Ma kuulan kedagi õhetavapalgelist kunstiinimest andmas intervjuud sellest, „kuidas lõpuks ometi oli tal võimalus endasse süüvida“ ja mu peas kerkib ebaviisakas küsimus: „Mis kurat takistas sind 2019. aastal seda tegemast?“ Mitte ükski märk ei näita, et koroonaaegne (järgne) kunst kuidagi eriti diibist endassesüüvimisest sünniks. Plahvatust ei ole toimunud. Koroonast ei sündnud uut Isadorat (Duncan – toim.) (virtuaalsel ega ka mingil muul kujul), kes oleks 21. sajandi tantsusussid nurka visanud ja enneolematut kergust tunnetanud.
Kehaonkehaonkehaonkehajäikehaksjääbkehaks? Gravitatsioonijõud on vääramatu ka eriolukorras. Raskusjõuga paketis jagatakse ka igatsust, paraku. Kaks ühe hinnaga. Või ma eksin?
Ma vaatan praegu sündinud soolosid (selgituseks: tegemist on III kursuse sügissemestri kompositsiooniülesandega) ja imetlen. Seda, et see kõik ei ole vihane, vaid nukker. Askeetlik, parema sõna puudumisel. Ja mehine, jällegi parema sõna puudumisel. Sest kaamera ei ole viis publikuni jõudmiseks, esteetiline valik, vaid külaline, keda talutakse. Ja see, mis maailm mulle avaneb, ei sobi õnneks lakkamatu visuaalse tuimuse voogudesse, mis tabab igaühe isiklikku koroonaüksindust järjekordsel Zoomi koosolekul.
Soolo on praegu moes, eksistentsi paratamatus, millele annab jõu mälestus või lunastus eemalviibivast või tulevasest duetist ja, miks ka mitte, julge mõte 12 tantsijast ühes viiruses seismas. Milline saab olema koroonajärgne „Oige ja vasemba“? Aga tantsupidu? Kas kontaktimprovisatsiooni harrastajatest saab salaselts nagu vabamüürlased? Umbes selline, et käivad jutud, et nad on olemas. Tantsijad ja vabamüürlased. „Õudne“, võdistab etenduskunstnik õlgu ja käivitab elutoas kaamera?
„Et sa elaks huvitaval ajastul,“ pidid hiinlased ütlema, kui tahavad kellelegi s… soovida.
„Et soolo ülesanne langeks pandeemia teise laine haripunkti,“ leppisid omavahel kokku Ruslan, Karl ja Kai. (Ruslan Stepanov, Karl Saks ja Kai Valtna – toim.)
Ülejäänu on ajalugu. Nende lugu, kellel oli õnne luua endale soolo ajal, mis raputas maailma. Jätkavad tantsukunstitudengid:
Ja ajalugu jääb minevikku, kaob ühel hetkel unustuste hõlma. Märk jääb või märki ei jää – see on tuleviku müsteerium. Unustusest ei ole veel keegi pääsenud, sama kiiresti, kui info tekib, see ka kaob. Tundub hädavajalik unustada, sulgeda silmad ning reisida fiktsioonide embusesse. Kunsti üks paljudest omadustest on kaduda. Isegi reaalsuskriitilistes teemades pakub kunst lennupileti paremasse kohta, uude kohta. Lootuses, et piloot on väljaõppega, haarame võimalusest ja kaisutame kellegi vaimusünnituses oma enese mõtetega.
Soolost kui vormist räägiti TÜ VKA tantsuõpingute algusest saati kui kõige üksildasemast ja keerulisemast protsessist, no ja meil läks eriti hästi, saime selle üksinduse korrutada kahe, kolme või kokkuvõttes viie nädalaga. Genereerida üksi sisu, vormi, lavastust, kujundust, heli ja pilti ning seda valdavalt isegi mitte proovisaalis, on kahtlemata huvitav kogemus. Ma olen tegelikult siiani imestunud, et suutsin sellises olukorras end mobiliseerida piisavalt, et luua midagi, millega jäin rahule. Samas ei näe seda mitte keegi. Mu soolo on nagu raamat, mis on suure õhinaga kirjutatud, kuid siis kirjastusse toppama jäänud ning ei ole seetõttu jõudnud ei poelettidele ega raamaturiiulitele. Aga tegelikult käib see vist kogu kaasaegse kunstimaailma kohta, kus luuakse rohkem kui vaadatakse, loetakse või kogetakse. Kõik me tahame kraavi kaevata, nägemata, et järv, kust soovime vett ammutada, on juba ammu sadadesse teistesse ojadesse ära valgunud.
OjaaaaAAaaAaaa. Ülesanne: soolo. Alguses mõtlesin, et oh, nüüd algab raske töö. Vestlesin oma ideedest õppejõududega ja asi hakkas nagu hoogu võtma. Aga siis, ühtäkki isolatsioon ja ma ei saanud enam aru, kellele ja miks ma seda teen. Tahtsin Kaile helistada ja küsida: „Tere, Kai, kas kooli saab lõpetada ka ilma soolota?“ Ma ei teinud seda. Mina-üksi-laval-soolost olid saanud organid, ilma milleta ma elada ei saa: põrn, jämesool, sapipõis, pimesool ja muud vennad. Mingi hetk olid need organid jõudnud stuudiokorterisse, kus köögist saab elutuba ja koridorist saab magamistuba nii, et ise ka aru ei saa. Aga neid elundeid saan ju ikka ainult köögis praadida. Pissida saan ka ainult vetsus. Mujal võib ka, aga noh.
Lõpuks sain ma rohkem kasu arutlustest teemal “minu soolo” kui soolo tegemisest endast. Kuidas siis võistelda ülejäänud infoga, mida internetiavarustes on niigi palju? Sooloetenduse kriteeriumid olid akendest välja visatud ja õpiväljundeid muudetud nii, et minust sai veel lisaks tantsukunstnikule režissöör, operaator, monteerija ja etendaja kaamerale. Siin ei saa ma olla pahane pandeemia peale, küll on mul õigus küsida, kes siis vastutab. Ühest olulisest tööst sai “ära tegemine”. Muidugi, ajad on keerulised ja valitsus muudab enda kehtestatud piiranguid üleöö, aga kui õppejõud kord satub kooli õpetama, on tal vastutus inimeste ja nende hariduse ees. Nüüd näen, et etendaja on pandud vastutaja rolli, sest õppejõudude ebakindlus ja kohati ka pohhuism kumab neist läbi. Koroona ei toeta mu õppimist, aga see on tõmmanud alla ka õppejõudude õpetamisvõime.
Nüüd, kui pahameel on jagatud, olen ma lõppude lõpuks tänulik, et ma olen sellise teekonna ja sellised küsimused enda jaoks läbi käinud. Eriolukord on endaga kaasa toonud värske sõõmu inimlikkust – mida keerulisem inimesel on, seda raskem on teha nägu, et kõik on korras. Peab arvesse võtma, et me kõik oleme inimesed, kes on samas (eri)olukorras ja ei tasu teha nägusid üksteisele, vaid proovida mõista, et me kõik oleme selles samas sitas.
Kui miski oli enne pandeemiat kindel, siis arusaamine, et teater eksisteerib vaid publiku olemasolul. Olen nii või naa teistest inimestest sõltuv olend, kes peab oluliseks teiste arvamusi ja ootusi, millest lähtuvalt üritan edasi anda endast parimat versiooni. Soolo loomise protsessis õppejõudude ootused hägunesid ja seeläbi ka minu ootused endale. Nõnda muutus see soolo “kindla” sihita (häguseks) loomiseks.
Esialgu tahtsin tegeleda enda isiklike segaduste ja nende mõtete tunnistamisega, aga sellele lisandusid veel segadused soolo korraldusliku poole pealt. Need viimati nimetatud segadused segasid pooleli jäänud segaduste vahele nii, et need segadused ei tundunud enam nii segased kui algselt.
Ilma sotsialiseerumiseta ei pea ma mõtlema vähemalt pooltele oma segadustest.
Isiklikult olen oma lõpptulemusega üsna rahul – loovprotsessi nimel sain julgustada ennast ja kogeda, mida pikalt tahtsin. Minu videokujuline soolo jääb austusavalduseks ideaalprotsessile.
See soolo oli paras segadus, nagu ka praegune aeg, aga samas ka huvitav kogemus (kohati). Üks on kindel, see soolo sai “kirjutatud” põhimõtteliselt sahtlisse.
Mõeldes soolo olemusele, jääb kõlama see, et fookuses on üks inimene, kes tegeleb mingi temale huvi pakkuva teemaga. Kui kasutada soolos aga etendaja kõrval teise inimese asemel mingisugust mehhanismi, mis ei vaja soolo ajal enam inimese sekkumist, siis võib jääda tunne, nagu see polekski enam soolo. Põhjus, miks see lõpuks jääb ikkagi sooloks, on see, et inimeste jaoks ei ole loomulik võrrelda mingit asja inimesega. Asjadega ei saa me ennast samastada ja kui mingi asi läheb katki, ei teki ka selle vastu empaatiatunnet. Vaid siis hakkab millestki kahju, kui sellel millelgi on inimese jaoks suur väärtus. Soolo kontekstis võib see ise töötav mehhanism olla alguses väga tähelepanu tõmbav, aga ainult juhul, kui see on küllalt kompleksne. Juhul kui kasutatav mehhanism on väga lihtsa ehituse ja tööpõhimõttega, võib tunduda see pigem inimesest etendajale kaasa aitav osa, kuna mehhanismi lihtsus on kontrastis etendaja komplekssusega. Soolos kasutatav mehhanism mõjub etendajana ainult inimesele, kes selle ehitas, kuna ta on veetnud ehitatavaga palju aega koos ja on näinud selle tegemisel vaeva. Kui mehhanismi ehitaja ei ole sama inimene kui etendaja, võib ka etendajal teatud tingimustes tekkida mehhanismiga tugev side. Soolo kontekstis on lihtne luua etendaja ja mehhanismi vahel sellist suhet, kus mehhanism kõigest peegeldab etendajat, aga töötavat dialoogi on raske luua.
Endale soolo lavastamist võrdleksin ma küpsetamisega. Oluline on, et oleksid olemas kõik vajalikud materjalid. Siis saab need õiges järjekorras kaussi valada, segada miksriga kokku ning lõpuks ahju panna. Praeguses olukorras oli mult ära võetud see kauss, kuhu ma saan tulla ja olla ja katsetada ja kus võibolla lõpptulemit näidata. Ma pidin leppima kausiga, mis on ekraanil, ja miksriga, mis on arvutiprogrammis. Sellel uuel miksril on nii palju funktsioone, kiiruseid ja režiime, et ma ei oska valida õiget ega kombineerida neid. Mind saadab hirm põrumise ees. Ma olen soolo küpsetamises üksinda. Ma ei ole enam peakondiiter köögis, vaid virtuaalmaailmas. Selles maailmas on nii palju uut ja tundmatut, mis takistab tegemast midagi, mida päriselt tahaks. Ja kedagi ei ole kõrval. Ma elan oma soolos ja oma soologa üksi. Sellest on saanud koht mu peas, kuhu ma saan põgeneda. Ja millegi pärast ma häbenen jagada seda maailma, mis ma olen loonud. Kohendan seda teistele virtuaalmaailma tarbijatele sobilikumaks. Käes on aeg, mil tuleb soolo ahju panna ja seista silmitsi oma hirmuga.
