Tantsimisest ja läbikukkumisest

Kadri Sirel
Lavastuse „Kuidas ehitada aiapäkapikku“ autor

Vestlus Kadri Sireli ja Chiara Cenciarini vahel 04.05.2019 Viljandis

Kadri Sirel ja Chiara Cenciarini tutvusid 2016. aastal Torinos, õppides koos NOD-i (Nuova Officina della Danza, Silvana Ranaudo kunstilise juhtimise all) kaasaegse tantsu programmis. Nüüd on nad tulnud Eestisse ja lavastavad oma esimest koostööd „Kuidas ehitada aiapäkapikku“. Esietenduse eel istusid nad koos maha, et arutada lavastamise käigus läbi viidud liikumisuurimuse võtmepunkte.

Missuguste võtmesõnadega võtaksite kokku oma liikumispraktika?

C: Meie koostöö algas umbes aasta tagasi jaanuaris, kui otsustasime rentida stuudio, et koos tantsida. Tol ajal vaatasime videoid galaktikate liikumisest ning asusime neid tantsusaalis uurima. Hakkasime galaktikatest inspireeritud kvaliteeti liikumisse tõlgendama.

K: Selle galaktikate asjaga sai nimetatud ühine suund ja meelestatus. Joonistusid ka välja ühised võtmesõnad, mis on gravitatsiooni kuulamine, kehatundlikkuse treenimine ning alguspunkt lõdvestuses. Mõtlesime ka sellele, et ühendume liikumistega, mis eksisteerivad juba looduses ning on meist justkui sõltumatud.

C: Ma nimetaksin märksõnadena veel hingamise ja diafragma liikumisega ühendumise ning kehadega käitumise.

Kehadega käitumine, mida see tähendab?

C: See on eelkõige seotud otsuste vastuvõtmisprotsessiga. Jälgime, millal otsustame iseendast lähtuvalt ja millal reageerime keskkonna tõttu meie ümber. Pöörame tähelepanu sellele, et meie liikumine on alati dialoogis või kui ta dialoogist ei alga, siis ta jõuab selleni.

Mis muutus teie jaoks siis, kui asetasite liikumise dialoogi puiduga?

K: Mind juhatas selleni huvi, et missugune võiks olla sild argielust tantsuellu. Sellest sai alguse mõte panna liikumine mingi väga argise objekti, antud juhul siis ehitusmaterjaliga kontakti ning jälgida, kas ja mis tingimustel funktsionaalne liikumine muutub abstraktseks. Puidu käest saime muidugi häid õppetunde. Eriti seoses sellega, et puit ei tee liigutamisel järeleandmisi, kehad peavad ikkagi temaga kohanema ja mitte vastupidi. Selle mõttepärli ümber tiirutama hakkasimegi: kas meie kasutame objekti või objekt kasutab meid?

C: Väljakutset esitas staatilise materjaliga kohanemine. Keha, olles kontaktis puiduga, saab informatsiooni limitatsiooni ja jäikuse kohta, mis on vastupidine sellele, kuidas oleme harjunud liikuma. Kuid see pani otsima võimalusi, kuidas piiranguga toime tulla. Viimaks leidsime ka tegevusi, milles keha ei tundnudki end piiratuna, vaid mis avasid uusi liikumisvõimalusi (invest – collapse – make resistance – receive – push against – avoid – clarity of forms). Puiduga oli aga tõesti keeruline koostööd teha ja pidime olema väga tähelepanelikud, et puit kontrolli all püsiks. Tähelepanu kadumist aga ikka juhtus, mis on inimlik, ja  sellest joonistusid välja põnevad error-momendid.

Kirjeldage tööd funktsionaalse liikumisega?

C: Funktsionaalne liikumine on alati esimene tasand liikumistehnikas. Me kasutame funktsionaalset liikumist, et sooritada efektiivselt ning ökonoomselt baasliikumisi. Puiduga töötamisel on need kvaliteedid fundamentaalsed.

Kas seda, mida te teete, saab nimetada tantsimiseks?

K: See küsimus kerkis esile just seoses erinevate mõistetega, mida oma liikumise kirjeldamiseks kasutame, näiteks kehadega käitumine, funktsionaalse liikumise uurimine. Et kas on mingi essentsiaalne erinevus selle vahel, mida meie teeme ja mis on tantsimine? Chiara, mis sa arvad?

C: Üks meie eesmärke nii improvisatsioonis kui koreograafias on ikkagi nautida muusikat ja hoida mängulisust. Püüame hoida ärksust, et kiiresti reageerida ning informatsiooni nii võtta kui edastada. Mina usun, et töö liikumisega on viis enda tervendamiseks, et luua kehas ruumi ja vabastada energiat. Seejärel on tants järgmine tasand, suurema loomingulise pühendumisega.

Mis on sinu suhe läbikukkumisega?

C: Läbikukkumine on osa kogemusest ja see on osa elust. See on hea võimalus, et teha otsuseid ja kasutada selleks oma teadmisi ja isiksust. Läbikukkumisega silmitsi seistes peab olema kaval, et mõista selle põhjuseid ja tagajärgi, ehk peab mõtlema elule. Mõnikord tähendab läbikukkumine lihtsalt soovitust suunamuutuseks, tegevuste tsüklis on läbikukkumine edu tasakaalustamiseks.

K: See on kindlasti ideaal, mille poole püüelda. Minu suhe läbikukkumisega on kohutav. Ma ei tea, millest see tuleb. Olen mõelnud, et äkki on see generatsiooni küsimus. Olen 90ndatel sündinud ja enne mind tehti asju ühtmoodi. Meie põlvkonna vanemad töötasid palju ning mina hakkasin kahtlema sotsiaalses rollis ja sellega kaasnevates kohustuses – ülikool, hea töökoht, abielu ja kord aastas puhkusereis – , mis mulle pärandati. Valisin hoopis vastupidise elustiili, mis on väga ebastabiiline ja teinekord tekitab see minus ärevust. Aga ma ei tea, võimalik, et see on lihtsalt soov üldistada ja tegelikult on asi minus.

Kas etendamises on võimalik läbi kukkuda?

K: Jah, ikka on. Läbikukkumise sügavus ja vorm ei sõltu/tulene alati sellest aktist endast. Pigem juhib seda mõtteviis, et sinna, kuhu soovid jõuda, viib ainult kindel rada ja see rada koosneb teatud komponentidest. Etendamine on suurepärane näide, sest mingi karakteri või fantaasia kehastamiseks on vaja ühenduda selle karakteri komponentidega ja kui üks õhtu tähtede seis või jumal teab mis ei sobi, on väga lihtne tunda end ebaõnnestunult.

Näiteks olen ma tegelenud show-tantsuga, kus juba väga noorelt saime selgeks, mida tohib ja ei tohi laval teha. Näiteks kostüümi ei tohi kohendada, sest muidu publik märkab, et midagi on valesti, ja kui kukud või koreograafia ununeb, siis ära näita seda välja. Hmm, aga mis siis, kui neid ebaõnnestumisi ei peaks varjama? Perfektsus on nagunii illusioon ning seetõttu on ebaõnnestumine nii lavastus- kui liikumiskontekstis nii magus teema, mida uurida.

Miks tulla vaatama lavastust „Kuidas ehitada aiapäkapikku“?

C: Võimalik on näha meie liikumisuurimuse kõiki tasandeid. Alustame inimkehade tasandilt ja tasapisi võib näha ilmnemas loomalikku tasandit, instinktiivsust situatsioonidele vastamisel. Usun ka, et teema pakub samastumismomente ja põnevat teekonda.

K: Eeltöö liikumisega on olnud ulatuslik ning päris lõbus ja absurdne saab ka lavastus olema. Kuidagi õige ajastus on ka seoses sellega, mis toimub ühiskonnas ja praeguste retoorikakonfliktide ajal. Saab teada, kes need päkapikud siis on meie sees ja meie ümber. Miks nad ebaõnnestuvad?

Kadri Sirel lõpetas 2015. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia ja täiendas õpinguid Anton Bruckneri nimelises ülikoolis lavatantsu erialal. Pärast lõputöö kaitsmist teemal „Individuaalse kehatunnetuse arendamine grupiühtsuse nimel“ on ta indiviidi ja grupivahelist ühisosa otsimist jätkanud nii stuudioruumis kui lavastustes. Kadri tööd kunstnikuna vaatlevad sise- ja välisruumis kujunevaid hierarhiaid. Teda huvitab, kuidas võim toimib – mitte tingimata sellepärast, et sellele vastanduda, vaid lihtsalt kõrvutada, kuidas algorütmid ühtivad nii personaalses kui kultuurilises mõttes. 2017. aastal tuli ta välja kahe soololavastusega: „The Queen Is Dead“ ja Arvamusfestivali raames Paide kirikus etendunud „Ruumile alistumine“.

Chiara Cenciarini on vabakutseline tantsukunstnik ja etendaja, kes elab ja töötab Torinos. Ta on lõpetanud I.D.A. Balletiakadeemia Ravennas ja õppinud NOD kaasaegse tantsu programmis Torinos. Ta on täiendanud end SEAD-i (Salzburg Experimental Academy of Dance) intensiivkursusel, kus õppis Ricardo Ambruzio, Judith Sanchez Ruizi ja Edivaldo Ernesto käe all. Ta on GYROKINESIS® level1 treener ja hetkel töötab ImproLAB-is, kus loob oma liikumispraktikat.

Lavastus „Kuidas ehitada aiapäkapikku“ esietendub 15. mail 2019 Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis.

Täiendavat infot etenduste aegade kohta leiab siit.