Artikkel

Rahvusvahelise tantsupäeva läkitus Israel Galvánilt

Rahvusvaheline Teatriinstituut ITI
Etenduskunstide Maailmaorganisatsioon

Balletitrenni täiskasvanunaRahvusvaheline tantsupäev Eestis
Rahvusvahelise tantsupäeva läkitus Israel Galvánilt

5. aasta rahvusvahelise tantsupäeva läkituse kirjutas Hispaania flamenkotantsija ja koreograaf Israel Galváni

Carmen Amaya, Valeska Gert, Suzushi Hanayagi, Michael Jackson… nende tants on liigitamatu. Mina ei oskaks nende tantsustiili dešifreerida, minu silmis on nad kui energiat tootvad turbiinid ja see paneb mind mõtlema, kas koreograafia on tähtsam kui tantsija energia? Kindlasti pole tähtis mitte koreograafia, vaid just see energia ja keeris, mille ta tekitab.

Näen vaimusilmas kõike külge tõmbavat, tervistavaid võnkeid tekitavat ja kehasid olemuslikult muutvat Tesla trafot: Pina Bausch palvetajana, Raimund Hoghe sitasitikana, Vicente Escudero raagritsikana ja Bruce Lee sajajalgsena.

Oma esimese paaristantsu tantsisin oma seitsmendat kuud raseda emaga. Ehk näib see liialdusena aga kuigi tantsin peaaegu alati üksi, kujutan endale ette, et mind saadavad kummitused, mis mind „üksinduste tantsija“[1] rollist päästavad. Didi-Huberman ei oleks tahtnud öelda “soleá-tantsija”.

Lapsena mulle tants ei meeldinud, ometi tuli see mul välja loomulikult ja lihtsalt. Peaaegu vaistlikult. Ajapikku sain aru, et tants teeb terveks, et ta mõjub mulle justkui arstirohi, et ta aitab mind end teistele avada ja mitte olla nii endasse sulgunud. Ma olen näinud pildil ebolat põdevat last, keda tantsuga ravitakse. Ma tean, et see on ebausk, aga kas see oleks iseenesest võimalik?

Hiljem saab tantsust sundmõte: ma veedan tantsides tunde, kuniks ma liikumatult paigale jään ja end asjade reaalsusest ära lõikan. Ma ei tea, kas see on hea, halb või vajalik, aga… nii juba on. Kui ma diivanil paigal istun ja ümisedes oma asjadele mõtlen, palub mu tütar Milena minult: “Issi, ära tantsi!”

Ja ma lihtsalt näen, kuidas inimesed liiguvad — tänaval kõndides, taksot tellides ning oma eri vormide, stiilide ja deformatsioonidega liikudes. Kõik tantsivad! Neil pole aimugi, aga nad tantsivad! Ma tahaksin neile hüüda: “Osa inimesi veel ei tea seda! Me kõik tantsime! Neil, kes ei tantsi, pole vedanud, sest nad on surnud, nad ei tunne ega kannata!”

Mulle meeldib sõna “fusioon”. Mitte turundusterminina, millega püütakse sihtgrupis segadust tekitades müüa teatavat stiili või brändi. Pigem tuumalõhustumine, tuumasüntees: kokteil Juan Belmonte kinninaelutatud jalalabadest, Isadora Duncani õhulistest käsivartest ja filmi “The Goonies” osatäitja Jeff Coheni pooleldi kõhutantsust. Ja kõigist neist koostisosadest saab kokku segada mõnusa taheda, maheda, kibeda või jalamaid pähe hakkava joogi. Meie traditsioongi on selline segu: me lähtume kokteilist ja ortodoksid tahavad, et selle retsept jääks saladuseks. Aga ei, rassid, usud ja poliitilised tõekspidamised — kõik segunevad! Kõik võivad koos tantsida! Võib-olla mitte üksteisest kinni hoides, aga üksteise kõrval küll.

Ühe iidse hiina vanasõna kohaselt võib liblika tiivalööki olla tunda teisel pool maakera. Kärbse lendutõus Jaapanis võib põhjustada taifuuni Kariibi merel. Pedro G. Romero ütleb pärast vapustavat sevillanas‘e-tantsu: “Samal päeval, kui Hiroshimale heideti tuumapomm, harjutas Nižinski Austria metsas grand saut‘d.” Ja mina fantaseerin edasi: Savion Gloveri löök paneb pöörlema Mihhail Barõšnikovi. Samal hetkel jääb Kazuo Ono paigale ja tekitab teatud pinge María Muñozis, kes omakorda mõtleb Vonrad Veidti peale ja kelle pärast tekitab Akram Khan oma garderoobis maavärina: tema kellad liiguvad ja väsinud tantsija higipiisad värvivad põranda teist karva.

Ma tahaksin selle rahvusvahelise tantsupäeva pühendada kõigile neile maailmas, kes just praegu tantsivad. Aga lubage mul palun naljaga pooleks soovida: baleriinid, muusikud, produtsendid, kriitikud, repertuaari koostajad – tehkem üks suur finaal ja tantsigem, nagu seda tegi Béjart, tantsigem suurelt, tantsigem Raveli “Bolerot”, ja tantsigem seda koos!

Hispaania keelest tõlkinud Margus Alver


[1] Vihje Israel Galvánile pühendatud teosele peakirjaga Le danseur des solitudes ehk „Üksinduste tantsija“, mille autoriks on Georges Didi-Huberman. Soleá (mitmuses soleares) on Andaluusia tants. Siit ka tõlkimatu sõnamäng: bailador de soledades (üksinduste tantsija) ja bailador de soleares (soleá-tantsija).