„Sa ei ole hull, kui sa ei ole mina.“
Isegi kui sul on diagnoos või puue. Isegi kui sul pole diagnoosi ega puuet. Sa oled erivajadusega. Sest sa vajad eriti erilist, erinevat – seda. Seda, et keegi rahuldaks sind igal tasandil.
Romanova on andja. Soe ja südamlik. Ta annab vaatajale palju võimalusi kogemiseks. Annab natuke võimatut ka: saab näha läbi heli, kuulda läbi viipe ja tunda sünergiat. See võimatu on võimalus, mõistagi, endas otsida. Kõigi peale on mõeldud ja see on armas. Kedagi ei jäeta ilma.
Hoolimise ja mõstmise tung etendajate vahel on tugev. Samas, kas kallistada või istuda nurgas – keegi ei keela, käse ega lase. See on iga liikuja enda valik. Kui julged kõrvale imbuda, siis julge olla küsimärk.
Istun esimeses reas, jalad koos. Keegi väga lähedale ei tulegi. Natuke oleks isegi tahtnud. Aga egoistlik ei tohi olla – peab jätma etendaja sinna, kus on vaja(dus).
Tantsijad näitavad, mis tähendab olla hoitud, ise hoida ja eemalduda, kui kinni hoitakse. Turvalisest ühissfäärist saab alguse mõtlikult mässav isiklike soovide väljendamine. See pingestab. Aga laseb siis vabaks ja iseolemine omas mahlas saab piisavaks.
Sädelev hõbedane rekvisiit helgib vastasseinast vastu ja paneb mõtlema, kas ongi vaja mängu tuua refleksioon, et näha ennast mitte kogu aeg vajatuna, vaid julgeda tunnistada oma vajadusi… Olla tingimusteta armastatud nende vigadega, mida ma enda juures ei salli; olla nähtav oma mugavustsoonis; olla õnnelik oma lapselike soovidega, kuuluda kuskile, julgeda olla haavatav; osta endale uusi riideid, mida ma lapsena kunagi ei saanud, sest kolmelapselised pered elavad humanitaarabist ja Rootsi sugulaste kingitustest; näidata oma taljet ja uskuda, et punnis naba on eksootiliselt ilus; naeratada suurelt, sest praegu on mul ilusad hambad ja plommid on ainult tagumistes hammastes; saada tunnustust iseendaks olemise eest.
Puuetega Inimeste Koda on lavastusele ainuõige koht. Antud kontekstis kõlab see samaväärselt uhkelt nagu Draamateater. Oodatud on igat tüüpi hingehaavadega külastajad: probleemi eitajad, vältijad, põgenejad, võitlejad, murtud ning paranevad südamed. Rahu – „VajadusTest“ liimib kokku, õmbleb kinni ja annab vajadusel uue.
Lavastaja ütleb kohe etenduse alguses, et see ei ole mingi test. See on lihtsalt…
Keegi sosistab ekraanil: “… tahan, et mul oleks julgust see mõte lõpuni mõelda.“
