Üle-astumise esteetilised strateegiad: ekstaasi kehaliste stseenide poliitika

Sabine Huschka, tõlkinud Ele Viskus
Ewa Dziarnowska Doris Uhlichi lavastuses “Boom Bodies” (2016). Foto autor: Sabine Burger.

 

Sügav kurgust kuuldavale lastud karje plahvatab lõigates läbi stseenis kehtestunud rahuliku rütmilise ühtsuse. Ewa Dziarnowska karje tõuseb tema keha sügavustest. Paistetav. Läbistav. Visa. Animalistlik karje. Oma teravate servadega lõikab see akustiline kujund läbi pimendatud lavaala. Vaid hetk tagasi kükitas üksainus tantsija põrandal. Pehmelt oma ümaraid õlgu kiigutades ja võngutades tundus ta olevat taandumas oma keha seesmisse ruumi. Justkui sõtkudes ja sõtkutuna pehmesse rütmi, tundus ta olevat ümbritsetud intiimse liikumise kookoniga. Karje pühib minema kogu stseeni intiimsuse ja tähistab lavastuses “Boom Bodies” (2016), Doris Uhlichi triloogia “Techno Trilogie” (2014–2016) kolmandas osas, selget katkestust. Akustiline tsesuur rajab tee erinevuste esteetilise tühimiku jaoks, vormides nüüd – erinevalt etenduses varem visuaalsena kehastunud – audiaalse transi. Segadusseajav ja destruktiivne hullus kõlab publiku kõrvades enne kui nähtavaks saab transi tants, mille osaks ka see karje on. Kihutava hooga sisestab see karje stseeni tohutu nähtamatu jõu, saades päästikuks kogemusele, mille kaheksa tantsijat järgnevalt tulihingeliseks liikumise stseeniks muundavad.

Sissejuhatus: transs kui esteetiline kehaline praktika

Oleme Euroopas kaasaegse tantsu ja lavastuste produktsioonide seas transilaadsete seisundite ja ekstaatiliste kogemuste aktiivse huvi kasvamise tunnistajateks. Rituaalist fundamentaalselt erinedes ning erinedes ka modernse tantsu kehapraktikatest, luuakse intensiivsuse seisundeid, esitledes kehalisi stseene üle-astuvate energiate jõuväljadena. Siinkohal kasutan stseeni mõistet, andes mõista, et edastan ekstaasi olekuid, mis on tekitatud teatraalsete tehnikate ja tehnoloogia abil, mitte farmakoloogiliste või ritualistlike vahendite kaudu. See viitab ka sellele, et käsitlen kehalist liikumist kui sündmust, mis on paigutatud lavastatud keskkonna misanstseeni. Transs esitleb end selles käsitluses keha esteetilise aktiveerimise vormis. Kuigi transs kultuurilise kehapraktikana edastab kindlaid teadvuse seisundeid (Feustel 2013), siis transilikud stseenid tantsulavastustes seavad lõppeesmärgina sihi tegeleda publiku tajuga, et ka kehalise ülendatuse intensiivsed olekud saaksid märgatavaks. Liikumise esteetilisel tasemel otsivadki laiendatud, suurendatud ja valla päästetud kehalised jõud sellistele tajuprotsessidele kohta. Koreografeeritud keha kui selline esitleb end justkui kehavälistes seisundites ja kangastub füüsilise hullusena. Me näeme, kuidas lainetamises, aina korduvates mustrites ning kramplikes hoogudes värisevad ja vibreerivad kehad on halastamatult äärmuslikku kurnatusse viidud. Selliste stseenidega töötamine toetub ulatuslikule kogemuste hulgale, milles – nagu ka transi ja ekstaasi etümoloogiates – rakendatakse keha- ja mõistuseväliseid praktikaid, koreografeerides neid sensoorsete ja kineetiliste üle-astumiste sündmustena. Sellises omavahelises suhtes hägustuvadki etenduse ja rituaali vahelised piirid, põhjustades määratlematuid olukordi, mille mõju tuleb esile vaatamata selle määratlematusele.

Kaasaegsed koreograafid, nagu Doris Uhlich (“Techno Trilogie” 2014–2016), Meg Stuart/ Damaged Goods (“Violet” 2011), Anouk van Dijk (“Rausch” 2012), Kat Valastur (“lang” 2009; “Ah! Oh! A Contemporary Ritual” 2014) ning Eszter Salamon (“MONUMENT 0.4: Lores & Praxes, a ritual of transformation” 2017) tegelevad oma esteetilises praktikas keha- ja mõtteväliste seisunditega. Nad kasutavad spetsiifilisi kehatehnikaid, saavutamaks liikumises olevatele kehadele omaseid energiavälju, mis omakorda toimivad vastastikjõudude koostoime tulemusel. Kehad on nende töödes tihti haaratud kaootilistesse liikumise väljendustesse, kusjuures selles hülgamist kui strateegiat kalkuleeritult kasutades. Vahel mängivad koreograafid vegetatiivsete või psühhootiliste seisunditega, teinekord otsivad mõistuseväliseid olukordi või kutsuvad hoopiski esile somnambulistilisi kogemusi. Kuigi liigutuse kasvavast intensiivsusest tingitud mõju ei ole võimendatud droogide või teisi meeli-painutavate ainete abil, siis langevad need kokku ekstaatiliste seisundite kineetilis-sensoorse aistitingulise kogemisspektriga. Ma leian, et need koreograafid on liikumise energeetilise laienemise esteetilistel otsingutel, sest oma töös suunavad nad keha eralduma mõistusest kui kontrollivahendist. Sellisena võiks isegi rääkida keha saamisest jõuvälja asukohaks. Milliseid spetsiifilisi liikumise ja tajumise tehnikaid nad rakendavad? Millised seesmiste jõudude aktiveerimise ja kanaliseerimise praktikad, kaevandamised või miks ka mitte paljastamised on siin käsil? Millised järjestamise või dramatiseerimise strateegiad kohtuvad ekstaatilise seisundi esteetilises loomise protsessis? Millised aeg-ruumilised raamid on transis ja ekstaasis kui kehalistes sündmustes? Ehk kuidas ilmnevad transs ja ekstaas ning milliste kehaliste/koreograafiliste kujunditega nad kokku langevad? Allpool tulengi nendes küsimustes ilmnevate teemade juurde ja uurin transsi kui sensoorse tegevuse esteetilist sündmust. Transs sunnib esteetilise avardumise saavutamiseks üle-astuma, viima keha selle avamiste ja liialdusteni. Üle-astumine tegeleb sellisena laval asetleidvate etenduslike sündmuste energeetilise laetusega. Kaasaegsed transi kujundid Doris Uhlichi, Meg Stuarti ja Eszter Salamoni töödes on seotud erisuguste kogemuste ning representatsiooni kontekstidega. Nende kõigi looming on tungivalt tajulise esteetilise intensiivsusega. Ajaloolise modernse tantsuga, aga ka üksteisega võrreldes on nad leidnud teineteisest tugevalt eristuvad esteetilised kontseptsioonid ekstaasi loomiseks.

Ma uurin neid kontseptsioone kui strateegiaid ja poliitikaid transsi-astumise (inglise keeles “trance-gression”, tõlkija märkus) nime all. Selles protsessis algatatakse fundamentaalne kehasse kui liikumise asukohta sekkumine, tehes selle kaudu liikumise subjekt jälitamatuks. Milliseid spetsiifilisi esteetilisi ja koreograafilisi lähenemisi kasutatakse jõudude aktiveerimiseks, allutamiseks, paljastamiseks, korrastamiseks ja dramatiseerimiseks, jõududest üle-astumiseks? Millistes transsi puudutavates taju ja esteetika funktsioonides, potentsiaalides ja tõotustes saab kokkuleppele jõuda? Järgnevate ideede orientiiriks ei ole niivõrd liminaalsuse funktsioon, mida leiame teoreetilistest materjalidest ning mis analoogiana kultuurilistele kujunditele transist ja rituaalist tähistab ka teatri transformatiivset jõudu kui esteetilist kogemust. Transi esteetiline kogemus erutatuse või šokeerimise kategooriates minu analüüsis ei avaldu. Minu praeguse uurimuse valguses ajan ma pigem sensoorse ja reflektiivse potentsiaali jälgi üle-astuva keha kui olulise sekkumise vahendi kohta.

Uurimuse kontekst – transs kui taju esteetiline poliitika

Käesoleva analüüsi laiemaks kontekstiks on minu praegune uurimisprojekt “Transgressions: Energetic Process of Body and Scene”, milles uuritakse energeetilisi jõude kui avardumise ja üle-astumise vorme kehaliste tegevuste sündmuskohtadena. Ma uurin energiaga laetud kehades töös olevate peidetud ja paljastatud jõudude protsesse, protseduure ja funktsioone. Selle keskmes on koreografeeritud kehade tajupoliitika ja esteetiline potentsiaal, kuna selles jõuväljas võimaldavad need vajaolevat spetsiifilist üle-astumist. Antud lähenemine lähtub sellest, et koreografeeritud kehad juhivad spetsiifilisi üle-astumise vorme, olles allikaks konkreetsetele liikumist, tegevust ja ruumi energiaga täitvatele strateegiatele. Toimetades koos nii nähtava kui nähtamatuga, loovad need üle-astumised spetsiifilist tajupoliitikat, mis kuulub ka suurema dispositif´i – teatri – juurde. Kasutan siin terminit dispositif, viidates Michel Foucault´ (1977) käsitlusele dispositif´ist kui epistemoloogilisest kontseptsioonist, mis hõlmab singulaarse performatiivse sündmuse üksikjuhtumis laiemat teatraalset teadmistekogu. Koreografeeritud kehade esteetiline tajumine baseerub täpsetel valikutel lähtuvalt sellest, mida üleüldse tajuda on võimalik. See on peenelt tunnetatud protsess ruumi jälje ajamisest, ajalisuse loomisest, liigutuse algatamisest ja suhete genereerimisest, mis kulmineerub kineetilis-sensoorses kuhjas.

Selline kehade mobiliseerimise viis käib käsikäes somaatiliste ja tehniliste jõudude käsitlustega ning on suunatud koreograafiliselt algatatud transformatsiooniprotsessile. Need protsessid omakorda loovad etendustes kehadeüleseid ja interaktiivseid seoseid. Analüütilisel tasandil tähendab see seda, et kehade liikumisvõimest saab koreograafiline ja esteetiline energeetiliste protsesside tegevusplaan, millel on potentsiaal omada murranguid tekitavaid võimeid. Neid strateegiaid kasutataksegi etenduste juures kui publiku pilgu suunamise vahendeid. Keha ja sündmuskoha vahealal asetleidvad tajustrateegiad saavad alguse liikumise mobiliseerimisest ning liikumise kohta käivast arusaamast, et liikumine ise seab spetsiifilised esteetilised parameetrid, mille kaudu koreograafiat ja selle vastuvõttu defineerida.

Mina esitlen transsi ja ekstaasi kui esteetiliselt produtseeritud ja ilmutatud koreograafia jõuväljasid. Kuigi vahel toimib koreografeeritud transs kultuuriliste ja rituaalsete kehapraktikatega koos, pole see nendega identne, võrdsustatav. Kui šamanistlikku transitantsu või sufide ekstaatilist tantsurituaali kasutatakse kogemuse-spetsiifilise (mitte)teadvuse seisundi adresseerimiseks või loomiseks, siis transi ja ekstaasi praktikad etenduskunstides üritavad luua kasvava intensiivsuse tajuväljasid, mis isikliku kogemusega vaid kaudselt ühtivad. Tantsu ja etenduse kunstiline kontekst rakendab transsi ja ekstaasi kui esteetilist manifestatsiooni ja seeläbi kui representatiivset sündmust. Mängitakse esteetilise taju spetsiifiliste laadidega ilma tegelikku ekstaatilist kogemust või meeli-painutavaid seisundeid põhjustamata. Etendustes on muundunud seisundid ja ekstaas pigem esteetilise jõu funktsiooniga. Võiks öelda, et liikumises moodustatakse nii koreograafilisi kujundeid kui esteetilisi lähenemisi, teenides füüsilistest piiridest üle-astumise eesmärki, luues selliselt liikumise vaatemängulise väljenduse võrgustikku. Laval olevas tantsus on transi ja ekstaasi kujundid kirjeldatavad kui jõud, mis kutsuvad esile muidu erakordseks peetavaid seisundeid. Keha ja liikumistehnikate koosmõju tehakse nähtavaks ning füüsilisuse üle-astumisvõimelised jõud saavad selles protsessis tähistatud koreograafilise sündmusena.

Sellest lähtuvalt üritan ma analüüsida koreograafilisi transi dispositif´e, mille on esile kutsunud füüsilised tehnikad ning mis on formuleerunud tantsus kurnatuse ja hullusena kui vabastava ja vallandava jõuna. Kuidas kehasid mobiliseeritakse, kuidas sensoorne ja tehniline töötab koostöös sisemiste jõududega, milline on keha anne liikuda ning luua sündmusi – kõik see paljastab kindlaid tajustrateegiaid. Koreograafiate esteetiliste tegevusplaanidena taotlevad need tajumise esteetilist poliitikat. Minu analüütiline tähelepanu on seega suunatud mitmekihilisele ja põimunud kehalise sündmuse paigale, aga ka tajustrateegiatele, mis selles protsessis aset leiavad. Seejuures võtan ma fookusesse etenduses toimuva transformeeriva ja interaktiivse vahetuse protsessi, küsides, milliseid taju esteetilisi tehnikaid suudame tuvastada tajutavaks tehtavas. Millised ruumilisuse, ajalisuse, meelelisuse, teadlikkuse esilekutsumise ja liigutuse kontrollimise protsesse nendes rakendatakse?

Transsi-astumine

Transs kui esteetiline etendumise sündmus baseerub liigutuste tehnikatel ja koreograafilistel strateegiatel. Koreograafilised transisündmused on avalikuks tehtud kui esteetilised strateegiad ja avastusretked. Seda selleks, et õõnestada lavaga seotud pilgu kinnistunud harjumusi ning kogeda sensoorset muljet intensiivsemalt, kasutades füüsilist liikumist ja pilgu koreografeerimise strateegiaid. Olles teatraalse dispositif´i subjekt, saab tantsus ja etenduses transi abil erinevusest esteetiline üle-astumise akt. See transsi-astumine, spetsiifiline igale lavaleseadmisele ja etendamisele, tutvustab üksteisest eraldatud publiku ja lavalolija vahelisse ruumi midagi, mis lõhub nendevahelised piirid. Olles ümbritsetud teatris kehtestunud asetusest, milles etendajad ja vaatajad on eelduslikult eraldatud, töötab ekstaas selle kujundliku erinevuse pealt. Need üle-astumised, piire pidevalt nihutades ja ülekande sädemeid luues, tõukuvad sellest kui ümberpööramatust eraldatusest etendajate ja publiku vahel, mis tihti manifesteerub justkui “kivisse raiutud” ruumi asetusena. Esteetiliste aktidena püüdlevad kogemuse kaudu toimivad transsi-astumised pigem tavapäraselt eraldatud ruumi avamise suunas, mis Michel Foucault´ üle-astumiste käsitluses on “avanev sädeleva ja pidevalt jaatava maailma kohale” (Foucault 1977, lk 37) kuna “piir ja üleastumine on üksteisest sõltuvad.” (lk 34):

“Üle-astumine kannab piiri piiriks-olemise piiripeale: üle-astumine sunnib piiri vastamisi tõsiasjaga oma möödapääsmatust kadumisest, leidmaks end selles, mida ta välistab (võib-olla, olles veel täpsem – end esmakordselt äratundmaks), kogemaks oma languses positiivset tõde?”

See esteetiline üle-astumise mõju kaasneb ka teatri kui dispositif´i piiridega. See piir etendajate ja publiku vahel muudab võimalikuks transi kui esteetilise strateegia kasutamise. See pakub esteetika vahendeid teatraalses laadis. Piire katsetades ja lükates suudavad luua kunstnikud, nagu Uhlich, oma lavastustega esteetilise liikumise vormis esitatud väitluse.

 

Artikkel on ilmunud ajakirja „Dance Research Journal“ 2019. aasta augustinumbris.                                         

Artikli autor Sabine Huschka elab Berliinis ja töötab peamiselt Berliini kunstikõrgkooli HZT (Hochchulübergreifendes Zentrum für Tanz) juures uurimisprojekti “Transgressionen: Energetisierung von Körper und Szene” juhina. Ta on kaitsnud Merce Cunninghami ja moderntantsu teemalise doktoritöö Humboldti Ülikoolis Berliinis (1998) ning on nii tantsu- kui teatriuurijana mitmetes kõrgkoolides külalisprofessorina õppetööd läbi viinud. Lisaks on tema sulest ilmunud mitmeid artikleid ja raamatuid, mis adresseerivad etenduskunstide välja erinevaid teemasid. Varasemalt on tal tantsupedagoogi eriala ning ta on töötanud mitmes tantsuprojektis dramaturgina.

 

Kasutatud materjalid:
Böhme, Hartmut ja Sabine Huschka 2009. Prolog. – Wissenskultur Tanz. Hrsg. Sabine Huschka. Bielefeld, Germany, S. 7–22.
Feustel, Robert 2013. Grenzgänge: Kulturen des Rauschs seit der Renaissance. München: Fink.
Feustel, Robert 2016. Die Zeit des Rausches. – Rausch Trance Ekstase. Zur Kultur psychischer Ausnahmezustände. Hrsg. Michael Schetsche, Renate-Berenike Schmidt. Bielefeld, Germany, S. 33–50.
Fischer-Lichte, Erika 2005. Theatre, Sacrifice, Ritual: Exploring Forms of Political Theatre. London: Routledge.
Foucault, Michel 1977. Language, Counter-Memory, Practice: Selected Essays and Interviews. Ed. Donald F. Bouchard. Ithaca, NY: Cornell.
Frembgen, Jürgen Wasim 2011. Lal Shahbaz Qalandar (gest. 1274) und die Bewegung der Qalandar-Derwische. Ich weiss nichts ausser Liebe, Rausch und Ekstase. – Mystik. Die Sehnsucht nach dem Absoluten. Hrsg. Albert Lutz, Urs App. 23 September 2011–2015 Museum Rietberg. Zürich: Scheidegger & Spiess, S. 156–161.
Frembgen, Jürgen Wasim 2016. Manchmal tanze ich auf Dornen! Ekstase und Trance im Sufi-Islam. – Rausch Trance Ekstase. Zur Kultur psychischer Ausnahmezustände. Hrsg. Michael Schetsche, Renate-Berenike Schmidt. Bielefeld, Germany, S. 157–175.
Huschka, Sabine 2016. Rausch und Ekstase als choreographische KörperSzene. – Rausch Trance Ekstase. Zur Kultur psychischer Ausnahmezustände. Hrsg. Michael Schetsche, Renate-Berenike Schmidt. Bielefeld, Germany, S. 217–237.
Inter-University Center for Dance Berlin (HZT Berlin) 2016. DFG-Project Transgressions; http://www.hzt-berlin.de/?z=5&p=149&lan=en. (külastatud 03.04.2017)
Köpping, Klaus-Peter 1997. Ekstase. – Vom Menschen. Handbuch Historische Anthropologie. Hrsg. Christoph Wulf. Weinheim, Germany: Beltz, S. 548–568.
Natale, Frank 1993. Trance dance: der Tanz des Lebens – Geschichte, Rituale, Erfahrungen. Berlin: Simon + Leutner.
Schechner, Richard 1991. Die Verflechtung von Unterhaltung und Wirksamkeit. – Texte zur Theorie des Theaters. Hrsg. Klaus Lazarowicz, Christopher Balme. Stuttgart, Germany: Reclam, S. 663–672.
Turner, Victor 1969. The Ritual Process. Structure and Anti-Structure. Chicago: Aldine.
Turner, Victor 2009. Vom Ritual zum Theater. Der Ernst des menschlichen Spiels. Frankfurt am Main: Campus.
Uhlich, Doris. n.d. Boom Bodies. Accessed April 3, 2017. http://www.dorisuhlich.at/en/projects/31-boom-bodies.. n.d. “Ravemachine.” https://www.dorisuhlich.at/en/projects/30-ravemachine.  (külastatud 26.06.2019)
Uhlich, Doris. n.d. Universal Dancer; http://www.dorisuhlich.at/en/projects/4-universal-dancer.  (külastatud 03.04.2017)
Warstat, Matthias 2013. Rausch und Rahmen. Liminale Erfahrungen im Theater. – Lust, Rausch und Ekstase: Grenzgänge der Ästhetischen Bildung. Hrsg. Eckart Liebau, Jörg Zirfas. Bielefeld, Germany, S. 107–125.