Unistusi põhjamaiselt tantsuväljalt

Joanna Kalm, Christin Taul, Madli Paves
TantsuRuumi residendid 2018/2019

Unistamine kui loominguline raam sündis 2018/19 hooaja TantsuRUUMi residentide Joanna Kalmu, Madli Pavese, Christin Tauli ja Rūta Ronja Pakalne ühisest soovist läheneda liikumisloomele viisil, mis võimaldaks tantsul vahetult ja piiranguteta esile kerkida, seda oma olemuslikus täiuses. Me tahtsime anda tantsule hääle. Tantsule, mis on juba ammu iseseisev ökosüsteem ning mis toimib, mõtleb ja areneb oma välja kujunenud keeles.

Meie nelja tantsupagas sisaldab ligi kuutkümmet aastat ja kasvab iga mööduva päevaga, ent päeva lõpuks ega ka targa hommiku saabudes ei oska meist keegi lihtsalt ja lõplikult sõnastada, mis siis ikka tantsu (või järgmise ja ülejärgmise tantsulavastuse) ühene kandev idee on. Tants „teeb“ ühes hetkes liiga palju „asju“, et seda saaks ühte lausesse asetada. Olles tantsuaktivistid, arvame, et tants oma sotsiaalses, kultuurilises, poliitilises, personaalses ja globaalses hübriidsuses peab olema v a b a! Seega, lööva ja lihtsalt turustatava lööklause asemel otsisime formaati, mis suudaks pakkuda olemisruumi tantsu mitmekesisusele.

Unistamine, Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnul, on millegi ihaldusväärse loodetava teostumise ette kujutamine ja mõttes läbi elamine, samuti ka olematu kujutlemine. Tantsuliste ja kunstiliste unistuste eeliseks on see, et nad saavad aistinguliselt – näiteks kujutluspildina või tajutava liikumisena ja puudutusena – esile kerkida sõnalis-mõttelise eelpõhjenduseta. Vahel kerkisid me unistamisest konkreetsed visuaalid, vahel ajasime taga ühel kindlal minevikuhetkel esile kerkinud tunnet ja kvaliteeti, vahel sündisid unistused puhtalt koostantsimise aktist, ühiselt peetud tants-vestluse tulemusena. Tegemist oli (ja on) oleva, veel olematu ja oletatava pideva kalibreerimisega.

Unelemise, mida EKI defineerib hajevil olles kujutluspiltide silme eest läbi laskmise, mäletamise ja planeerimise protsessina, ja unistamise harukordsus seisneb nende lubavas, soodustavas ja sallivas loomuses. Unistamise tähendusvarjundid on täna idealistliku ja ameerikaliku maiguga; sellega kaasnevad ohverdused, raske töö, riskide võtmine ja tulevikuvisiooni pidev silme ette manamine, et teaks, kuhu edasi pürgida. Meie huvi oli vähem kapitalistlik, isegi antikapitalistlik, ning seetõttu avab meie praktikat enam „unelemise“ kontseptsiooniga kaasnev hajevil olek. Sissepoole ja lähedal toimuvatele dialoogidele suunatud perifeerne nägemine, hetkes viibimine, tumedast, ent rikkalikust psüühest tõusev unelm oli see, mida aeglaselt ootasime. Me ei tahtnud midagi välja mõelda, vaid lasta liikumiskunsti võimalikkustel esile kerkida.

Unistused on oma loomult paradoksaalsed. Vahel unistame asjadest, mille teostumisel – mis on tihtipeale aastaid kestnud pühendumise ja pingutuste tulem – taipame, et tegelikult me üldsegi saavutatut ei soovi ega vaja. Enam. Unistus on jõudnud oma lõpp-punkti ja ennast ammendanud või enne lõplikku realiseerumist hoopiski teisenenud millekski muuks, kohasemaks, soovitavaks ja vajalikuks. Ning vahel leiame, et täide on läinud unistus, mille olemasolust me ei olnud isegi teadlikud – see on see „Ma olen sellest kogu aeg unistanud enesele teadmata“ hetk. Ka neid ootasime, lõime neile tühja aeg-ruumi, kuhu tulla, sest on võimalik, et me kehadest, meeltest ja kollektiivsest unelemisest võib esile kerkida uudne võimalikkus, mis peegeldab indiviidi ja kollektiivi alateadlikku vajadust teatud viisil olemiseks, liikumiseks, loomiseks.

2019. a. Kedja STRETCH kohtumisel Turus lõime unistamiseks ja unelemiseks vastava ruumi – väike konteiner, pehmed tekid, padjad, läbipaistvad kangad, tulukesed, raamatud, muusika. Tantsisime väikse ning kiirelt lähedaseks saanud grupiga unelma-tantse oma mõtteis, viisime läbi paarilise soovidele vastavalt tema unistuste puudutus-teraapiat ning rääkisime esimest korda suusõnaliselt ja puhteluliselt tantsuväljaga seonduvatest unistustest, mille tagasihoidlik, ent tugevakõlaline tulem ka siia kirjutatu mõttejätkuks on lisatud. Meie sooviks oli rääkida unistuste elukäigust, nende tekkimisest, lagunemisest, teisenemisest reaalses kunstnikuelus. Oli ja on paslik küsida, miks me ikkagi soovmõtleme ühtedest asjadest ning teistest mitte. Mis ulatuses loovad isiklikke unistusi suured avalikud narratiivid? Kas unistamine on õpitud kapitalistlik tegevus? Äkki on mitte-unistamine hea? Millest meie unistused meile kõnelevad? Ning mis on ausa unistamise potentsiaal?

PRAEGUNE UNISTUS – see, mis on täna päevakajaline, millest täna unistad tulevikku vaadates.

  • Leida viis panustamaks ja mõjutamaks ühiskonda ning keskkonda hübriid-kunstnikuna, töötades näiteks võrdsuse ja kliimakriisi valdkonnas.
  • Elada looduses / loodusega.
  • Ideaalne partner loomingulises töös.
  • Leida jätkusuutlikkus oma kunstnikutöös.
  • Kuulata oma keha. Kohelda ennast kõige paremal võimalikul viisil. Leida oma sisemine tants, et seda väljapoole manifesteerida.
  • Olla rahulik ja keskendunud tegija ning pidada vastu.
  • Luuakse kogukonda ja keskkonda kogukonnale tegutsemiseks.
  • Puhata.
  • Parasümpaatiline närvisüsteem – kuidas see leida? Kuidas seda kasutada?

UNISTUS, MIDA ELAD – see, mis on täitunud, saanud sinu reaalsuseks.

  • Tantsulavastus „juhtus“, leidis aset ootamatult stressita ja liigse pingeta.
  • Töötan piisavalt, et end ära elatada.
  • Mu unistus oli elada vabalt ja reisides, liikuda lõputult ja piirideta. Nüüd ma elan selles unistuses ja küsin endalt, kas see on endiselt nauditav ning kas ma pean ikkagi sellises ulatuses reisima.
  • 1982. a. unistasin, et minust saaks näitleja/tantsija, 1999. a. kohtusin inimesega, kes muutis mu elu. 2000. a. elasin oma unelmaid! Õppisin Inglismaal!
  • Unistus teismeeast: teenida elatist kunstnikuna/tantsijana/koreograafina/tantsuõpetajana. Täna: see on minu tegelikkus.
  • Taas tantsu armastada.
  • Kuulan oma unistusi muutumas. Minu baleriiniunistus peaaegu täitus, ent enne veel muutus uueks unistuseks.
  • Elada professionaalse kunstnikuna / õppida ühes maailma kõige paremas tantsukunsti instituudis maailma.
  • Näha endas peituvat tantsijat > oli kingitus mulle endale.
  • Töötada laste ja noorte heaks ning nendega koos.
  • Olla skeenel aktiivne.
  • Õppida imelises tantsukõrgkoolis.

SURNUD UNISTUS – see, mis kas ei saanud võimalust täituda, millest olid sunnitud loobuma, millest soovisid loobuda.

  • Unistus olla ühe inimesega igavesti.
  • Teise riiki kolimine.
  • Unistused. Tulevikust ja elust unistamine.
  • 15 aasta eest soovisin teha karjääri tantsijana. Mõned aastad see isegi toimis. Mu unistus muutus sooviks töötada holistilistel ja kogukondlikel põhimõtetel tantsumaastikul ning leida oma hääl sotsiaal-poliitilises kontekstis.
  • Pariisis etendamine.
  • Suurel laval suurele publikule etendamine.
  • Olla teatud ja tuntud tantsukunstnik; olla valdkonna silmis edukas.
  • Olla mingi kogukonna liige.
  • Olla ametilt terve elu tantsija. Sellest unistusest lahtilaskmine tegi võimalikuks hoopis muusikale keskendumise.
  • Ma unistasin diplomaadiks olemisest – juhtpositsioonil ja inimõiguste eest võitlemisest (poliitikas).

SUUR UNISTUS – see, mis on täna sinu eluülene; suur eesmärk.

  • Teha koostööd ühise eesmärgi nimel.
  • Jätkusuutlikkus, sidusus – mu karjäär / mina.
  • Et tants kujuneks jagatud ja universaalseks koosolemise viisiks. Liikumisnauding levib.
  • Vabadus! Elada kogukonnas (kus kunstil on võimalus tekkida), mis koosneb kunstnikest, asub maal ja toimib jätkusuutlikult, kus elatakse üheskoos jagatud majapidamises ning suheldakse rahumeelselt.
  • Ma unistan, et mu lavastus “Takeover” jätkuks ja laieneks ning jõuaks erinevate naiskogukondadeni üle maailma.
  • Jätkusuutlik elu ja töö. Tantsu ja kogukonna arendamine ja jätkuvana hoidmine muutuvas maailmas.
  • Teha kunsti, mis mõjutab ning liigub edasi erinevaid teid pidi.
  • Ma unistan hooliva ja võrdse ruumi loomisest, kus kõik aktsepteerivad teineteist ning mis võimaldab kasvu.
  • JULGE SÜDA.
  • Toitev tantsukogukond / teha ära salto.
  • Olla teadlik ning mõista mind ümbritsevaid protsesse.