Tallinna Ülikooli koreograafia eriala lõpetajatelt

Keithy Kuuspu
Tallinna Ülikooli koreograafia õppekava lõpetaja

Kolm aastat tagasi seisime Teater Stella ukse ees, ärevusest tammudes, kolm päeva higi ja pisaraid selja taga, Tallinna Ülikooli koreograafia õppekava sisseastumiskatsete tulemusi oodates. Alles kolm aastat tagasi sai see teekond alguse. Nende aastate jooksul avasime nii mõnedki uksed ning nüüd oleme valmis nende taha piiluma.

Küsisin Tallinna Ülikooli koreograafia õppekava sellel aastal lõpetavate kursusekaaslaste ja magistrantide käest kolm küsimust:

I Miks otsustasid tantsualase kõrghariduse kasuks?
II Kuidas on tantsualase kõrghariduse omandamine aidanud sind enda erialasel teekonnal?
III Mis on sinu jaoks koreograafia?

Lisanna Tälli 

I

Tantsualast kõrgharidust otsustasin minna omandama, olles kiindunud just imelisse ja kirjusse rahvatantsumaailma ning olles põnevil, mida või kuidas sellest maailmast veel rohkemat välja pigistada, kui varem näinud olin. Lisaks tahtele sellesse põnevasse rahvatantsu virr-varri pea ees sisse sukelduda (nii õpetajana, tantsijana kui tantsu vaatlejana), teadsin ka, et ülikoolis ootab ees lisaks harjumuspärasele, minu esimesele kehakeelele ka mitmete teiste stiilidega kokku puutumine, ning minus peidus olnud soov ennast nii sõnavaraliselt kui tunnetuslikult rikastada ka teiste stiilidega tuli nüüd välja. Leidsin, et tantsuõpetajaks ja -loojaks saamisel on Tallinna Ülikooli koreograafia osakond just õige koht ning nii saigi otsus tehtud.

II

Kõrghariduse omandamine on mulle erialasel teekonnal kindlasti hoogu juurde andnud. See võimaluste ning kogemuste pagas, mis läbi ülikooli kolme aasta mulle osaks on saanud, on minu teekonnal tantsijaks/tantsukunstikuks/õpetajaks saamisel igatpidi arendav olnud. Olen väga tänulik kõigile võimalustele, mida erinevad õppejõud ülikooli ajal on pakkunud – need on igatahes mind kasvatanud ja minusse endast märgi maha jätnud. Olgu nendeks kogemusteks siis töö tantsijana erinevates lavastustes/projektides või hoopis töö assistendina Tallinna Tantsupeo kunstilises meeskonnas.

III

Koreograafia on minu jaoks kunst luua liikumist ning näha ja kasutada ära selles tekkivaid mustreid. Ja see kunst on pidevalt ajas muutuv, kuid ometi igapäevaselt meie ümber toimuv, ühelt poolt kindla raamistikuga ja püha, teiselt poolt jällegi laialivalguv ja igapäevane. Kõige rohkem huvitab selle loomisprotsessi juures mind seos tegija taotluslike tunnete ning vaataja vaatlemisest saadud emotsiooni vahel. Samuti, et mida kõike erinevat võib ühes ja samas koreograafias näha või mida sellest leida nii selle vaataja, sellest mõtleja või kirjutaja kui ka selle looja seisukohast.

Keithy Kuuspu

I

Enne keskkooli lõpetamist ei mõelnud ma tantsualase kõrghariduse ega üldse kõrghariduse omandamise peale. Ma olin raske õpilane ja ennast veel kolmeks aastaks siduda tundus lootusetu. Mida lähemale aga keskkooli lõpp jõudis, seda rohkem hakkas mulle kohale jõudma, et ma vajan lisaks pikale tantsustuudio õpilase kogemusele midagi veel. Ma tahtsin liikumisse sügavamalt süüvida ning näha, mis on teisel pool seina. Ma tundsin, et mul on vaja käivitajat, et edasi liikuda. Otsustades minna Tallinna Ülikooli koreograafia õppekava katsetele, ei teadnud ma, mis mind ees ootab, kuid juba katsete esimesel päeval tundsin meeldivat ärevust ning see oli kinnitus, et tahan sinna tundmatusse sukelduda.

II

Enne koreograafia sisseastumiskatseid proovisin sisse astuda ka Lavakunstikooli näitleja erialale. Sealt läksin ma koju juba esimesel päeval, kuid huvi näitlemise vastu on minus siiani säilinud. Tänu Tallinna Ülikooli koreograafia õppekavale olen ma leidnud enda jaoks sobiva tee näitlemise ja tantsu vahel. Läbi kriitilise mõtlemise, tantsuajalooga tutvumise, erinevate tehnikate õppimise ning enda liikumiskeele ja mõttemaailmaga süvitsi minemise, olen ma vaikselt leidmas ennast ja enda kunstilist maitset. Minu silmaring on tohutult avardunud ning mul on tekkinud häid koostöövõimalusi.

III

Ma olen jätkuvalt koreograafia otsingutel. Vahel näen ma seda merelainetes, vahel aga täpselt sünkroniseeritud tantsukavas. Ta on pidevas muutumises.

Ma ei tea, mis koreograafia on. Ma veel ei tea, mis ta minu jaoks on.

Britta Kaukver

I

Tantsualase kõrghariduse kasuks otsustasin, et avardada enda silmaringi, soovist tutvuda tantsuga läbi erinevate inimeste kogemuste ja vaadete ning seeläbi arendada ennast. Ikka selleks, et olla ise nii tantsija, uurija kui ka õpetajana teadlikum.

II

Ma arvan, et küsimusele, kuidas on tantsualase kõrghariduse omandamine aidanud mind enda erialasel teekonnal, on vist hetkel veel liiga vara vastata.

III

Koreograafia on minu jaoks võimalus väljenduda isikupärases loomingus.

Kaisa Kattai

I

Kaisa 2016 + (vanus x sõitsin mootorsaaniga puusse) + liikumissoov + tung = hetkene olukord 2019 kevadel

II

Tantsualane kõrgharidus on mind õpetanud kõike lahendama — kõike! lahendama! – oskus vajadusel olla Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga

III

Koreograafia on liikumise loomise kunst, liigutuste järjekorda või mustrisse seadmine, et neist tekiks tähenduslik tervik. (Vikipedia, 2019, ja mina mõtleme suht sarnaselt)

Ingrid Elsa Mugu

I

Teadsin terve gümnaasiumiaja, et mingi hetk ja mingis kohas ma tantsuharidust omandama hakkan. Võttes arvesse minu püsimatut iseloomu, olin ma siiski tantsimise juures suutnud püsida pea terve elu. Muidugi oli suureks tõukeks idee edasiarendamisel esimene töökoht tantsuansamblis Sõleke. Kui mulle gümnaasiumiajal tehti pakkumine õpetama hakata, oli see märguandeks, et võiksin ehk tantsuga tegeleda küll. Seetõttu võtsingi pärast keskkooli lõpetamist vaba aasta, misjärel asusin Tallinna Ülikoolis koreograafiat õppima rahvusliku tantsukunsti moodulile.
II

Arvan, et ülikooli minnes toodi mind oma väikesest ja turvalisest tööringkonnast kogu Eesti tantsumaastikule. Mitte, et ma oleksin varem olnud teadmatuses, olen varem tegutsenud mitmel pool. Nüüd aga olime neljateistkümnekesi ühes pundis koos, kõik oma huvide, tausta ja arvamustega. Just inimeste mõttes on ülikooliõpingud olnud hästi silmaringi laiendav kogemus. Samuti tajun praegu selgemalt kui varem, et mõndades tantsuringkondades on siiski kõrghariduse olemasolu vägagi hinnatud ning mingitel tegevusaladel (nagu näiteks õpetamisel) on saadud pagas tõesti oluline.

III

Koreograafia on minu jaoks terviklik liikumine, mida suudame visuaalselt või tunnetuslikult enese või tantsija keha kaudu kogeda. Koreograafial võiks olla ka mingi alge, midagi, mida ta väljendab, kas või puhas tantsurõõm.

Sandra Põld

I

Otsustasin tantsualase kõrghariduse kasuks, sest tants on andnud mulle elus nii palju. See on andnud mulle võimaluse ennast väljendada, ennast välja elada ja “endast väljas elada”. Andnud võimaluse vajadusel põgeneda reaalsusest või vastupidi, andnud oskuse vaimselt ja füüsiliselt kohal olla. Kõrghariduse omandamine oli minu jaoks oluline selleks, et näha laiemat pilti tantsukunstist ja selle olemusest, tutvuda tantsuga seotud inimestega, omandada oskus olla kriitiline enda ja teiste suhtes. See kõik õpetas tantsu paremini mõistma.

II

Tantsualase kõrghariduse omandamine on andnud töömaastikul paremaid väljavaateid ning oskuse olla kriitiline eelkõige enda, aga ka teiste suhtes. Olen tutvunud Eesti tantsumaastikuga ja saanud selle toimimisest paremini aru, tutvunud Eestis tegutsevate tantsuinimestega ja löönud kaasa erinevates tantsuga seotud projektides.

III

Koreograafia on minu jaoks tantsu loomise kunst – pidev otsimine, tunnetamine, katsetamine. Koreograafia on justkui pilt ja visioon minu peas toimuvast, mis saab reaalsuseks alles siis, kui see enese ette “lavale elama” panna.

Janette Norkko

I
Tantsualase kõrghariduse valisin, et ühel päeval professionaalsel tasandil tantsumaastikust osa saada.

II
Tantsualase kõrghariduse omandamine on minu erialase teekonna mõtestamisele ning analüüsile kaasa aidanud. Olen isiklikult enda tegevuse tuumaks valinud liikumiskeele, kvaliteedid ning füüsilisuse, kuna ülikoolis sellisele poolele (minu huvipunktis) tähelepanu eriliselt ei pöörata, haarasin pagasisse kõik teoreetilise, mis selle taga seisab.

III
Koreograafia tähendab minu jaoks tantsukunsti, mis omakorda tähendab minu jaoks liikuvat loomingut, füüsise mõtestamist ning selle analüüsimist.

Richard Beljohin

I

Algul alustasin ülikoolis üldse jaapani keele erialal ning esimese aasta kevadel kutsuti mind teise kursuse eesti tantsu eksamile appi. Sest nagu me kõik teame, võib tantsuvaldkonnas mõnikord tekkida meestepõud. Alates sellest eksamist tekkis mul tugevam huvi tantsueriala vastu ning suvel käisin ka katsetel, suure üllatusena sain sisse. Siin ma olen, kolm aastat hiljem ning hoopis teistsuguse nägemuse ja kogemusega kui sisse astudes.

II

Ülikool on mind nende kolme aasta jooksul vägagi vorminud. Iga aastaga olen järjest kaugemale triivinud eesti tantsust, mis oli minu peamine taust enne sisseastumist, ning rohkem füüsilise teatri suunas liikunud. Kuid kindlasti ei unusta ma enda juuri tantsuvaldkonnas, kuna võlgnen sellele väga palju.

III

Koreograafia on minu jaoks veel nagu jaapani keel, ma ei tea sellest mitte midagi ning olen tasa, kui minust targemad inimesed selle lahti seletavad. Aga üks kindel asi, mis mind koreograafia suunas tõmbab, on see, et ta on nii erinäoline. Kunagi ei tea, missuguse kuju ta võib võtta, ning see teadmatus ja ootamatus teeb koreograafia minu jaoks huvitavaks.

Amanda Hermiine Künnapas

I

Otsustasin tantsualase kõrghariduse kasuks, sest olin väiksest saadik tantsu ja liikumisega tegelenud ning tundus, et mul on, mida edasi arendada. Õppisin nooremana viis aastat ka balletikoolis. Koreograafia on loominguline ala ja kindlasti mulle väga sobiv koht. Tallinna Ülikoolis koreograafia õppimine tundus olevat loomulik jätk mu elus ja ma ei ole senini kordagi kahetsenud.

II

Olen elus palju tegelenud teatri ja näitlemisega. Praktikas juhtus rohkem tööotsi just sellel erialal. Viimasel bakalaureuseaastal panin end esimest korda proovile tantsuõpetajana erinevates tantsustuudiotes. Koreograafia eriala on kindlasti minu potentsiaali rohkem ära kasutanud ja andnud mulle võimaluse täiendada end erinevate nurkade alt.

III

Koreograafia on minu jaoks loo/mõtte edastamine, mille jaoks pole sõnu vaja.

Magistrandid 

Kirsi Mari Lepik

I

Enne Tallinna Ülikooli koreograafia erialale õppima tulemist mõtlesin mõnda aega, et äkki peaks ikka mingit “päris asja” õppima minema. Siis sain aru, et kui ma praegu tantsu õppima ei lähe, siis kahetsen seda terve elu. Nüüd olen oma otsusega väga rahul.

II
Minu vaade tantsule ja koreograafiale on väga palju avardunud. Samamoodi on avardunud ka silmaring. Kui viis aastat tagasi bakalaureuse esimesel kursusel õpinguid alustasin, ei osanud ma ette näha, et täna, lõpetades koreograafia magistrit, on mul kujunenud oma koreograafiline käekiri.

Õpingud on mind palju arendanud nii tantsija, koreograafi kui ka tantsuõpetajana. Minu jaoks on kõigis nendes suundades aga siiski veel väga palju põnevat, mida edasi uurida ja katsetada. Väga huvitav on õpitut siduda enda varasema tantsutaustaga, mis on seotud Lähis-Ida ja araabia maade tantsukultuuriga. Tantsualase kõrghariduse omandamine on ka kinnitanud, et tants ongi asi, millega edaspidi tegeleda tahan!

III

Minu jaoks on koreograafia liikumine ja selle vastuvõtmine ning selles protsessis tekkivad tunded ja kujundid…

Katre Sabbal

I

Mind on alati paelunud tants ja liikuvad/treenitud kehad ning see, kuidas on võimalik läbi koreograafia väljendada midagi, mis on minu sees. Koreograafia magistrisse astudes tundsin vajadust minna veel rohkem sügavuti iseendaga, leida endas üles see, mis mind kõnetab ning mida tahaksin põhjalikult uurida.

II

Tänu koreograafiaõpingutele olen arenenud nii tantsija/etendaja, koreograafi kui ka lavastajana. Olen teinud koostööd erinevate valdkondade tudengitega: Annika Kiidron (EKA), Sai Krishna Koppolu (BFM, Kinoeyes), Sivasudhan Balamanohar (BFM, Kinoeyes), Hisham Sharafeddine (BFM, Kinoeyes), Ulrik Vesti (Den Danske Scenekunstskole, Taani) ja Valentin Šiltsenko (EMTA). Nendest koostöödest olen palju õppinud ning arenenud nii inimese kui koreograafina.

III

Koroegraafia on minu jaoks liikumise loomise kunst ning selle korrastamine kindlasse jadasse.

Kristiina Vilipõld

I

Tegelikult ei tahtnud ma üldse tantsu õppida, minu ainus visioon eluks oli, et saaks reisida ja seigelda. Aga noh, kõik mu ümber ütlesid, et ideaalne võimalus on ju tantsu õppima minna. Midagi peab õppima! Algne otsus ülikooli õppima asuda oli küll väga hägune ja mitte eriti läbi mõeldud. Vaesed õpetajad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, kes pidid õpetama ainult seiklusi ja väljamaad ihkavat noort hinge.

Tallinna Ülikooli magistrisse tulek oli juba palju rohkem läbi mõeldud. Ma väga tahtsin tantsuteekonda jätkata, aga tundsin, et lihtsalt rahvatantsuõpetaja olla on liiga nüri. Tundsin, et ma pean ennast kuidagi mõtlema suunama ja olema loovamas keskkonnas. Olin veendunud, et minust saab parem rahvatantsuõpetaja, kui ma saan kõrvalt muude asjadega tegeleda, eriti loometööga. Kõik ideed, mida võiks üldse tunnis teha, olid ka juba otsa saanud. Irina Pähn oli väga inspireeriv õpetaja ja inimene, kes andis täiesti uue energia just õpetajana jätkata.

II

Tantsualase kõrghariduse omandamine on mind väga palju aidanud! Viljandis olid meil nii ideaalsed tingimused – kõik suured kunstnikud seal koos ja nii head õpetajad. Õppisime koos ja saime õhtuti alati etendusi vaadata ja siis seda kohe järgmine päev koolis pikalt-laialt arutada. Ja loomulikult, eks mul vedas ka kursusega (Mari-Liis Eskusson, Helena Krinal, Katrin Kreutzberg, Kalli Pikas, Liina Luik, Reelika Randmaa, Tiina Trukits, Maarja Tõnisson, Raho Aadla) – meil oli väga edasipürgiv, mõtlev, kokkuhoidev ja insipireeriv kursus.

Kõik need inimesed, kellega sa kohtud, just erialaselt, muudavadki maailmapilti. Ja tore on, kui kõrgharidus ikka mõtlema sunnib, see viibki edasi. Lihtsalt kepsutamine jääb lihtsalt kepsutamiseks (kuigi ka see on tore).

Aga üldjoontes, ega keegi kedagi õppima ei sunni. Ikka ise peab tahtma õppida või teha asju ja mõnikord läheb inimesel aega, et sellest aru saada.

III

Koreograafia saab nii palju asju olla! See on piirideta maailm. Aga olles rahvatantsumaailmas, siis kohtan ikka päris palju inimesi, kellel on väga täpselt piirid paigas. Aga ehk see ongi põnev, et igale inimesele tähendab koreograafia väga erinevaid asju.

Vahel on koreograafia ka pealtnäha täiesti liikumatutes asjades, võib-olla peab vaid mingi inimfaktor juures olema. Pirn iseenesest ei tee ju midagi. Aga pirni kasvamine võib juba täitsa olla koreograafia? Eks see ikka natuke mingi energiavärk on.

Brite Vilgo

I

Huvi ja selle rahuldamine on lõppematu protsess, kus inimesena tundsin ühel hetkel, et kõrgharidus (ja eeskätt selle omandamise protsess) tantsuvaldkonnas on pühendumine ühe suure küsimuse vastuse otsingule (tahtmata otsest vastust). Tegu pole koreograafilise viguriga – otsid valemit ja dramaturgiliselt toekat teostust, mille tulemuseks on edu ja aplaus. Otsustasin tantsulise kõrghariduse kasuks eeskätt selleks, et areneda kui inimene, kel on võimalik teadlikumalt luua ning seada liikumist, mõista tantsu kui kunstivormi, austada tantsu kui sporti, märgata tantsu hingestatud poolt, kujundada oma väljund tantsumaastikul.

Kokku saanud loovatel hingedel on justkui eos suur potentsiaal kunstiga maailma muuta. Grandioossed sõnad, kas pole? Teha koos kunstiliselt võimsaid ning küpseid töid või inspireerida teist oma kõrval millegi välja toomisel. Samas pakub kõrgharidus teadlikku õpet – süsteem hindab, toetab, toidab, hindab uuesti. Ehkki kõrghariduse omandamine toimub kursuste kaupa – olles kollektiivne protsess – on see samavõrd individuaalne sooritus.

II

Küsimusele, kuidas on tantsualase hariduse omandamine aidanud mind enda erialasel teekonnal, olen kõige küpsem vastama siis, kui olen olnud veidi aega haridussüsteemist väljas ning saanud oma loovust rohkem realiseerida. Võimalik, et olen õppinud käsitlema nii aega, enesejõudlust ja -loomet kui ka nende kolme kvaliteedi vahelist suhet. Kindlasti on paranenud eneseväljenduse oskus ja selgus pea kõigis valdkondades inimeseks olemisel. On tekkinud tõeline kirg leida tantsus üles see suund, kus kunstilised väljundid on lõimunud ning näen kujunemas enese kunstilist käekirja.

On väärtus kogeda maailma läbi enda ning seda niinimetatud töödeldud kujul kõige siiramalt esitleda – milline privileeg on luua läbi liikumise ja keha.

Kõrghariduse omandamine toetab pühendumist ning pakub võimalusi ja tutvusi – nimetagem seda kõrgemaks potentsiaaliks tantsukunstimaastikul, kus rollid ja positsioonid on kui kujundlik pöördlava. Tantsualase hariduse omandamise protsess on õpetanud mind aktsepteerima ja austama – tänutundega õppida esmalt näivatest valusatest õppetundidest, teisel hetkel tähistada elu, selle kõrghetki ja eeskätt osata lihtsalt olla ja usaldada inertsi, mille loovad jõud ning töökus on taganud.

III

Koreograafia on millegi liikumine, just nimelt, kui seda saab märgata/vaadata (publiku kohalolu), üles märkida (tajutav struktuur, rütmiseering), kui sellest saab osa saada (mõju millelegi/kellelegi). Koreograafia konstantselt annab ja võtab (publik-etendaja olemasolu) ning kõige laiemalt öeldult on energia teadlik või ebateadlik, tinglik või otsene tantsuline väljendus. Koreograafia ei pruugi olla midagi astraalset ja vastupidiselt võib olla nii mõnegi jaoks keha maksimaalne (esteetiline ja meelelahutuslik) sooritus. Sellisel juhul lisanduvad mitmed komponendid, milleta üks ahhetama panev sooritus ei saaks toimuda.

Jälgides, millise osalusega sõnateater käsitleb mõistet koreograafia, tõden, et kõik sõltub kontekstist ning hetkel lasub mõtestamise olulisus. Ka lendlev prügi tänaval on kaunis koreograafia, kui seda osatakse märgata ja väärtustada.