Artikkelnr 58

Semiootiline ja fenomenoloogiline vaade tantsule

Iiris Viirpalu
Tantsukriitik ja -uurija

nr 57nr 59
Semiootiline ja fenomenoloogiline vaade tantsule

Tants liigitub Juri Lotmani välja pakutud sekundaarsete modelleerivate süsteemide alla, olles seega keerulist sorti semiootiline struktuur ning kultuurisemiootika uurimisobjekt, nagu kirjeldatakse sekundaarseid modelleerivaid süsteeme kogumikus „Kultuurisemiootika“ (1990). Tantsu kontekstis seostub see Maxine Sheets-Johnstone’i teooriaga kehalisest representatsioonist ja mõtlemisest. Tantsu võib sellest lähtuvalt näha kui artikuleeritud kineetilist representatsiooniviisi, mille kaudu avaldub ja areneb kehaline mõtlemine. Tantsu vaatlemine modelleeriva süsteemina esitab perspektiivi, mille järgi saab kontseptsioone, seisundeid ja vorme edastada puhtkehaliselt, liikumise kaudu. Nii võime tantsulavastust vaadelda kehalise märgiprotsessina, mis on seotud teatud esteetika ja etenduskunstide kontekstiga. See võib toimuda ka väljaspool kunste, mitteverbaalses kommunikatsioonis või rituaalides.

Kehaline tunnetus ja taju kui kõne-eelsed nähtused aitavad maailma aistingulis-fenomenoloogiliselt kogeda – nii on need tantsulise modelleerimise aluseks. Liikumisel ja kehal põhinevat kommunikatsiooni võib vaadelda arhailise, verbaalsele kommunikatsioonile eelnenud kihistusena. Nii võib tantsulise väljenduse ja kehalise representatsiooni taustal näha ürgset maailma ning nähtustega suhestumise ja nende kirjeldamise viisi. Ka Lotmani mütoloogilise teadvuse kontseptsioon toetab vaadet, mille järgi võivad kultuuri arhailise-mütoloogilise kihiga seotud kontseptsioonid väljenduda kunstikeeles, järelikult ka tantsus. Viimasega seostub tantsuantropoloogia, kuna tants on ka kultuuriline praktika. Tantsu kaudu saab kujutada mütoloogilist teadvust või pärimuslikke kontseptsioone. Tants on üks viis, kuidas maailma, objekte ja ideid nii konkreetses lavastuses kui ka kultuuris tervikuna käsitleda ja esitada. Tantsulavastust võib vaadelda kehalisusel ja kogemusel põhineva tekstina, kuhu on lisandunud kunstiteose tunnused, nagu esteetika, autori käekiri ja liikumiskeel.

Tants, taju ja tunnetus

Sheets-Johnstone (1990: 18) kirjutab, et kehalised kontseptid pole seotud mitte verbaalse keelega, vaid taktiil-kinesteetilise keha ruumilisusega . Arvestades, et Tartu-Moskva semiootikas on metafooride ja kontseptsioonide puhul samuti ruumilisusele osundatud, võib väita, et tants on ümbritseva ruumiga suhestumise ja selle artikuleerimise viis, mis peegeldab fundamentaalseid kultuurilisi arusaamu ja inimese ruumikogemust. Tantsulisel modelleerimisel avalduvad keha, ruumi ja objektide suhted, lavastuse kontekstis performatiivne ruum. Arusaam kehast ja selle suhtest ruumiga, indikaatorid, nagu „taga“, „ees“, „all“, „ülal“ muutuvad tantsu käsitlemisel ja selle hindamisel väga tähtsaks. Sheets-Johnstone märgib ka, et „liikumine leiab alati aset ajas ja ruumis“ (samas: 49), mida saab asetada tantsulavastuse konteksti. Siit võib leida seoseid semiootilise dünaamika aspektiga, kuna tegu on millegi ajas ja ruumis liikuvaga. Tantsulavastus on kui tekst, ent selle esitamine ja loomine protsess.

Sheets-Johnstone’i arvates võib tantsu käsitleda puhtalt tajukogemusest või aistingutest tuleneva väljendusena, mis ei pruugi sõnastatuna ilmneda ning ta käsitleb liikumist teadmise vormina (samas: 59). Keha on tantsu puhul nii tunnetusvahendiks, materjaliks kui vahendajaks. Tants kunstikeelena kujutab tegelikkust, seisundeid või emotsioone koreograafia, keha, liikumise, ruumisuhete ja somaatiliste seisunditega ning võib esitada nii fiktsionaalset maailma ja süžeed kui peegeldada sotsiokultuurilist reaalsust. Selle uurimisel, kuidas etendaja väljendab kontseptsioone ja lavastuse taustal olevat tähendusvälja, on kasu kehastamise (embodiment) mõistest: tantsija kehastab tähendusi ja sisusid. Lavastus kaasab kehastatud teadmist, mispuhul koreograaf või tantsija on tegelenud ideede, seisundite ja muuga ning loonud ja rakendanud erinevaid artikuleerimisviise selle väljendamiseks. Õnnestunud tantsutekst demonstreerib ühtlasi selle looja ja esitaja kinesteetilist intelligentsust, oskust soovitud sisu ja seisundeid loominguliselt vahendada. Tants kui tähendusloome viis on ka teadmise viis: tants näitab, kuidas keha kaudu saab läheneda ideedele, väärtustele, ühiskonnale, kultuurile. Tantsulist semioosi võib nimetada ka kineetiliseks semioosiks, kuna see toetub suuresti liikumisele. Tantsu iseloomustab millegi uurimine kehaliselt: autor toetub oma kehale ja otsib uusi viise, kujundeid, seisundeid, kuidas füüsiliselt midagi väljendada ja mingi ideeni jõuda. Tantsus avalduva kehalise loomingulisuse aluseks on aktiivne, kogemisvalmis ja impulsside suhtes erk keha.

Kehaline kontsept ja koreograafia

Kehaline kontsept võib Sheets-Johnstone’i käsitlustest (1979, 2000) laiendatuna olla idee, millel pole sõnalist vastet ja mis on koreograafi või tantsija kehatunnetuse või liikumiskäsituse aluseks. Viimase pinnalt luuakse koreograafiat ja liikumiskujundit. Sel juhul peaks lavastuse analüüsil vaatama kehakasutust laiemalt, pöörama tähelepanu kujundite leidlikkusele ja etenduskogemusele. Kriitiku ülesandeks oleks nende kehaliste kontseptide kindlaks tegemine, mille pinnalt lavastus on loodud ning mis moodustavad koos sõnas väljendatu (nt kavaleht, intervjuud) ja dramaturgiaga lavastuse sisu. Teiseks lähtekohaks võiks olla kunstiliste kujundite (liikumise, žestide, ruumisuhete, heli, valguse jm) ja nende taga olevate kontseptide väljaselgitamine ja kirjeldamine. Vastuvõtja näeb, kuidas koreograaf on teemale kehatasandil lähenenud ühes sellega, kuidas etendaja materjali läbi tunnetab, kehastab ja väljendab.

Koreograaf tegeleb materjaliga nii iseenda kui tantsijate keha kaudu, mistõttu võib lavastust vaadelda kui autori loodud teksti, kus nii koreograaf kui tantsija on keha ja füüsilise tunnetuse kaudu mingile küsimusele keskendunud. On võimalik ka olukord, kus tantsuga ei viidata mingile välisele tähendusele või seisundile, vaid see on tagasiviitav tantsule enesele, st peamine on esitaja seisund liikudes ja liikumine ise, selle vormid. Sel juhul on ka vaataja jaoks esiplaanil kehakujundid, esitus, kohalolu, atmosfäär ja füüsiline kogemus. See ei tähenda, nagu mõne lavastuse puhul tegeletaks sisutühja vormiga, pigem võib siis näha kinesteetilist loomingulisust ja artikulatsiooni, mis lähtub kehast ja selle võimalustest ruumis.

Tants ja seisund

Võib uskuda, et oluline on esitus, mis kutsub esile emotsioone ja mõjub afektiivsel tasandil. Tantsu puhul tähendaks see, et tantsija kehatöö, mingid liikumismustrid või liikumisviis, aitab nii esitajal kui publikul saavutada seisundit või emotsiooni, millele soovitakse viidata või mida väljendada. On tõenäoline, et kordused ja rütmiline liikumine võivad esile kutsuda psühhosomaatilisi seisundeid, mistõttu on tantsu vaatlemisel oluline keskenduda kehalisele kogemusele ja tantsija seisundile liikumises. Nii kerkib esile suund, kus liikumise (intensiivsuse, rütmi, kestuse) kaudu saavutab etendaja seisundi, mis aitab korraga nii taustalolevaid ideid ja seisundeid väljendada kui ka neisse siseneda, neid läbi elada.

„Tantsu esitades ei liigu tantsija läbi vormide, vormid liiguvad läbi tema,” kirjutab Sheets-Johnstone (samas: 49). Ta kirjeldab, kuidas tantsija kinesteetilises mälus kinnistunud liikumise loomus hakkab esituses dünaamiliselt voolama. Siin toob ta sisse „kehastamise“ mõiste: tantsija kaudu kehastub tantsu kvalitatiivne dünaamika. (samas: 50) Tantsija kinesteetilisest intelligentsusest, liikumisvõimekusest ja esitusest sõltubki koreograafilise materjali interpretatsioon ja esitus. Oluliseks komponendiks on kohalolu ja koreograafia läbitunnetatus, mis on liikumisse või selle taga oleva seisundi peegeldamisse süvenemise ilming. Võib rääkida ka energeetilisest laetusest ja emotsioonide läbielamisest. Neid aspekte saab jälgida ka kriitik, kuna nende toel tekibki mõnel etendusel võimsam vaatamiskogemus. Võib uskuda, et õnnestunud etenduse puhul suudab tantsija väljendada koreograafias sisalduvaid liikumiskvaliteete, ka nende erinevust, kontraste – tulemuseks on täpne ja haarav füüsiline artikulatsioon. Mida õnnestunumalt suudab tantsija vorme enda kehas liikuma panna ja edastada, seda sügavam on vaatamiskogemus.

Fenomenoloogiline, kogev keha

Etenduskogemusse panustab tantsija sisemine seisund, keskendumine ja liigutuste läbielamine. See võib tuleneda ka taustale jäävast ideedesüsteemist, eriti juhul, kui teemapüstitus nõuab erilist sisenemist lavastuse maailma või tegelaskuju seisunditesse ja emotsioonidesse. Lisaks liikumisele vahendab tantsija nähtavalt ka emotsioone ja psühholoogilisi seisundeid. Keha on sealjuures vahendiks, mille kaudu saadakse kontakt seisundi või emotsiooniga.

Keha liikumine ruumis, reageerimine, uute olukordade loomine ning muude märgisüsteemidega suhestumine loob olukorra, kus keha on pidevalt erksas reageerimisvalmis seisundis ning etendus sünnib katkematus koreograafilises loomises. Kehalise mõtlemise teooriale toetudes on kriitikul võimalik analüüsida just etenduses toimuvat: seda, mida ta näeb keha lavaruumis tegevat ja tantsijat kogevat. Narratiivi või „suurte“ kontseptsioonide pingutatud otsimise asemel on mõttekas keskenduda fenomenoloogilisele kehale, mis tegutseb ja pidevalt kogeb. Tantsu kui modelleeriva süsteemi uurimisel võiks pikemas perspektiivis rakendada ka kognitiivsemiootikat kehaliste reaktsioonide, aistingute ja psühhosomaatiliste seisundite vaatlemiseks.

Kokkuvõtteks

Tantsuanalüüsil on oluline pöörata tähelepanu spetsiifilistele joontele, nagu kehalisus, kogemuslikkus ja kineetilisus. Võttes arvesse kehalise representatsiooni ja kontseptsioonide teooriat, on mõttekas tantsu puhul näha keha kui esmast alust. Kehalisuse roll tähendusloomes võib olla suurem, kui tavaliselt arvatakse, ning tantsu uurimine võimaldab vaadelda ka seda, kuidas toimub idee mõtestamine kehatasandil, olgu see sõnastatav või ei. Tants võib olla praktiline uurimismeetod, lähenemaks nii autori küsimustele kui kultuuris käibivatele ideedele, väärtustele ja tähendustele. Keha ja kehaline kogemus omavad sealjuures pearolli refleksioonis ja nende tähenduste edastamises publikule. Arvestades tendentsi, kus nii akadeemilises kontekstis, tantsuväljaannetes kui ka aruteludel on fookusesse võetud tants kui praktiline uurimismeetod (practice as research) ning koreograafide kogemus lavastuste loomisel, pakub semiootika pinnast, et uurida, kuidas ja mida tantsu ja liikumisega representeerida. Tantsu kui modelleeriva süsteemi uurimine aitab uurida kinesteetilist mõtlemist, kehalist teadmist ja teisi koreograafia loomise aluseid. Kui fenomenoloogiline vaade seab esikohale kinesteesia kui tajumodaalsuse, liikumiskogemuse, siis semiootika aitab keskenduda kineetilisele ja kehalisele semioosile ja representatsioonile. Kehaline mõtlemine tõuseb esile koreograafia loomisel ning tantsija kui individuaalse liikumis- ja kehakogemusega inimese esituses. Tantsulavastuses tõuseb esile kineetiline-kehaline märgiprotsess ning representatsioon ehk viis, kuidas liikumist ja kehakogemust ning selle taga olevaid tähendusi, emotsioone edastada. Tants on eriline kunstiline tunnetus- ja väljendusvahend, mida iseloomustab liikumine, kehalisus, kogemuslikkus ja ruumilisus. Toetudes tantsuanalüüsis nii semiootikale kui fenomenoloogiale, on võimalik uurida tantsu nii etenduskunstide kui rituaalide kontekstis ja vaadelda tantsukogemust ning kineetilist ja ka kinesteetilist aspekti.

 

Allikad:

Lotman, J. 1990. Kunst modelleerivate süsteemide reas. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion, lk 8–31.

Lotman, J. 1992. Tekst ja kultuuri mitmekeelsus. Tlk Silvi Salupere. Kättesaadav http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/lotmanitolked/tekstjamitmek.htm.

Lotman, J., Uspenski, B. 1999. Müüt – nimi – kultuur. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, lk 187–218.

Sheets-Johnstone, M. 1990. The Roots of Thinking. Philadelphia: Temple University Press.

Sheets-Johnstone, M. 2011. From movement to dance. Phenomenology and the Cognitive Sciences. Vol. 11 No. 1, pp 39–57. s.l. Springer.

Sheets-Johnstone, M. 2015. The Phenomenology of Dance. Philadelphia: Temple University Press.