Tantsu- ja etenduskunstilavastuse suhted tänapäeva Eestis ehk kiire ülevaade tantsu- ja etenduskunsti terminoloogiast

Kaisa Kattai
Tallinna Ülikooli koreograafia eriala tudeng
Foto autor: Sandra Põld

 

Tantsu- ja etenduskunsti mõisted on ajas ja kontekstis olnud muutuvad. Mitte küll palju, kuid kindlasti liikunud mööda oma rada ja kultuuri. Rõhuasetused definitsioonides on täiustunud, aga mõte on mõlemas kunstivormis jäänud samaks. See ei ole tähendanud stagnatsiooni definitsioonides ja nende olemustes, vaid seda, et need on saanud veelgi selgema, julgema ja arenenuma mõtte.

Kas meil on nende kahe kunstiga ja kunstide vahel olemas kirjapanemata tõde või alles otsime seda? Arvan, et kunsti suhted ja suhted kunstiga võivad olla väga subjektiivsed, kuid hoolimata arvamustest ja arvustustest võiksime endale siiski mingidki ühesugused suunad leida, et väikeses Eestis empaatilisemalt töötada. See ei tähenda kunstnike raamidesse panemist, vaid eelkõige abistavat suunamist ühtsema arusaamiseni.

Tantsu- ja etenduskunsti terminoloogia kohta andsid edasi oma mõtted kuus Eesti koreograafi ja etenduskunstnikku: Joanna Kalm, Kaja Kann, Karl Saks, Raho Aadla, Alissa Šnaider ja Rauno Zubko. Intervjueeritavatega arutasime mõisteid tantsukunst, etenduskunst, koreograafia ja koreograaf, millele toome pisteliselt paralleelseks varem kirjutatud mõtted, teemaarendused ja tõlgendused. Lähtusime koreograafidega eelkõige meie Eesti kultuuriruumist, mida muidugi mõjutab suuresti ka läänest tulev tantsu- ja etenduskunstimaastik ja -vool.

Koreograafia

Ameerika Ühendriikides elav tantsuprofessor Sandra Cerny Minton kirjeldab lühidalt oma raamatus „Choreography: A Basic Approach Using Improvisation” (2007) mõtteid, mis tekkisid temal esimest korda tantsuga tutvudes. Sandra mõistis vaikselt tantsumaailma sisse sulades, et koreograafia tähendab kutsuvat rõõmu luua tantsu ning seda tantsu siis omakorda korraldada ja korrastada. Korraldamise all mõistis ta loodud liigutuste teineteise järel jadasse seadmist ning eelkõige paneb ta koreograafia seisma tugevalt „tantsu” mõiste kõrvale. See väljendab tema veendumust, et koreograafia tähendab tekitatud tantsuliigutuste ühteseadmist. Lavastust mõjutab aga koreograafia eelkõige oma lõppfaasis, kui terviklikest jadadest ning fraasidest on saanud kokku lugu või/ja mõte. See on nagu sõnade teineteise järele paigutamine, et tekiks mõttega lause. Sisuga lause ei pea alati tähendama narratiivset ja korrektse sõnastusega jada, vaid võib väljendada oma ideed abstraktsemal viisil. Sealhulgas ka emotsionaalsemalt, selgitades vaid teema ideed või kaudset tõuget valitud lavastuseks; vahel jättes täpsema sisutõlgenduse vaatajale mõistatamiseks.

Küsides aga intervjueeritavatelt sama definitsiooni selgitamist, mõistsime, et koreograafia mõte on jäänud enam-vähem samaks, kuid hõlmab endas nüüd lisaks tantsuliigutusele ka mõttemustrite või tegevuste (mitte lihtsalt tantsu) jadasid. Koreograafia tähendab tantsu või liigutuste tekitamist ja jadasse seadmist. „See on kui õpitud liigutuste A-st B-ni lausesse panemine, kus algbaas võib olla loomeprotsessi sarnane, aga väljund tuleb hoopis erinev,” defineerib Raho Aadla. “Tänapäeval on koreograafia keel liikunud liberaalsemaks,” selgitab Karl Saks, “jättes maha ortodokssema viisi, kus asjad on ainult nii, nagu nad kunagi on kirja pandud.” Mis tähendab, et kõigele peaks olema üks ja ainus ametlikult õigeks peetav mõiste ja seletus. Liberaalsem lähenemine koreograafiale tähendab, et me võime koreograafiat leida rohkem kui vaid inimese tantsus – elektri liikumises, raamatu kirjutamises või maja ehitamises. See võib aga teha tantsulavastuse hindamise võrdlemisi keerukaks. Samuti väljendub koreograafia ka etenduskunstis liigutuste seadmises, mis publikule ei tähenda alati äratuntavalt tantsu – rütmilist kehaga liikumist, mis harilikult toimub koos muusikaga (Kaja Kann). See võib näiteks tähendada ka etendaja lavalist asukohta, kuidas ta kasutab olemasolevaid materiaalseid vahendeid ning seab tegevused ja objektid järjekorda. „Ometi võib olla seal ka koht tantsu imitatsioonile,” lisab Alissa Šnaider. Etenduskunstnik võib mängida tantsuga kui enda vahendiga, mitte rõhutades seda kui teada-tuntud tantsu.

Tantsukunst

Tantsukunst (rääkides ideaalist) on võrdväärsel kohal nii teatri-, heli- kui ka filmikunstiga, kuid vaatamata sellele on selle erinevad tahud jäänud veel siiski väärivast populaarsusest ilma. Ballett on tantsukunstis püsinud laval juba kaua ja on sealjuures ka pikaaegse külastatavusega. Kaasaegne tantsukunst jõudis Eestisse 20. sajandi alguses, aga püsis varjus sajandi teise pooleni, mille tõttu on see vorm publiku jaoks siiani uudne ja muutuv – seega katsetati siis ning proovitakse ka tänapäeval leida viise, kuidas oma isiklikku sõnumit publikuni viia. Raho vaatenurgast on publik nüüdseks juba saavutanud uudishimu ja avatuse, millega julgetakse minna tantsu vaatama, mõtlemata, kas ma saan igast tehtud liigutuse sisust aru. Samuti on tänu huvikoolidele ja tantsustuudiotele jõudnud noorem publik tantsule lähemale, mistõttu käiakse rohkem nii tantsulavastusi vaatamas kui ka katsetatakse ise.

Tänapäevane tantsukunsti mõiste on väga sarnane sellele, kuidas seda läbi aja on lihtsalt ja selgelt proovitud defineerida. „Tantsukunstis on tants põhiline meedium, mille läbi kommunikeeritakse,” mõtestab Joanna Kalm. Seal on väga oluline roll keha liikumisel, kehaga väljendamisel ja rütmil. Tants võib endast kujutada isiklikku teekonda, kuhu ja miks ma tahan oma keha liikumisega jõuda, kuid võib tugineda ka puhtal tantsutehnilisel väljundil ja tööl (Karl Saks). Samuti on see ka personaalne inimese ja keha vaheline teekond, kuhu piiride tõmbamine võib tunduda vahel liigne ning käskiv. Ometi tunneb tihti osa publikust ennast puhtal tantsukunstietendusel segaduses olevat, kuna tegevusi ei pruugi toetada heli, aeg ja sõna. Segaduse vältimiseks soovitas Rauno Zubko läheneda abstraktsemale tantsulavastusele kui maalikunstile, mida võib nautida ka lihtsalt visuaali vaadates, olles rahus ja oma mõtteid selle kõrvale luues. Ameerika koreograaf Charles Weidman proovis selgitada mõistmise olemasolu nii loomingu kui vaatajate vahel: Etendajad ja publik tulevad samasse teatrimajja – sisenevad erinevatest ustest, kuid ühelt ja samalt tänavalt” (1997: 270). Kui publik laseb lahti hirmust olla arusaamatus olukorras ning etendaja julgeb end olemasolevate vahendite ja ideedega väljendada, siis saab tantsukunst liikuda vaid vastastikuses ja meeldivas suhtes edasi.

Etenduskunst

Etenduskunsti mõiste juures ei peatu me „klassikalisel” etenduskunsti definitsioonil, mis hõlmab ka näiteks muusikale (kus on esindatud samuti mitmed kunstivormid), vaid eelkõige uurime kaasaegset etenduskunsti. Tänapäevane etenduskunst on kunstide valdkond, mis põhineb mitmel etendusvormil (näitekunst, tantsukunst ja helikunst) ning ühendab omavahel need erinevad meediumid tervikuks. Alissa Šnaider selgitab, et see leiab aset eelkõige laval, olles rohkem performatiivse suunaga ja hõlmates tihti huvi kunsti või sotsiaalse teema vastu, omades konteksti, kestust, ruumi ja inimesi. Samuti on sellel ka oma koreograafiline mõttemaailm, millest hoolimata ei pruugi me näha alati laval tavapäraselt mõistetavat tantsu.

„Eestis pole märgata kaasaaegse etenduskunsti põhitunnuseks tituleeritud kõikide kunstiliikide võrdset kohtlemist,” nendib Kaja Kann (2018) artiklis „Miks peegel kella ei näita?”. Kaja on loonud artikli kõrvale ka draamamaa.weekend’i tabeli, kuhu ta on märkinud oma äranägemise järgi festivali lavastuste järelkaja ja omadused – millised lavastused justkui kasutasid ära etenduskunsti parameetreid. Tabeli võib leida TEMUKI ajakirjast või nende veebiarhiivist.

„Etenduskunstil on teatri parameetrid, võib öelda ka, et rohkem teatri loogika,” selgitas Karl. Teater hõlmab erinevaid etendusvorme ning on tihti dramaturgilise ja kindla ülesehitusega, kuid tänapäeval jäävad enamik teatritükke siiski kindla narratiivi lahtijutustamiseks. Etenduskunst võib selle kõrval olla aga abstraktne ja mitmetähenduslike vahenditega edastatav. Selles on teatrile äratuntav dramaturgia ja mõte, teatrile lähedane visuaal (miski või keegi on laval, midagi teatrisarnast toimub). Ometi ei pruugi see alati tugevalt tekstil põhineda, mida teeb aga suuresti klassikaline teatrikunst.

Etenduskunst võib tihti panna etenduskunstikauget vaatajat ja tegijat arvama, et kui lubatud on kõik meediumid, siis võib etendusruumis luua vaatamata kõigele ükskõik mida. Siiski on etenduskunst, nagu ka teised kunstivormid, peenelt läbi mõeldud sisu ja sõnumiga ning meediumite enam-vähem võrdsete kasutustega vorm.

Etenduskunsti kõrval seisab ka performance ja nende vahele tõmmatakse tihti kõnekeeles võrdusjoon. “Performance on aga 1960. aastatel kujunenud suund, mis on mõeldud juhtuma näiteks galeriides või linnaruumides. Sellel puudub aeg ehk kestus; toimub nüüd ja praegu ning on harjutamata ja lohakas,” selgitas Kaja. See erineb traditsioonilisest teatrist selgelt narratiivi puudumisega, kasutades ära juhuslikke struktuure ja konkreetset publikut. Eristatakse ja segatakse eelkõige nelja elementi: aeg, ruum, etendaja keha ning suhe etendaja ja publiku vahel. Performance seguneb igapäevaeluga igapäevases ruumis ning võimalik, et ka igapäevasel viisil, andes edasi siiski tugeva, eelnevalt harjutamata teostusega sõnumi.

Koreograaf

„Koreograaf on kunstnik, kelle väljendusviisiks on liikumine,” võttis lühidalt kokku Mark Bruce oma raamatus „On Choreography and Making Dance Theatre” (2018: 6). Ta lisas, et tantsukunst (kasutab ka sõna „tantsuteater”) hõlmab liikumist, dramaturgiat, heli ja visuaali. Inimesed võivad saada meistriks ning praktiseerida neist ühte või paari vormi, aga koreograaf peab harjutama, töötama ja oskama mängida kõigi nende nelja komponendiga.

„Koreograaf on keegi, kellel on justkui „käsitööoskus“ ning selle oskusega ta toodab koreograafiat,” selgitas Karl Saks. Käsitööoskus tähendab selles kontekstis oskust, mis aitab luua ja seada koreograafiat ehk liigutusi, laiemale publikule tantsuliigutusi. Ta on loodud mõtlema ajas, intensiivsuses ja rütmis ning nende komponentide ja omadustega suudab ta luua struktuuri ehk koreograafia (Kaja Kann). Lihtsamalt öeldes on ta ka tantsulooja – mis tänapäeval muidugi ei pea ainult tantsuga kokku käima. Koreograafi roll luua liigutusi ja liikumisi ning seada need jadasse ei ole suurelt muutunud ajaga, vaid töö iseloom on muutunud edasiminekuga. „Liikumist ei pea koreografeerima enam ette näidates ja õpetades, vaid sellega saab soovi korral mängida juba ka rohkem materiaalsemate vahendite ja meediumitega, mida näiteks teevad õpilased Amsterdami Teatri- ja Tantsuakadeemias SNDO (koreograafia) erialal,” mõtestab Joanna.

Koreograaf tantsus, eelkõige tantsukunstis, on keegi, kes on tantsulise väljenduse looja, võttes tihti üle ka tantsulavastuses lavastaja rolli (Karl Saks). Tihti tekibki võrdusmärk koreograafi ning lavastaja vahele, kus lisaks liikumise loomisele paneb koreograaf etenduses paika ka sündmustiku, üleminekud ja lavalise kompositsiooni. Koreograaf etenduskunstis on keegi, kes suudab etenduskunsti vormides keha ideeliselt rakendada. Ta võibki olla materiaalse mängu, tantsuimitatsiooni või liigutuste looja. Tasub ka ära märkida, et koreograaf ei jää vaid tantsu- ning etenduskunsti valdkonda. Lisaks neile võib sõna koreograaf kuulda ka näiteks poksimises, kus koreograaf on keegi, kes lavastab või õpetab löömisvõtteid.

Kas ka tantsuõpetajat võiks nimetada koreograafiks? Kuidas on õige ja kas seal ongi tõde? Ühtepidi loob koreograaf liigutused, millest valmib omakorda tants/kompositisoon, mis omakorda asetatakse lavale või ka ideaalis lavastuse vormi. Tantsuõpetaja on aga inimene, kes treenib ja koolitab tantsijaid, kellele on loodud kavad harjutamiseks ja esinemiseks. Rauno Zubko nendib, et samas ei soovi hoopis paljud tantsu-tegijad end koreograafiks nimetada, kuna see on liialt ahistav või kitsendav – neile tundub, et mänguruum ja vabadus võib jääda väiksemaks. Olen kohtunud tantsumaastikul inimestega, kes ei suuda või ei taha endale sellist nimetust anda, kuna tunnevad, et see neid liialt määratleb. Samuti on inimesed tihti enda suhtes kriitilised ning tajuvad, et nad ei kanna endas täielikult seda definitsiooni.


Kasutatud kirjandus
Bruce, Mark 2018. On Choreography and Making Dance Theatre. Oberon Books.
Desmond, Jane 1997. Meaning in Motion: New Cultural Studies of Dance. Duke University Press.
Kann, Kaja 2018. Miks peegel kella ei näita?Teater. Muusika. Kino; http://www.temuki.ee/archives/1768.
Minton, Sandra Cerny 2007. Choreography: A Basic Approach Using Improvisation. Human Kinetics.