Ma ei lähe närvi; ma lihtsalt tahan välja pakkuda sõna “Keskus” eemaldamise, seejärel sõna “Koreograafia” eemaldamise ja siis sõna “Rahvuslik” eemaldamise!
Sõna “keskus” Rahvusliku Koreograafia Keskuse koosluses on muljetavaldava avaliku käitumismustri tulemus, mis tõestab, et keskus võib olla mitmuses ja paljuneda mujale kui vaid Prantsusmaa pealinna. Selleks, et see hoog säiliks, tuleb väljendada täna pikema perspektiiviga iseseisvumine: keskuse ja detsentraliseerimise küsimus seavad teed ruumile, kus sellised teemad saaksid ujuda pinnale vaid jälgedena.
“Keskuse” otsing … Tantsijale resoneerub see sõna eelkõige füüsilisena. Mitte väga ammu kästi treenival tantsijal süstemaatiliselt “otsida oma keskust”. Aga täna on üldsuse poolt tunnistatud, et kehal ei ole keskust ja tantsija ei igatsegi seda. Modernse aja keha ei vaja keskust, sest seda puuduvat keskust, seda keset, mis lubaks tunda end kindlana, ei eksisteeri, see lakkas olemast. Ja kehas, millelt on eemaldatud keskus, on ruumi tantsule.
Seetõttu võib eemaldada ka sõna “koreograafia”, et saaks sellele teise nurga alt läheneda. Tantsul on kindlasti koreograafiline dimensioon, aga see voolab õnnelikult ka üle selle raamistiku. Tants on palju laiem kui lihtsalt koreograafiline – kui me tahame näha avanemas seda üleliia suletud ruumi, mis meie ühiskonnas siiani kehtib, peab tantsu territoorium suurenema. Rahvusliku Koreograafia Keskuse ruum peab avarduma palju kaugemale kui see, mida saab nimetada lihtsalt koreograafiliseks. Peaks saama võimalikuks sellise institutsiooni suuna ülekandmine tantsijale (ja mitte ainult koreograafile!). Tantsija on üheaegselt nii enam kui ka vähem kui seda on koreograaf, ta on see keegi, kes töötab teiste koreograafide juhendamisel; ta on see keegi, kes toetab rohkemat kui vaid tema enda isiklik töö; tema kehaga töötavad mitmed teised – tema vanemate kehad, tema õpetajate kehad, kogu ühiskonna keha. Ja kui ta ongi vahel koreograafilise käsikirja tõlgendaja, siis tantsija saab ühel või teisel ajal olla kes tahes. Ma pakun termini “koreograafia” kustutamist, kuna Rahvuslik Koreograafia Keskus on palju rohkemat kui lihtsalt koreograaflise kunsti õitsemist võimaldav ruum. Tantsukompaniide toetamisest kaugemale mõeldes peab mõtlema ka raamistikule “koreograaf-tõlgendaja-kompanii”, et luua rikkalikum sümboliline sisu … Seega siis kõik – praktiseerijad, usklikud, kunstnikud, uskmatud, kunstimaailmast väljaheidetud, ekslikult sellest väljapoole jäävateks peetavad, teised, kõik teised, kes veel ei tea, kus Koreograafia Keskused asuvad, saavad avastada koha, kus käivitada oma kujutlusvõime. Mis konstitueerub tantsuna, peaks minema kaugemale kui piiratud ring nendest, kes tantsu igapäevaelu struktureerivad, ja avama ennast antropoloogilisele dimensioonile, mis rõõmuga õhib koreograafilisuse poolt rangelt mõjutatud tantsu piire.
Ja seega ei ole ka “rahvuslik” enam piisav. Kaugeleulatuva tegevuse mentaalne ruum peab olema vähemalt kohaliglobaalnregionaaleuroopinternatsionaalbretoonitranskontintentaalõuna.
Universaalne ja iselaadne.
Ja ka fassaadile võiks kirjutada lihtsalt nii:
tantsimise muuseum
Seega ma pakun välja muuta Rahvusliku Koreograafia Keskuse nimi Tantsimise Muuseumiks.
Tõsiselt.
Tõsiselt ja rõõmuga.
Ma pakun segada kõik muidu Rahvusliku Koreograafia Keskusega seotud ülesanded ja raputada neid kokku raamistikus, mis oleks nii muistne kui kaasaegne, humoorikas kui antiikne, tolmune kui stimuleeriv – Muuseum, millesarnast maailmas ei ole. Ma tahaksin täide viia muundust, mis annaks tähenduse neile ülesannetele, mida selle institutsiooni ajaloo jooksul on kujundatud. Iga asetleidev tegevus saaks üle vaadatud läbi teistsuguse prisma; prisma, mis lubab kombineerida üksikus liigutuses pärandliku ja vaatamisväärse, uurimuse ja loomingu, hariduse ja lõbu, avatuse eraisikutest kunstnikele ning tahtele luua kollektiivselt. Mulle tundub, et tähistaja “Muuseum, Tantsimise Muuseum” suudaks funktsioneerida lahtilöödud uksena kultuurile ja tantsimise kunstile, mida pühakojaks mitte muuta.
Tänane uus Rahvusliku Koreograafia Keskuse projekt ei saa rahulduda selle jaluleseadmise käigus tekkinud süsteemide arendamise ja edendamisega. Kui soovitakse Rennes´i ja Bretagne´i Rahvusliku Koreograafia Keskust tantsu lõpmatuseni suureneva ja levimise maatriksiks ning mängida lokaalset rolli enam kui varem, saada väärikuse rahvusvaheliseks talaks, siis tundub mulle, et selle globaalsed strateegiad tuleb viia läbi kunstilise projektina, mis selle kõigile tegevustele kuju annaks.
Rennes´i linn ja Bretagne´i regioon omavad mõlemad tingimusi ja energiat, mis on vajalik loomaks sümboolset liikumisvahendit, mis transpordiks kõiki: kunstnikke, publikut, amatööre, professionaale, õpetajaid, õpilasi, vaatajaid, tudengeid, poliitikuid, külastajaid, turiste, uurijaid, ajakirjanikke, kodanikke, kõiki üle ja lisaks nendele, kes tavaliselt pardal on. Ja on olemas ka see dünaamilisus, mille abil see liikumisvahend saab täita kõiki Koreograafia Keskuse ülesandeid, võttes samal ajal radikaalse, uue ja harjumatu suuna.
Tantsumuuseume on vähe. Kogu maailmas vaid väga üksikud. “Prantsusmaal on sada kaheksateist puukingamuuseumi, aga ei ühtegi orjusemuuseumi”. Ma mõtlen tihti selle raadiost kuuldud märkuse peale … Ka siin maal ei ole tegelikult tantsumuuseumi. Tants ja selle esitajad on tihti defineeritud kui vastanduvat nendele kunstidele, mida saab pidada alalisteks, kestvateks, staatilisteks ning mille jaoks muuseum oleks parim koht. Aga kui täna keegi tahab lõpetada ajaloolise ruumi, kultuuri, koreograafia pärandi, aga ka selle kõige kaasaegsema osa seletamatuse, siis on aeg näha, nähtavaks teha ja tuua ellu liikuvad kehad, mis kuuluvad suuresti alles leiutatavasse kultuuri. Ja kui keegi soovib, et koreograafiline traditsioon taotleks uusi tehnoloogilisi trende ja haaraks ehedalt kaasaegses maailmas transmediaalset ala, siis tundub, et “muuseumi” tähistaja all saaksid kunstnikud lõbutseda ja vabadena luua.
Me eksisteerime põneval ajastul, milles museograafia avab end uute mõtlemisviiside ja tehnoloogiatena; selle asemel, et vaid igandite, kulunud kostüümide, lavakujunduste mudelite, harukordsete lavastuste fotode näituseid omada, varustab see meid millegi totaalselt teise esiletulemisega.
Me elame ajaloo sellises punktis, milles muuseum võib olla elus ja asustatud samavõrd kui teater, võib omada virtuaalset ruumi ja pakkuda kontakti tantsuga, mis suudab olla samaaegselt praktiline, esteetiline ja tähelepanuväärne.
Me elame ajaloo sellises punktis, kus muuseum saab muuta NII eelarvamusi muuseumide kohta KUI arvamusi tantsu kohta. Kuna meil pole plaaniski luua surnud muuseumi, siis saab sellest elav tantsumuuseum. Surnutel saab olema koht ning see saab olema elavate seas. Selle eest hoolitsevad elavad oma käeulatuses vehkides.
Selleks peame me esiteks ära unustama ettekujutuse traditsioonilisest muuseumist, kuna meie ruum on eelkõige mentaalne. Tantsumuuseumi tugevus seisneb suuresti selles, et seda veel ei eksisteeri. Sellel puudub sobiv koht …, selles, et selle koha vaim avaldub enne kui koht …, kõik on alles loomisel ja selle ehitusplatsi igapäevaelu loob ruumi hulljulgetele ideedele ja igale ekstsentrilisusele.
Esiteks, muuseum saab “aset leida” iga laupäev.
(Rahvuslikku koreograafiakeskust juhitakse nagu juhitakse kabareed, ballisaali või tantsupõrandat. Või nagu piiramisrõngast. See püsib nii tuule kui voolu vastu, sest seda hoiab püsti mingit laadi usk.)
See muuseum hõlmaks ja sisaldaks vaatemängu, sest meie mõtlemises sisaldub muusumis ka tantsusaal, teater, baar, kool, näituseruum ja raamatukogu.
See rändav muuseum on Trooja hobune normaalse Rahvusliku Koreograafia Keskuse tantsu “produktsiooni” radikaalse avardumise protsessis. Kollektiivne Tantsu Muuseumi ehitamine sihib institutsiooni transformeerumisele sümboolseks ruumiks selle eepilistes proportsioonides – kujutage ette provokatiivse killustumise kurssi, mis vastab asjassepuutuvate inimeste hulga osas radikaalsele laienemisele. See Muuseum ei rahuldu vaid ürituste “programmi seadmisega”, vaid puhub elu sisse ruumidesse, publikusse, seiklustesse, saades kohaks, kuhu saab minna, nagu ka muuseumite puhul, ilma eelnevalt selle päevakava teadmata. See on ebatõenäoline koht töötoa kohtumisteks, tantsusaaliks, etenduseks – initsiatiiv selle sõna jõuliseimas mõttes.
Et mitte siinkohal lühidalt lõpetada, kirjutan kümme käsku:
mikro-muuseum
aga tõeline. See haarab täiuses oma muuseumlikke ülesandeid ja hoiab tasakaalu oma erinevate vestluste, loomingu, uurimuste, näituste, killustumise, publiku teadlikkuse ja vahendamise funktsioonide vahel ilma ühtegi neist hülgamata. Just selline sõltuvussuhe õigustab museaalse struktuuri loomist.
kunstnike muuseum
uurijad, kollektsionäärid, kuraatorid ja näituste uksehoidjad osalevad muuseumielus, kuid eelkõige on kunstnikud need, kes selle muuseumi enda töid luues leiutavad. Seetõttu on see kunstnike projekt, initsieeritud Boris Charmatzi, kuid loodud hulga kunstnike poolt.
ekstsentriline muuseum
tahab olla sissejuhatus, eelroog, koht, kus avalik teadlikkus tantsu- ja koreograafiakultuuri kohta saab kõrgendatud, nii keha ajaloo kui selle representatsioonide kohta. Siiski ei ole selle kese eksklusiivselt koreograafilises kunstis, see ei ürita kehtestada tantsu taksonoomiat, selle eesmärk ei ole pakkuda kinnistunud definitsiooni oma subjektist. Selle suund ei ole anda kõikehõlmavat esindatust erinevatest tantsudest, mis üle maailma loodud on. Selle soov on stimuleerida janu teadmiste järele.
kehastunud muuseum
saab areneda ainult seda läbivate kehade kaudu, seega publiku, kunstnike, aga ka muuseumitöötajate (valvurite, tehnikute, administreeriva personali jms) kehade kaudu; tuues töödesse elu, saades ise esitajateks.
provokatiivne muuseum
läheneb tantsule ja selle ajaloole resoluutselt kaasaegse visiooniga. See veedab oma aega küsides kõikide geniaalsete teadmiste kohta tantsust. See ajendab ebatõenäolisi ühendusi, seab vastamisi kõiki maailmu, mis on üksteisest pooluste kaugusel. See küsib tantsu kohta ringlevate ning vastuvõetud kokkulepete kohta … ja seeläbi ülejäänud ühiskonna kohta.
üleastumiste muuseum
teadvustab täielikult fakti, et selle tegevus ei piira ennast “autentse” objekti otsingute ega representatsiooniga, see julgustab kunstnikke ja külastajaid ise töid tegema, see stimuleerib plagieerimist. Selle tegevuse keskmes on kunstiline looming ja külastaja kogemus. Olles koht elule, sõnasõja sotsiaalne ala, rääkimise ja tõlgendamise ruum, on see kõike muud kui koht kuhjumisele ja representatsioonile.
läbistatav muuseum
kaitseb printsiipi, mille kaudu avatus tantsu laiema käsitluse osas tähendab luba liikumistel meid mõjutada, hüljata fikseeritud identiteet. Avaneda erinevusele.
keerukate ajakäsitluste muuseum
tegeleb üürikese ja kestva, eksperimentaalse ja pärandlikuga. Aktiivne, reaktiivne, mobiilne – see on viiruslik muuseum, mis on poogitav mujale, see suudab tantsu levitada sinna, kus see seni oodatud ei ole olnud. See on ka muuseum, mille programm areneb hooajalises rütmis, on võimeline ümber asuma suvel randadesse või pakkuma välja talve Ülikooli …
koostoimeline muuseum
on iseseisev, kuid töötab partnerite võrgustikuga koostöös, toimib koos tantsuga seotud institutsioonidega (kaasaegsete, klassikaliste ja traditsiooniliste, teaduslike ja populaarsetega); muuseumitega, kunstikeskuste ja galeriidega, uurimiskeskuste ja ülikoolidega seejuures ennast kuidagigi nende vastu seadmata. Loob sügavad suhted indiviididega, olgu nad rahvusvaheliselt kuulsad kunstnikud nagu Mihhail Barõšnikov, Steve Paxton, William Forsythe või kirglikud amatöörid.
vahetu muuseum
eksisteerib niipea, kui esimene žest on esitatud.
Kirjutatud Leipzigis, Berliinis, Vienne´is, Rennes´is, Vanves´is, Brüsselis, Montreuilis, mõndade kiuslike ööde kohtades.
***
Boris Charmatz (1973) on prantsuse tantsija, koreograaf ja kirjutaja, kes 2009. aastast juhatas Rennes´is, Bretagne´is Rahvusliku Koreograafia Keskust, millest sai Charmatzi manifestist tõukununa ja tema juhatamisel Musée de la danse/dancing museum. Manifest on esmakordselt kirjutatud 2008. aastal ja arvestades spetsiifiliselt Prantsusmaa kultuurikonteksti. Originaaltekstina on see kättesaadav siin.
Manifest ilmus uuesti 2015. aastal Dance Research Journal´is, millele järgnes intervjuu Charmatzi endaga, kus küsiti sellesama manifesti ja Musée de la danse/dancing museum saatuse kohta. Charmatzi kommentaarid viis aastat peale manifesti kirjutamist aset leidnud intervjuus on samavõrd piirekompavad kui manifesti kirjutamise ajal. Ta jääb selle juurde, et muuseum (kreeka keelest pärinenuna tähenduselt koht, kus muusad on teretulnud) vajab üleüldist reformi, ilma et see kuhugi vormi valatud saaks.
