Mai Murdmaa lühiballett “6. sümfoonia”. Etendusõhtu “Tšaikovski meistriteosed” teine osa, 20.11.2020 Rahvusooperis Estonia. Koreograaf: Mai Murdmaa. Lavale seadnud: Viesturs Jansons. Dirigent: Arvo Volmer. Valguskunstnik: Rasmus Rembel. Kostüümikunstnik: Marja-Liisa Pihlak. Repetiitorid: Linnar Looris, Daniel Kirspuu, Eve Andre-Tuga. Etenduse juht: Anton Osul. Muusika: Pjotr Tšaikovski. Osades: Ketlin Oja, Jevgeni Grib, Eesti Rahvusballett ja Tallinna Balletikool.
Mai Murdmaa lühiballett “6. sümfoonia” etendus Rahvusooperis Estonia balletiõhtu “Tšaikovski meistriteosed” raames. Õhtu esimese poole sisustas George Balanchine’i lühiballet “Serenaad”. Mai Murdmaa lõi lavastuse Pjotr Tšaikovski sümfooniale nr 6 h-moll op. 74 “Pateetiline”. (Eesti Rahvusballett) Lühiballeti esietendus toimus tegelikult aga juba 1989. aastal Läti Rahvuslikus Ooperi- ja Balletiteatris, kus lavastus oli loodud tantsijale Viesturs Jansons. Kusjuures, antud Mai Murdmaa ballett tuligi Eestis esimest korda lavale 20. novemrbil 2020.
Tšaikovski kirjutatud muusika peegeldab tema hinge raskusi ja leina. Ta uskus, et sümfoonia peaks paljastama südame suurimaid tunge, väljendades neid õrnalt läbi muusika. (Classic FM, s.a) Murdmaa on inspireerunud teose loomisel Tšaikovski elust ja on lavastanud selle helilooja auks (Ruusmaa 2020), kujutades balletis üksildase kunstniku vastaka isiksuse eri kihte: armastust, kirge, eneseotsinguid, õrnust ja leina. Mai Murdmaa avab oma balleti tagamaid, rääkides, et Tšaikovski 6. sümfoonia seostub traagilise inimesega, kes otsib midagi elus ega suuda seda leida. See on lugu heliloojast endast. Ka teine peategelane, naine, on enda otsinguil. Lõpuks ei leita ei üksteist ega ennast. (Kultuuritoimetus 2020) Leian, et selle teose taas lavale toomine on suur austusavaldus ja kummardus Eesti balleti grand old lady´le Mai Murdmaale. See on žest, mis tänab ning näitab, kuidas Eesti balletiloo suurkuju töö on kõnekas ka tänapäeval. Väiksena ei olnud Mai Murdmaa küll tantsust nii väga huvitatud, kuid ajaga kasvas huvi, mis kulmineerus pea poole sajandi (1963–2001) pikkuseks väärtuslikuks tegevuseks Estonia teatris. Murdmaa oli põhimõtete poolest sarnane Olbreiga, ta rõhutas tantsukeele ja -vormi sõltuvust ideest, kuid loomisel oli Maile lähtepunktiks alati muusika, mis vaimustas. (Einasto 2016)
Lavastuse koreograafilises keeles oli tajuda Vaganova koolkonna tehnilist täpsust, kuid lähenetud oli neoklassikalises võtmes. Mittenarratiivne lähenemine oli väga nauditav. Lavale oli paisatud muusikast inspireeritud kujundite ja emotsionaalse liikumise kompott. Avanesid vastakad tunded ja meeleolud: empaatia, aga ka süngus. On ju teada, et vahetult pärast 6. sümfoonia esietendust helilooja suri, ning kohati tundub ka lühiballett viimase tagasivaatena helilooja elule. Seda mõtet toetavad lavakujunduses näiteks peeglid, aga ka kostüümide ja värvide virvarr: mis kõik võis helilooja peas küll toimuda.
Koreograafia oli tehniliselt keeruline ning pakkus vaatajale vaheldusrikkust. Meesrühma tantsud olid plahvatuslikult jõulised ja efektsed ning kütkestasid vaatajat kõrgete hüpete ja sünkroonsusega. Tore oli näha korduvaid motiive variatsioonides eri kehade peal. Naiste tantsud olid aga plastilised, voolavad ja õrnad, pakkudes vaheldust jõulisusele ning peegeldades kunstniku emotsionaalset rikkust. Solistid jätsid mulle sügava mulje. Ketlin Oja, kelle rolle olen viimasel ajal tihti vaatama sattunud, pakub vaatajale puhast naudingut. Oja on emotsionaalselt rikas, tema tehniline sooritus ja jooned on viimistletud ning kohaolek ja rolli kandmine veenvad: võib mõelda, et roll on justkui tantsijaga koos loodud. On meeldiv näha, et üks tõusvaid baleriine Eesti balletimaastikul on “oma tegija”. Jevgeni Gribi puhul jäi silma intensiivsus nii tantsus kui emotsioonides. Tema karakteris tantsijana on salapärasust ja varjundeid, mida ta avab etenduse jooksul. Rahuldust pakkus ka kahe solisti omavaheline suhe: see ei olnud vaid näitemäng.
Murdmaa lavastuses oli nautida paljut: tantsutehnilisest sooritust, koreograafiat, suurepärast lavaruumivõimaluste kasutamist ning loodud karakterite emotsioone ja ausust. Külmavärinad tõi ihule elava legendi Mai Murdmaa kohalolek ja temale suunatud austusavaldus lõpukummarduste ja aplausi näol. Murdmaa näolt peegeldus õnne ja tänulikkust, rõõmu ja rahulolu: ta on andnud märgilise panuse Eesti balletilukku. Murdmaa lühiballett 1989. aastast säilitab ja jätkab Eesti balletitraditsiooni. See on ühtaegu meenutus ja tagasivaade tehtud tööle, aga ka aluskivi uuele põlvkonnale – et tuleks meie ridadest uusi loojaid ja lavastajaid, kes hoiaksid ja edendaksid Eesti balletti.
Inspireerinud ja kasutatud allikad kirjutamisel Eesti Rahvusballett 2020. Kavaleht: Tšaikovski meistriteosed. Tallinn: Rahvusooper Estonia. Einasto, H. 2016. Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei: loometegevus, retseptsioon, pärand. Tallinn: Tallinna Ülikool. Ruusmaa, A. 2020. „Tšaikovski meistriteosed“ – nostalgiline ja värske. – Sirp; https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/tsaikovski-meistriteosed-nostalgiline-ja-varske/. Classic FM. (s.a). Tchaikovsky – Symphony No. 6 in B minor („Pathetique“); https://www.classicfm.com/composers/tchaikovsky/music/pyotr-ilyich-tchaikovsky-symphony-no6-bminor-pathe/. (18.01.2021) Kultuuritoimetus. 2020. Eesti Rahvusballett toob lavale “Tšaikovski meistriteosed”. – Postimees; https://kultuur.postimees.ee/7113592/eesti-rahvusballett-toob-lavale-tsaikovski-meistriteosed. (18.01.2021)
