Artikkelnr 66

Rakendamata potentsiaalid koodsüsteemide ristmikul

Erik Alalooga
Teadvustatud keha

nr 65nr 67
Rakendamata potentsiaalid koodsüsteemide ristmikul

Kuna ajaloost tuntud ponnistused defineerida kunstižanre on varem või hiljem vett vedama läinud, siis ei ole mul vähimatki plaani sama reha otsa astuda ja hakata tantsu defineerima. Mõned definitsioonilaadsed moodustised on küll mingiks ajaks pidama jäänud, kuid seda mitte objektiivse tõeväärtuse, vaid pigem defineerija autoriteedi tõttu. Andrus Laansalu väidab, et tantsuteoorial puudub suuremalt jaolt sõnavara, mis suudaks konkureerida poststrukturalismijärgse teoreetilise kõrgpilotaažiga, kus „kõigest pidi saama sõnastatud teooria ja ilma selleta polnud lootustki tõsiseltvõetavusele. Tantsu tõlgenduslik olukord teooria väljal läks sellest ainult keerulisemaks, sest väljastpoolt tulev teooria ehitas sageli peamiselt ennast, mitte valdkonda, mille ta üle võttis“ (Laansalu 2015: 87). Deduktiivsel alusel toimiv žanri määratlemine, mille kohaselt on olemas üks lihtlausesse mahtuv definitsioon, võibki ennast mugavalt tunda teooriaväljal, kus peamiselt tegeletakse iseenda konstrueerimisega. Etendusruumis on lihtsam pakutavat lahti harutada induktiivselt. Nagu meditsiinis, kus piisava sümptomite kogumi puhul saab panna tõenäolise diagnoosi. Antud juhul siis „teatavate tunnuste olemasolu korral on meil tõenäoliselt tegemist tantsuetendusega“. Minu puhul käib see hoopis lihtsalt. Kui etenduse kontekstis hakkavad inimesed sooritama ebafunktsionaalseid, rakenduslikult mittevajalikke ning ebaökonoomseid liigutusi, siis arvatavasti määratlevad tegijad seda tantsuetendusena ning sellena ma võin seda ka vaadata. Aga ei pea vaatama.

Kehalist tegevust on üldse väga lihtne vaadata sõnastusväliselt. Kehal on võime ennast ruumis kehtestada keele toetuseta. See on oskus, mis on läbinud väga pika ja põhjaliku treeningu evolutsiooniprotsessis. Kahjuks aga ei ole tantsukunst tänini omandanud keele ja keha vahelist efektiivselt toimivat tõlkemeetodit. See veelahe on sümptomaatiline, avaldudes nii tantsust rääkimisel kui keeleliselt konstrueeritud ideede lavale tõlkimisel. Olukord ei muutu, kuni tantsuharidus ei pöördu abipalvega biosemiootika poole, mis Eesti kontekstis võiks soovitavalt kehastuda Andrus Laansalu kujul. Algatuseks aga soovitaks tutvuda oma ala pioneeri ja elava klassiku Jesper Hoffmeyeri hiljuti eesti keelde tõlgitud teosega „Biosemiootika – uurimus elu märkidest ja märkide elust“.

Biosemiootika võimaldab digitaalse (sümbolilise) ning analoogse (füüsilis-indeksikaalse) koodsüsteemi koostoimimisest saada teaduslikult seostatud ettekujutust ning luua platvormi nende orgaaniliseks sünteesimiseks. Need süsteemid toimivad vägagi erinevatel alustel, kuid mitte üksteisest sõltumatult. Nende kahe (tegelikkuses rohkemate, kuid antud teemakäsitlus balansseerib mainitud koodsüsteemide mõjusfääride vahel) koostoimel määratakse meie suhe ümbritseva keskkonnaga. „Praeguseks hetkeks on see teoreetiline mõtlemisaparatuur, millega tõsta füüsilised asjad teisejärgulisusest välja, olemas. Kui vaadata maailma nagu biosemiootik, siis ei paista väga palju häid põhjuseid, miks sõnastuslik, sümbolilisele võimekusele toetuv suhe maailmaga peaks olema kuidagi eespool või kõrgemal füüsilisest, indeksilisele võimekusele toetuvast suhtest… Biosemiootikast lähtudes tuleks kõigepealt arvesse võtta sümbolilise seosteruumi ja füüsilise tegelikkuse põhimõttelist erinevust… Digitaalse koodi aluseks on pidevuseta sümbolid… Sümboliline käitumine paistab eeldavat selget lahkumist analoogkoodilisest pidevusest ja keeleline võimekus toetub digitaalse põhjaga sümbolkäitumisele… Analoogset tüüpi suhe põhineb füüsilisel otsekontaktil. Ta on lukustatud aega ja oma toimumishetkesse ning ta on tihedalt täis pakitud informatsiooni, mida me oleme lugema õppinud 3,8 miljardi aasta jooksul.“ (Laansalu 2015: 87)

Uudsest, kuid ennast jõuliselt kehtestavast teadusvaldkonnast, biosemiootikast, oleks palju abi sõnastatud idee ja kehalise tegevuse adekvaatse olemusliku sünkroniseerimisprotsessi juures. Vastasel korral rakendatakse tõlkemehhanismi, mis pigem meenutab Aliase mängu, kus mängukaardi tagaküljele kirjutatud sõna püütakse mängukaaslasele kätega vehkides selgeks teha. Sellisel juhul kasutab keha ikkagi märgilist koodsüsteemi, milles ta on oluliselt ebakindlam kui analoogväljenduses.

Tantsuhariduses treenitakse keha tegelikult ebaproportsionaalselt suures mahus väljenduma sümboliliste märkide keeles. Jäljendavad distsipliinid seda just teevadki. Balletis, teistes jäljendavates distsipliinides edastatatakse „õiged“ ja lõplikud mustrid õpetajalt õpilasele ning nõutakse nende kordamist. Konstrueeritud liikumismustritest moodustub märkide jada. Biosemiootilise määratluse järgi sunnitakse keha tegema midagi, milles ta tunneb ennast suhteliselt ebakindlalt. Iga füüsiline keha saab ruumis iseendana suurepäraselt hakkama. Kui aga nõuda temalt suhestumist konstrueeritud mustrite ehk sümbolitega, siis jäävad paljud hätta. Sellelt pinnalt on tõukunud perversne eristamine, mis inimesi märkide jäljendamisvõime alusel andekateks ja andetuteks jagab. Kuna taoline õpetusskeem käib tantsu juurde lasteaiast alates, siis täiskasvanueaks on sellele sõelale jäänud ainult teatavat tüüpi nivelleeritud karakterid. Ja nende järgi pannakse latt paika. Taolise eliidi võimekus ja enesekindlus eeldab aga üsnagi mahukat tugisüsteemi laitmatute tingimuste näol. Nende ellujäämisvõimalused väljaspool sooja ja mugavat black box´i või peegelsaali on suhteliselt nigelad.

Sellest vaatenurgast on täiesti arusaamatu balleti käsitlemine endiselt tantsu vundamendina. Kui isegi taolist sõnastust avalikult välditakse, siis vähemalt balletitundide maht ja kohalolek tantsukõrghariduse õppekavas (mis ei tegelegi üldse tantsijate koolitamisega) ja mentaliteedis viitab sellele selgelt. Kultuuriliselt on see ju mõistetav. Vene ja nõukogude balletikoolkond on meie tantsumaastikku väga tugevalt mõjutanud ning siinne tantsuharidus sellest alguse saanud. Ballett aga on tegelikult Euroopas endale juured alla ajanud hoopis kõrgklassi meelelahutusena. Tänu sellele ehitati talle ümber luksuslikud hooned ning lubati ennast määratleda millegi elitaarsena. See müütiline elitaarsus on tänapäeval vangitorniks vabale loomingulisusele. Tegelikkuses on tegemist isikupära tasalülitava, ebainimlikke füüsilisi karaktereid ülistava, tervistkahjustava nähtusega. Samuti ei mõju veenvalt väited, et see masinlik jäljendamine võiks olla parim füüsilise vormi alus ja arendaja tantsukunstniku jaoks. Sama vabalt võib seda olla ükskõik missugune analüütiline füüsiline praktika, mis käsitleb keha tervikliku süsteemina.

Balleti kasuks räägiks justkui see, et ta on kõige rohkem tantsu moodi. Tegelikult on vastupidi – tants kipub olema endiselt liiga balleti moodi. Balletil iseseisva žanrina on samasugune eluõigus nagu igal muul valdkonnal. Tema kandejõudu endast väljaspool kiputakse aga üle hindama. Žanrid, mille õpetamine ja esitamine on üles ehitatud teatavate traditsioonide hoidmise vaimus, on olemuslikus vastuolus vaba loomingulise väljenduslaadiga. Kaasaegsuse paradigma on keskses osas üles ehitatud aktuaalsusele, muutustele, arengule, kohanemisele ja kohalolule. Jäljendamisel on selle kõigega suhteliselt vähe pistmist. Ajalooline tõsiasi, et kaasaegne ning konventsioone lammutav suund lahknes kunagi jäljendamisele üles ehitatud pealiinilt, ei kohusta aastal 2017 enam mitte kedagi mitte millekski. Lahknemine on olnud lõplik, lahknenu on iseseisvunud ning nabanöör läbi lõigatud. Jäljendamise asemel oleks õigustatud suurema mänguruumi andmine isikupärale ja kordumatusele. Ehk siis nendele kodeeringute mustritele, mida evolutsioon on sadade miljonite aastate jooksul konkreetse isendi formeerimiseks korduvalt ja edukalt läbi mänginud. Isiklikele füüsilistele läbielamistele aga pööratakse tantsuhariduses ebaõiglaselt vähe tähelepanu. Biosemiootika järgi on vahetu füüsiline suhe ümbritseva reaalsusega just see, mida me tegelikult oleme läbi evolutsiooni lakkamatult treeninud. Selle eitamine oleks sama, kui sundida linde noodist laulma.

Inimkeha uutest teaduslikest käsitlusest lähtudes oleks loogiline arvestatava hulga jäljendavate distsipliinide asendamine tantsuhariduses analüütiliste praktikatega. Pidevalt kohanev süntees väldiks dogmaatiliste ja uute jäikade distsipliinide sadestumist. Alustada võiks aga kasvõi võitluskunstide ja militaartreeningu elementidest ning miks mitte performance´i-kunsti diskursusest pärit keha kui materjali käsitlustest. Ning mingi osa õppeprotsessi teadliku viimisega pisutki ebamugavamatesse ning suuremat enesemobilisatsiooni nõudvatesse tingimustesse. Olen sellest eravestlustes isegi juttu teinud, mille peale küsitakse, kuidas minu arvates tantsueriala hapraid tütarlapsi niimoodi külma ja pori sisse saata. Siit tõukub tegelikult hoopis laiem küsimus, millest eelpool juba juttu oli: kas domineeriv tantsumüüt ei selekteeri juba enne sisseastumiseksameid tudengikandidaatide hulgast välja füüsiliselt ja loominguliselt võimekaid noori, kelle ainuke puue on see, et ta ei ole kunagi nühkinud jäljendavaid tantsudistsipliine? Parkuur, ekstreemsport, võitluskunstid, sportvõimlemine ja miks mitte kasvõi kümnevõistlus laovad füüsisele samuti tugeva vundamendi. Isegi kui nende alade treeningud sisaldavad samuti teataval hulgal jäljendamist, sisenevad need kehad lavalisse konteksti suhteliselt puhtalt lehelt. Üht veenvamat keha tantsuetenduses nägin festivalil Aerowaves 2016 Tšehhis. Etendaja füüsiline ergonoomika sisaldas ilmselgelt maadluse tausta, mis andis erilise tegutsemiskindluse keerukates kontaktsituatsioonides. Selles avaldus essentsiaalne lisakiht segasevõitu kontaktimprovisatsiooni praktikatele. Ebamäärast juttu tunnetusest võiks tasakaalustada praktilise füüsika kasutamine. Maadluse ergonoomika on aastatuhandete jooksul genereerinud kahe keha vaheliste resultantjõudude improvisatsioonilist rakendamist. Kuna võitluses karistatakse eksimusi halastamatult, siis seab see kehale kõrgendatud mobilisatsiooni ja kontsentratsiooniastme võrreldes konfliktivaba kontaktimproga.

Konkreetsete „mittetantsuliste“ distsipliinide mainimine siinses kirjutises on pigem võimaluste spektrit markeeriv kui otsesele kasutamisele üles kutsuv. Uute, paindlike ning kohanemisvõimeliste füüsiliste praktikate sünteesimisele ning olemasolevate marginaalsusest väljatoomisele on olemas tugev immanentne põhjendus. Ehk nagu üks Eesti tantsuõppe juhtidest eravestluses on öelnud: „Iluravist enam ei piisa.“

Keha etenduskunstides on väärt oluliselt universaalsemat uurimist ja rakendamist, kui seda kohtab tänases Eesti tantsuhariduses ja lavalaudadel. Oskused ja teave on tegelikult haardeulatuses olemas. Teadus kaardistab inimese füüsilisi toimemehhanisme üha täpsemalt. Suurimaks takistuseks uuenduste rakendamisel on peamiselt ikkagi ajast ja arust müütide ning eelarvamuste visa kohalolek.


 

Kasutatud kirjandus
Laansalu, Andrus 2015. Kokkupõrge õhuga. – Eesti tantsukunst nüüd ja →?. Sõltumatu Tantsu Lava, lk 83–91.