötlustele loodud uue rahvatantsuloomingu ja autoritantsudega. Tantsurühmade juhendajad on Karel Vähi, Hedvig Haarde, Madli Teller ja Kristiina Siig, pillirühma juhendab Sänni Noormets. (Tallinna Prantsuse Lütseum 2018)

Sõprus on Eesti üks vanimaid tantsuansambleid, mis tegutseb juba aastast 1946. Tantsuansambli looja ning pikka aega Sõprust juhendanud Ilma Adamson on üks Eesti teenekamaid rahvatantsupedagooge. Sõprusesse kuulub ligi 120 tantsijat, juhendajateks on Kätrin Järvis, Lauri Sepp ning Agne Kurrikoff-Herman. (Rahvakultuuri keskus 2018)

Kuljus on Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel, mis kujunes välja 1949. aastal kokku tulnud majandusteaduskonna noortest, keda kutsuti juhendama Salme Valgemäe. Kunstiliseks juhiks on Marina Kuznetsova ja abitreeneriteks Ülo Luht, Ado Lõhmus ja Reet Sillavee. (Tallinna Tehnikaülikooli Tantsuansambel Kuljus 2018)

Tantsuansambel Sõlekese on loonud 1976. aastal Ene Jakobson, kes on tänaseni ansambli juht ja peaballettmeister. Sõlekeses on hetkel pea 300 tantsijat. Lisaks õpetavad seal tantsu veel Helena-Mariana Reimann, Jaanika Liiu, Liina Eero, Ülle Feršel ja Ingrid Elsa Mugu. (Tallinna Huvikeskus Kullo 2018)

Rahvatantsu treeningsüsteemi mitmenäolisus

Rahvatantsu treeningsüsteemil on õpetajate jaoks erinevad tähendused. Kätrin Järvise arvates soojendatakse treeningu jooksul teatud järjekorras üles lihased – see süsteem koosneb kindlatest harjutustest, mis aitavad tantsijal areneda, tugevdada oma võhma ning treenida lihaseid. Treeningsüsteem annab tantsijale ruumis liikumisvabaduse ning naudingu tantsulisest treeningust. Lisaks tean oma kogemusest tema tundides, et ta peab treeningsüsteemi puhul küll oluliseks, et see arendaks tantsijat ja kasvataks võhma, ent see peab olema ka tantsijat säästev ning mitte liialt koormav.

Kristiina Siig leiab, et treeningsüsteemi moodustavad nii kere soojendavad kui ka koordinatsiooni- ning paarisharjutused ringjoonel ja diagonaalidel, mille eesmärgiks on tantsijates võhma kasvatamine, lihaste treenimine, keha kontrollimise oskuse ning koordinatsiooni arendamine, lisaks ka lavarahvatantsu põhisammude ja tantsu sõnavara selgeks saamine. Tema aga nendib, et see ei pea olema ainus viis tantsutunni läbiviimiseks, andes aeg-ajalt tantsijale vaheldust pakkuvaid erineva ülesehitusega tunde.

Ene Jakobsoni arvates on üldiselt treeningsüsteemi eesmärgiks tantsija füüsise harmooniline areng, lisaks jalgade tugevale tööle ka ülakeha painduvuse arendamine ehk siis tantsutehnika ja plastika areng üheskoos.

Treeningsüsteemi kujunemine

Kõik küsitletud tantsuõpetajad on oma treeningsüsteemi välja kujundamisel ühendanud enda tantsukogemuse (ka teistest tantsustiilidest pärineva) oma õpetajatelt üle võetud põhimõtetega ning ka ise tantsijatele harjutusvarasid koostanud. Jakobson leiab, et oma tantsutunnis kasutatavate harjutusvarade ise loomisel mängib suurt rolli hea klaverisaatja olemasolu, sest just tänu viimase muusikalisele saatele tekivad tal tihti uued huvitavad ideed ning harjutused. Oma treeningtunnis kasutab ta erinevaid süsteeme, mida ta on oma kogemusest lähtudes kokku pannud. Rahvatantsuvaldkonnas pärineb suur osa tema õpetajatelt Valgemägedelt Tantsuansambel Tuisulisest, aga sisaldab ka oma kogemusest pärit iluvõimlemisharjutusi. Veel peab ta väga oluliseks ülikooliõpingute ajal Igor Gromovilt saadud ansamblis töötamise kogemust. Kokkuvõttes on tema treeningsüsteem kokku põimitud mitmetest erinevatest tantsustiilidest pärit harjutustest.

Kätrin Järvis tugineb oma treeningutes suuresti oma õpetaja Ilma Adamsonile, kuid on ka enda välja mõeldud harjutusvarasid. Seejuures on talle oluline, et tantsija saaks piisava füüsilise koormuse ning enamik lihasgruppe tööd.

Kristiina Siia süsteem on aga kõige rohkem mõjutusi saanud tema õpetajatelt, rahvatantsu alal eeskätt Marget Kulolt, Sille Kapperilt, Kalev Järvelalt ja Elo Undilt. Nii enda loodud tantsude kui ka teiste autoritantsude õpetamiseks on Siig ise harjutusi koostanud. Seoses lindistatud pop-folk muusika kasutamisega on hetkel Leesikates näiteks teiste loodud harjutusvaradest pärit sammude ja liigutuste iseloom veidi muutunud, olenevalt muusika aktsentidest ja iseloomust, ning tekkinud jällegi uusi harjutusi.

Kuznetsova toetub oma süsteemiga enamasti Ülo Luhtile. Oma harjutusvarades kasutab ta aga sinna juurde ka oma kogemusest lähtuvaid iluuisutamisharjutusi ning ka Ilma Adamsoni karaktertantsu harjutusi ja rahvaste tantsude kombinatsioone. Tema arvates peavad ansamblite tantsijad kõigile teistele rühmadele eeskujuks olema, tantsija keha peab olema treenitud ning ta peab oskama kasutada kõiki lihaseid, vaid siis on tantsu vaatlejale see vaatepilt nauditav. Oma treeningus üritab ta ka nii tihti kui võimalik, nooremas rühmas rohkem, vanemas veidi vähem, kasutada stangesid, kuna see on kiireim meetod oma keha tunnetamiseks ning õige hoiaku kättesaamiseks.

Uurimistulemusi kokku võttes võib öelda, et vaadeldud treeningsüsteemid olid oma üldistelt näitajatelt sarnased, tunnid olid ajaliselt ning sisult küllaltki ühesuguselt üles ehitatud, mida oligi oodata, kuna tegeleti ju kõigis neljas rühmas sarnaste eesmärkide täitmisega. Erinevusteks oli aga nende tegevuste sisu ehk harjutusvarad, kuna üheski rühmas ei tegeletud sama repertuaari õppimisega ning õpetajad lähtusid oma tunnis küllaltki palju just tunni lõpus omandamisele tulevatest tantsudest. Kõik neli õpetajat olid oma treeningsüsteemi üles ehitanud suuresti just oma õpetajatele tuginedes, lisades sinna juurde kas harjutusi või tunni läbiviimisvõimalusi mõnest oma teisest tantsustiilist saadud kogemusest lähtuvalt. Lisaks olid pea kõik õpetajad koostanud ka ise harjutusvarasid, lähtudes tunni eesmärgist või muusikast.

Rahvatants keha ja vaimu hüvanguks

Kõik õpetajad nõustusid, et rahvatants treenimise viisina on tantsijale hea ja kasulik. Olgugi, et keskendusin oma uurimuses kehalistele aspektidele, mida rahvatants arendab, pidasid kõik õpetajad oluliseks välja tuua ka vaimseid aspekte, sest ka need on rahvatantsutreeningu puhul väga olulised.

Kristiina Siig leidis, et rahvatants on sel juhul hea treenimise viis, kui on pädev õpetaja – siis on sellel potentsiaali olla vägagi mitmekülgselt arendav treening. Võttes pidevalt osa rahvatantsutreeningust, arenevad tema sõnul tantsijas nii jõud, painduvus kui ka koordinatsioon, millele lisaks õpivad nad hoidma ka head, tervislikku rühti. Aga lisaks kehalistele arendab rahvatants ka mitmeid vaimseid aspekte, paaristöö- ning meeskonnatööoskust, samuti distsipliini.

Kätrin Järvis arvas, et igasugune tants on hea treening, kuid rahvatants just seetõttu, et seda saab harrastada ja sellega ka publikule esineda kõrge vanuseni, see arendab mitmeid erinevaid lihasgruppe, koordinatsiooni ning emotsioonide väljanäitamist. Järvise arvates tagab hea rahvatantsutreening hea rühi, korraliku kõnni, rütmitunnetuse, suhtlemisjulguse ning emotsioonide väljendusoskuse.

Ene Jakobson nentis, et rahvatants on hea treenimise viis siis, kui sellega tegeletakse mitmekülgselt ehk kui treening kätkeb lisaks võhma ja tehnilisust nõudvale eesti rahvatantsule ka mitte vähem nõudlikke rahvaste tantsude ning show-tantsude elemente, sest need rikastavad tantsijat ning annavad omakorda ka eesti tantsule juurde tehnikat. Tema sõnul saab tantsija rahvatantsutundidest samuti hea rühi, ilusa kõnni, arendab vastupidavust ning mis veel väga oluline – tantsija saab esinemisjulguse ja grupis töötamise ning teistega arvestamise oskuse.

Ka Marina Kuznetsova leidis, et kui rahvatantsutreeningut korralikult teha, on see efektiivne, nii et kahel korral nädalas kahest tunnist korraga piisab juba kogu nädala trennikoguseks, sest vähemalt tema tunnid on mõnikord üpris võhma nõudvad ja pingelised. Sarnaselt Järvise ja Jakobsoniga toob ka Kuznetsova välja tantsija jaoks väga olulistest rahvatantsuga arendatavatest aspektidest esinemis- ning suhtlemisjulguse, emotsioonide väljendusoskuse, samuti arendab see näitlejameisterlikkust, kehalistest aspektidest aga tagavad trennid talle hea vormi.

Minu jaoks osutus läbi viidud uurimuse tulemustest olulisemaks see, et mitmeid paralleele võis intervjueeritud õpetajatel tuua esimeste treeningsüsteemide rajajate põhimõtetega, eeskätt näiteks selle poolest, et treeningsüsteem peab olema tantsijat säästev, mitte liialt koormav. Igal õpetajal olid küll oma eeskujudelt saadud põhimõtted ja tõed, mida tundides järgida, ent ka omanäoline ettekujutus tänapäevasest eesti rahvatantsust.

 

Kasutatud allikad
Kermik, Heino 1983. Ullo Toomi. Kaerajaanist tantsupeoni. Tallinn: Eesti Raamat.
Rahvakultuurikeskus; http://www.rahvakultuur.ee/TantsuansambelSoprus_147?v=182&o=651, 25.01.2018.
Tallinna Huvikeskus Kullo; http://www.kullo.ee/index.php?page=479, 25.01.2018.
Tallinna Prantsuse Lütseum; http://tpl.edu.ee/koolielu/leesikad/, 20.01.2018.
Tallinna Tehnikaülikooli Tantsuansambel Kuljus; http://www.kuljus.ee/index.html, 01.03.2018.
Toomi, Ullo 1967. Harjutusvara rahvatantsijaile. Tallinn: Eesti Raamat.