Tantsutehnilised, -teoreetilised ning kunsti ja -kultuuriteoreetilised ained peavad püsima – see kõik on raud, kõik muu on rooste – ehk analüüs Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti õppekava õpiväljunditest

Mari-Liis London
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala lõpetaja 2019

Kahtlemata on õppekava koostamine keerukas tegevus. Eesti väljundipõhise õppeprotsessi järgi peab õppekava edasi andma pädevusi, mida tööturg vajab. Seda seepärast, et koolilõpetaja oleks tööturul konkurentsivõimeline. Õppekava koostamise ühe osana tuleb sõnastada õpiväljundid ehk eesmärgid, mille õppija peaks saavutama õpingute lõpus. Eesti kõrgharidusstandardi järgi on õpiväljundiks õppimise tulemusel omandatavad teadmised, oskused ja hoiakud. Teadmine on teoreetiline ja oskus praktiline pagas ning hoiak väljendub suhtumises mingisugusesse ideesse, nähtusesse, tegevusse, inimesse jne.

Kuigi õppekava koostajad – õppejõud ja ka programminõukogu – on eriala tippspetsialistid, on siiski oluline olla kontaktis ka vilistlastega, kes aktiivselt erialasel tööturul tegutsevad, sest nii saab teadmisi uutest trendidest, mille järgi õppekava vajadusel kohandada, ning tagasisidet õpinguperioodil edasi antule. Eelnevast tulenevalt viisin 2014.–2017. aastal lõpetanud tantsukunsti üliõpilaste hulgas, kellel on praktilist tööturu kogemust vähemalt üks aasta ning kes on õppinud üldjoontes sarnastel õppekavadel, läbi väiksemahulise uurimuse, et saada teada, millised Viljandi Kultuuriakadeemiast saadud pädevused on neid erialasel tööturul toetanud ning millised õpiväljundid vajavad nende hinnangul veel parendamist. Alates 2014. aastast kuni 2017. aastani on tantsukunsti õppekava lõpetanud 39 üliõpilast. Uurimuses osales kuus nais- ja üks meessoost uuritav ehk 18% õppekava lõpetanutest. Uuritavad tegutsesid nii vabakuseliste tantsijate, koreograafide kui ka laste, noorte ja täiskasvanute tantsuõpetajatena. Samuti leidus inimesi, kes olid tegevad lisaks eelnevalt mainitule ka tantsukriitiku, tantsustuudio juhi ning tantsualaste projektide juhina. Antud uurimus vormus seminaritööks TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õpingutes.

Kõige enam on koolilõpetajaid tööturul aidanud erinevate tantsutehnikate tundmine ja pedagoogika ainetest saadud teadmised. Mitmed vastajad nentisid, et ühest ainest saadud pädevused laienevad paljuski ka teistesse tantsuvaldkondadesse, näiteks: „Balletis sain kehahoiakud ja erinevad nimetused, mis laienevad ka teistesse tantsustiilidesse (v5)“; „Kompositsiooni aines tuli ise olla õpetatav ja ise õpetada ehk seal õppisin, kuidas koreot teha ja kuidas ise õpetada (v4).“ Kitsaskohana tooksin välja, et koherentsus esineb ilmselt vaid mingite kindlate õpiväljundite vahel. Seda mõtet ilmestab kõige paremini uuritava v1 seisukoht: „Tantsutehnilised ja tantsuteoreetilised ained peavad püsima, kunsti- ja kultuuriteoreetilised ained peavad püsima, tantsupedagoogilised ained peavad püsima – see on raud, kõik muu on rooste.“ St õppekavas võib esineda mitmeid aineid, mis kannavad endas mingeid teadmisi, oskusi, hoiakuid, kuid mille olemasolu antud erialal pole põhjendatud ehk tegu on ballastõppeainete/-väljunditega. Näiteks toodi välja keeleloenguid, mida võrreldi keskkooli materjaliga, liiga suure mahuga filosoofia õpetamist jne.

Kui eelnevalt väitsin, et on tõenäoline, et õppekavas eksisteerivad õpiväljundid ja/või terved ained, mille vajalikkus, mõningal juhul ka maht, on küsitav, siis omaette huvitava nähtusena selgus, et õppekavas eksisteerivad ka ained, mis peaksid andma edasi mingeid teadmisi, oskusi, hoiakuid, kuid ometi nad seda ei tee – õppeained on sisult tühjad või liialt pealiskaudsed. Näiteks tõid kõik vastanutest välja ettevõtlustegevustega seotud ained: „Kõik loovettevõtja ained. Ma isegi ei tea, kas ma sealt midagi omandasin, teadmisi vähemalt mitte (v1).“ Teisalt soov ja tahtmine kõiki neid õpiväljundeid saavutada, mida aine idee poolest võiks pakkuda, on suur.“ Mis on MTÜ, mis on OÜ, kuidas koostada arveid, kuidas ennast müüa, kuidas luua juriidilist keha, kuidas kirjutada projekti – ma pidin neid asju ise uurima (v5).“ Väiksema vastajate arvuga, kuid sama murega, et aine on õppekavas, kuid pädevused jäid omandamata, joonistus välja ka hariduslike erivajadustega inimeste õpetamise (HEV) õppeaine. “…kuidas töötada hariduslike erivajadustega lastega? Paradoksaalselt samanimeline aine mulle seda ei õpetanud ja oma esimesel aastal ülikoolist väljas oli mul igas linnas, kus töötasin, igas vanuseastmes vähemalt üks HEV laps (v1).“

Ettevõtlusainete sisuline täiendamine on minu hinnangul eriti oluline just seepärast, et tantsukunsti õppekavas sõnastatud ühe õpiväljundi järgi peaks koolilõpetaja suutma tegutseda iseseisvalt nii vabakutselisena kui ka valdkondlikes institutsioonides, neid kas arendades või ise luues, kuid kui vajaminevad pädevused jäävad saavutamata, siis mõjub õppekava eksitavalt.

Lisaks soovitasid vilistlased õppekava arendamisel jaotada tantsukunsti eriala mingil hetkel konkreetsemalt kaheks: tantsuõpetaja ja koreograafi suund. Järgnev kommentaar võtab ehk kõige paremini kokku mitme vastanu arvamused: „Mulle tundub, et õpiväljundites ei eristatud akadeemias tantsuõpetajat koreograafist, vähemasti mitte ainete valikul, oli ainult lisaeksam ja kõik. Ma ei tea, kas näitleja ja lavastaja puhul kehtis sama. Tegelikult on nähtused seotud, aga samas ikkagi elustiil on väga erinev. Minu arvates on iga koreograaf kunstnik, tantsuõpetaja pigem didaktik ja pedagoog. Tantsuõpetaja on paratamatult vahel ka koreograaf, kui seab tantse. Koreograaf pole niivõrd tantsuõpetaja, vaid suunab ikka pigem tantsijaid laval tegutsema ja loob (v7).“

Olulise täheldusena tooksin veel välja, et nii mõnigi vastanutest soovitab muuta tantsukunsti eriala õppe hoiakut show- ja tänavatantsu suhtes. Uuritav v6 kommenteeris suhtumist oma koolikogemusest lähtuvalt: „Show-stiilid ja tänavastiilid on akadeemias nagu tabu, kuid need on just need, mida kõik õppida tahavad, ja kui keegi seda teeb, siis ta on justkui pinnapealne, kuid see ongi see, mida tehakse… see peab olema kaasaegses tantsustiilis, nagu mitte mingis muus ei tohi olla… kui tehti show´kat, siis sellesse suhtuti halvasti – hoiak peaks muutuma! Miks show halvem on? See ei peaks nii tabu olema, see on justkui noortele, just see, mida noored ootavad.“ Põhjendus, et show- ja tänavatants on just see, mida tööturul oodatakse, on minu arvates oluline markeering just seepärast, et väljundipõhine õppekava peaks vastama sellele, mida tööturg ootab, ning olenemata asjaolust, et õppekava neile stiilidele suurt tähelepanu ei pööra, võiks tantskunsti õppekava vähemalt proovida edasi anda suhtumist, et nende stiilide viljelemine ei tee kedagi kuidagi halvemaks.

Analüüsi kokkuvõtteks saab välja tuua järgmised tulemused:

1) kõik tantsukunsti õppekavas kirjeldatud õpiväljundid kindlustavad tööturul hakkama saamise;

2) täpsematest teadmistest, oskustest ja hoiakutest, mis omandati Viljandi Kultuuriakadeemias ning mis mängivad tööturul hakkama saamisel kõige enam rolli, nimetati tantsutehnilisi ja pedagoogilisi pädevusi;

3) täpsematest teadmistest, oskustest ja hoiakutest, mis omandati Viljandi Kultuuriakadeemias, kuid mis pole olnud erialast tööd tehes nii abikõlbulikud, toodi kõige enam välja ettevõtlusaine(te)st saadud (saamata jäänud) pädevusi;

4) teadmised projekti kirjutamisest ja taotluskohtadest ning hoiaku muutuse vajadus show-tantsu suhtes;

5) õppekava arendamisel soovitati õppekavas selgemalt eristada tantsuõpetaja ja koreograafi suund.

Kokkuvõtteks, kõrgharidustasemel õppe andmine mitte ainult ei pea vastama tööturu nõudmistele, vaid peaks seda ka kujundama. Vilistlased on tulevased tantsumaastiku kujundajad ning selle edasiviijad, mille tõttu on oluline võtta arvesse nende arvamusi, kommentaare ja tagasisidet õpitule. Nii annab käesolev artikkel väikese ülevaate õppekava 2014.–2017. aasta seitsme lõpetanu hinnangust õpiväljundite saavutamisele ning nende põhjendatusele praegusel tööturul, mis omakorda saab olla väikeseks sisendiks TÜ VKA tantsukunsti õppekava parendamisele.

Kasutatud allikad

  1. Vengerfeldt, E. 2007. Väljundipõhise õppekava arendamine Eestis ja Euroopas. Konverentsi kogumik; https://goo.gl/zoAbPL, lk 7.
  2. Vengerfeldt, E. 2007. Väljundipõhise õppekava arendamine Eestis ja Euroopas. Konverentsi kogumik; https://goo.gl/zoAbPL, lk 12.
  3. Kõrgharidusstandard RT I 2008, 57, 322; RT I 2009, 64, 433; https://www.riigiteataja.ee/akt/13255227.
  4. Kutsestandardi terminid 2018; www.kutsekoda.ee/fwk/contenthelper/10371297/…/Kutsestandardi%20terminid.doc.
  5. Eesti Keele seletav sõnaraamat 2009. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  6. London, M. 2018. Tantsukunsti vilistlaste hinnangud tantsukunsti õppekava õpiväljunditele. TÜ Viljandi kultuuriakademia raamatukogu.
  7. Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti õppekava 2018; https://www.is.ut.ee/pls/ois/!tere.tulemast.