SOOLO

Kai Valtna
Tantsukunsti õppekava programmijuht, tantsuteooria õppejõud
Foto autor: Taavet Jansen

 

Lavastajad: Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov
Laval: Helina Karvak, Liis Konsap, Joanna Kärt Pärtel, Egely Pruuli, Lexy Garner, Kirte Jõesaar, Kristiin Kulpson, Mari-Liis Tali, Tuuli Roosi (TÜ VKA tantsukunsti eriala III kursuse üliõpilased)
Heli: Artjom Astrov
Valgus: Sasha Mirson (TÜ VKA valguskujunduse eriala I kursuse üliõpilane)
Esietendus 8. märtsil 2019 TÜ VKA black box´is

I strongly believe that the most powerful tool today in performance is the artist herself. (Marina Abramovic)[1]

Soolo loomine olevat üks raskemaid ülesandeid üldse, ütlevad kõik, kes on soologa vaeva näinud. Pean siinkohal silmas TÜ VKA tantsutudengeid, kelle 4aastase stuudiumi sisse kuulub kolmandal aastal kompositsiooniülesandena soolo loomine iseendale. „Soolo“ on lavastajate Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi ning seekordsete TÜ VKA III kursuse tantsutudengite koostööna valminud lavastus. Küsisisin tantsijatelt, mis on soolo, püüdes kohe saadud vastuseid ka kuidagi loogiliselt reastada. Ühesõnaga – kasutasin materjali puhtalt enda soolo huvides.

Wikpedia järgi on soolo number, mille jooksul teised esinejad vaikivad või saadavad solisti minimaalselt. Wikipedia pakub samas asjale ka ülekantud tähenduse, selgitades soolot kui kellegi üksikaktsiooni, tegutsemist ilma teistega kooskõlastamata.[2]

Me elame individuaalsust hindaval ajastul. Võimalik, et ka üksildaste üksikaktsioonide ajastul. Miks muidu koostöö meie jaoks omaette väärtust tähistab… Kuidas aga siseneda kellegi omailma[3]? Kui palju pakub kellelegi teisele üldse huvi vaadata pealt ühe keha ja/või hinge eksirännakuid? Kui palju meid tavaelus huvitab, kas kellegi üksiolek on valik või väljapääsmatus? Kas üksiolek vajab üldse Teist? Kui ei, siis kes on sellisel juhul soolo vaataja? Lihtlabane vuajerist?

Mehhiko kirjanik Octavio Paz arvab tähendusliku pealkirjaga teoses „Üksinduse labürint“, et Ühe jaoks on võimatu isegi Teist ette kujutada: „Teist ei ole olemas – nii usub mõistuspärasus, ja see on inimmõtlemise ravimatu tõekspidamine. Samasus = tegelikkus, nagu peaks kõigest lõppude lõpuks absoluutselt ja paratamatult saama üks ja seesama. Kuid teine ei lase ennast kõrvale jätta, ta püsib ja peab vastu, mõistus järab teda nagu kivikõva konti ja murrabki lõpuks oma hambad.“[4] „Soolo“ tegijatel tundub olevat teine usk – „usk Teise olemasolusse, usk oleva loomupärasesse heterogeensusesse, ehk teisisõnu, Teisesuse ravimatusse, mille all Üks alati kannatab.“[5]

Kuidas Teisena „siseneda“ Ühe romantilisse tseremooniasse, mis algab tooli alt ja viskleb haavatuna põrandal; või Balti Jaama tunnelisse, kuhu kutsub tervet ruumi täitev loodusjõuna mõjuv kreatuur; või vastuvaidlemist välistavasse soovitusse ette kujutada ennast rassistina, esitatuna nahktagis Carmeni teisiku poolt; või prožektori filtri mudimisesse, millest igavus ruumis tiheneb peaaegu taluvuse piirini; või balletiharrastajast kirurgi naiivsetesse enesepaljastustesse, ehkki ta ise soovib vaid oma pea teie sülle panna ja ära minna; või petlikusse reserveeritusse, mis ootamatult hoogu võtab ja teie jalge ees maandub; või pisut ülbesse rumba ruutu, mille rutiinsuset helitaust kokku sulab; või puhtasse kehalisse melanhooliasse, mis tekib peaaegu alati, kui staatika saavutab korraks üleoleku dünaamika üle?

Nii nagu hea filosoofia, peaks ka hea kunst alati sisaldama enesetundmise momenti. Mitte et need mõlemad pihtimuse vormis eksisteerima peaksid.[6] „Soolo“ suudab kirjutaja arvates pihtimuslikkust edukalt vältida ning luua igati üldistusjõulise eneseäratundmise.

Tudengite vastustest soolo olemuse kohta tuleb see liikumine abstraktsuse poole ka välja, samuti Teise olemasolu vajalikkus Mina tunnetamisel:

Ühe või mitme isiksuse poolt kokku pandud tükk, mida esitab üks inimene.
Avaldus hetkes, seoses teiste ja iseendaga.
Iseenesestmõistetavus.
Miks see olek on iseenesestmõistetavalt alati aus, kuidas ma kodus süüa teen, aga see mitte, kuidas ma laval olen?
Vabadus ja vastutus.
Jõhker iseendaga töö.
Enesekriitika läheb lakke.
Sinu liikumine laval ilma filtrita.

Mina üksinda
Mina
Üks inimene

Sofia Rotaru diskohitt tühjas tantsusaalis eikellelegi vilkuvate värviliste tulede paistel keerab kogu asjale kena absurdivindi peale. Tõepoolest – nähtamatud sisemised draamad ei vali elus vallapääsemiseks konteksti. Miks peaks seda siis kunst tegema?

Etendust saab näha Viljandis Tantsunädalal, 27. aprillil kell 20.00 TÜ VKA black box´is.

 

[1] Conroy, Colette 2010. Theatre & the body. London: Palgrave Macmillian, lk 43.

[2] Wikipedia. Soolo; https://et.wikipedia.org/wiki/Soolo, (14.03.2019).

[3] Omailma (saksa keeles Umwelt) mõiste looja on baltisaksa päritolu bioloog ja filosoof, biosemiootika rajajaid Jakob von Uexküll. Omailm on organismi omakeskne maailm, st maailm nii, nagu organism seda tajub, lähtudes eristustest, mida see organism teeb. Eri liiki organismidel on samas keskkonnas erinevad (liigiomased) omailmad. See tuleneb nii eri liiki organismide erinevast eristusvõimest kui ka erinevatest individuaalsetest kogemustest. (Wikipeedia. Omailm; https://et.wikipedia.org/wiki/Omailm, (14.03.2019)).

[4] Paz, Octavio 2003. Üksinduse labürint. Tõlk. Marvi Järve. Tallinn: Varrak, lk 7.

[5] Ibid.

[6] Svendsen, Lars F. H. 2012. Igavuse filosoofia. Tõlk. Jaan Pärnamäe. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 15.