Usutlus Koolitantsu festivali peakorraldaja Raido Bergsteiniga

Usutleja: Raho Aadla

Koolitantsu tänavune pealkiri on “Tants on kunst”. Palun ava selle pealkirja tagamaid!

Tantsu peab ise nägema, tegema, kogema. Tantsust peab saama elamuse. Koolitants ei ole võistlus, kus kehtiksid mingisugused objektiivsed parameetrid, mille alusel loomingut hinnata. Loomingu sisu ja esteetika sõltuvad tegijatest, mistõttu ei ole kõikehõlmavaid parameetreid erinevate tantsude objektiivseks hindamiseks lihtsalt olemas. Iga loomeprotsessi taustsüsteem ja tingimused on ju erinevad. Kunst on kunst konkreetses kontekstis ja esmalt tuleb õppida neid kontekste tajuma. Soovime rõhutada, et kunsti peab ise kogema nii looja kui ka vaatleja. Kõigil tuleb olla empaatiline. Ei ole mõtet enesele rangeid žanri- või stiiliraame või -eelistusi ümber ehitada. Loojatel tuleb teha seda, mis tuleb hästi välja, mida tahetakse teha ja millesse on huvi süveneda. Reglement on festivalil ainult selleks, et kõik soovijad ühele päevale esinema ära mahuks. Sisu on vaba. Ei pea endale ise päitseid pähe panema ja püüdma nendega siis purjetada. Lõppkokkuvõttes teebki ju kunstist kunsti see, et me ei pea üksteisega lõplikult samale meelele jõudma, vaid see, et miski on meid puudutanud ja meil on võimalus nendel teemadel rääkida. Meie eesmärk on, et Koolitantsus lavale jõudev looming muudaks meie elukvaliteeti veidike paremaks, rõõmsamaks ja värvilisemaks.

Aga kuidas on süngemate teemadega?

Loomulikult käivad rõõmuga kaasas ka süngemad teemad. Sellel aastal on olnud mitu tantsu, mis räägivad kiusamisest ja lausa noorte enesetappudest. Tõsisematel teemadel on ka varasematel aastatel üks-kaks tantsu ikka olnud, aga mitte sellises koguses nagu tänavu. Kui elu oma mitmekülgsuses tantsu kaudu väljendub, siis on see ju ideaalne! Julgustan tantsuõpetajaid aktiivsemalt sotsiaalselt tundlikel teemadel kaasa rääkima. Noortel on väga terav närv ja neil on oma mured, mida on võimalik tantsuga ehk kui mitte lahendada, siis vähemasti probleemidele tähelepanu pöörata ja neid leevendada.

Kuidas suhtud mässajatesse, kes astuvad Koolitantsu kaanonitest välja?

Uudsed lähenemised on väga teretulnud. Tantsuõpetajad ja koreograafid, kes ei soovi luua meelelahutuslikes ja populaarsetes žanrites, võiksid julgelt rohkem katsetada. Kunsti tegemise juurde käib ka ebaõnnestumine. Kui põrumine toimub väga siiralt ja suure pingutusega, siis seda on palju põnevam vaadata, kui seda, kui minnakse kindla peale ja tehakse sellist tavapärast paljasjalgset kaasaegset tantsu. Tähelepanelik tuleb olla aga selles osas, et tegemist on koolilastele suunatud tantsufestivaliga ja tantsijad peavad ise ka aru saama, mille-kelle vastu või nimel mässatakse. Kui laval on ainult õpetaja mäss, aga tantsijad ei saa midagi aru, siis see kindlasti ei toimi. Koolitantsu vanuse ülempiir on 22 aastat, areaali ei ole mõtet liiga suureks ajada, kuna sellega tuleksid juurde ka teemad ja kunstilised lähenemised, mis ei ole (eel)kooliealistele lastele, kes samuti publikus istuvad, sobilikud.

Milline suhe on hariduses õppimisel ja loomisel? Kas need on erinevad?

Muidugi on. Ma ütlen alati, et hea matemaatikaõpetaja õpetab õpilasele ikka midagi enamat kui ainult valemeid ja loogikaid, mille selgeks saamine võib mõnikord olla väga nüri ja kaelamurdev töö. Tantsutunnis on sama asi. Õpetada ja õppida saab väga erinevatel tasanditel. Tantsutehnika ei ole kunst omaette, aga see treenib keha olemaks vahend. Hea tehnikaga tantsija oskab kohal olla. Tants ei ole kunstivorm, mis toimub ainult mõtetes – millest oleks võimalik end nii-öelda välja rääkida. Tants väljendub keha liikumises. Koreograafi ja õpetaja ülesanne on panna õpilane õigesse konteksti liikuma, nii et ta saaks aru, mida ta teeb, ja et tal oleks huvitav olla. Siis on ka vaatajal huvitav. Selleks, et saavutada keha väljendusrikkus, tuleb teha korduvat ja tihti ka nüri tantsutehnilist tööd. Keha on aeglane loom. Ta õpib aeglaselt. Loomulikult õpetab hea õpetaja tantsutehnika juurde ka kõike muud. Maailma tajumist. Teistega arvestamisest. Tantsutund on sellisteks õppimisteks väga hea vahend – palju individuaalset tööd tuleb teha, olles kaaslastega koos samas ruumis. See aitab paremini aru saada nii iseendast kui ka teistest. Teiseks inimeseks ei ole võimalik saada, aga empaatiavõime kaudu on võimalik õppida mõistma, mida teised tunnevad. Hea õpetaja suudab kõik eelneva kokku ühendada ja kui ta on veel ka hea tantsuõpetaja, suudab ta lisaks tutvustada huvitavat kunstimaailma, mida tantsul pakkuda on.

Kas kümme aastat tagasi oleks olnud mõeldav panna Koolitantsule selline pealkiri?

Ma arvan, et ei oleks. Koolitantsu eestvedajad on aja jooksul pidevalt kasvanud ja arenenud. Kümme aastat tagasi pidi festival rahuldama selle aja ühiskondliku ja tantsuharidusliku valdkonna vajadusi. Täna on kontekst märksa värvilisem. Küsimused on teised. Paljusid probleeme, mis meil 10 või 20 aastat tagasi olid, oleme õppinud alles praegu sõnastama. Nüüd oskame midagi teha, et neist probleemidest välja tulla. Arvan, et kui Koolitants oleks kümme aastat tagasi öelnud, et “Tants on kunst”, siis see ei oleks väga kõrgelt lennanud. Tollased eestvedajad ei oleks julgenud sellist pealkirja panna ja ei pannudki, kuna osalejad ei oleks arvatavasti osanud selle pealkirjaga suhestuda – see oleks võinud olla enesetapjalik valik. Mul endal on väga hea meel, et nüüd, kui Koolitantsul on 26. hooaeg, saame teha teadlikult suunavaid ja kureerivaid valikuid festivali teemades ja vormistuses ilma, et me osalejaid kaotaksime.

Mis need probleemid on, mida alles nüüd sõnastada suudame?

Mingite probleemide teadvustamisel oleme kindlasti veel lapsekingades, mõningatest juba räägime. Olen ise Koolitantsuga seotud olnud alates 2000. aastast nii tantsija, õpetaja, žüriiliikme kui ka korraldajana. Ma arvan, et tantsijate tehniline tase ja teadmised tehnilistest võimalustest on tohutult kasvanud. Meil on väga kihvte suurepäraste käsitöömeisterlike oskustega gümnaasiumiastme tantsijaid. Tõsiselt ägedaid! See tähendab, et neil on ka head õpetajad. Teisalt ei tohiks tants olla ka lihtsalt silmamoondus, müristamine, meelelahutuslik võte ja publiku või osalejate ära tinistamine, et oleks ainult mõnus vaadata. Meelelahutuslik tants on väga tore ja naudin seda ise väga, aga kui meil olekski ainult meelelahutuslik tants, siis oleks midagi väga katki. Peame veel rohkem sõnastama ja aru saama, miks ja mida me teeme. Üheks oluliseks teemaks on eakohasus, mis on Koolitantsu võtmesõnaks olnud algusest peale ja muutub pidevalt olulisemaks. Teravad nurgad on nüüdseks õnneks juba maha lihvitud. Enam ei näe peaaegu üldse selliseid piinlikke hetki, kus lapsed on näiteks väga valedesse kostüümidesse pandud. Kui eelkooliealine või algklasside laps pannakse ikka laval kankaani tantsima koos kõikide kostüümiosistega ja klassikaks muutunud leitmotiividega, siis see ei ole sobilik. Tuleb teada, kus kankaan ajalooliselt asetseb ja mida see tants edastab. Muidugi võib see lastele meeldida, sest Offenbachi muusika on ju kaasahaarav, ja seda võibki proovisaalis teha, aga kui sellega publiku ette minna, siis kisub kontekst ikka väga kreeni. Tuleb teadvustada, kuidas miski välja paistab ja mida lapsed enesega lavalt kaasa võtavad ja kuhu see meid kõiki suuremas plaanis edasi viib.

Koolitantsul jõuab lavale väga palju eriilmelist loomingut. Mille alusel žürii oma otsused teeb, kes edasi pääsevad ja kes mitte?

Ma ei saa anda ühtegi igavesest ajast igavesti kehtivat vastust, sest iga žüriiliige hindab tantse oma antud hetke teadmiste, oskuste, parameetrite, taju ja teiste nähtud tantsude kontekstis. Võti peitub mõttemallis. Eesti tantsuharidus on tänapäeval väga sportlik. Mul ei ole otseselt midagi spordi vastu – olen ise eluaeg sporti teinud ja võistlustel käinud –, aga tantsu esmane eesmärk ei peaks olema sportimine. Tantsukunst on midagi muud. Hetkel aga prevaleerib paljudes tantsudes elemendikesksus. Jänese võib ka panna spagaati tegema, aga ta ei hakka sellest veel tantsima. Spagaat ei saa olla tantsu eesmärk omaette. Spagaat on tehniline oskus tantsija füüsilises leksikonis, mida koreograaf saab kasutada. Kui see üks element muutub aga nii oluliseks, et me hakkamegi hindama seda, kas spagaat oli ja kuidas see välja tuli, siis on minu meelest midagi nässus. Meie praegune tantsuhuviharidus on sellesse suunda kaldus. Mis on huvitav, sest meie professionaalne tantsuvaldkond on rohkem seal teises otsas. Võib-olla otsitakse tasakaalu. Kui liigutakse tantsivast harrastajast professionaaliks, siis tahetakse ehk eelnevale kogemusele vastanduda. Hea oleks, kui nii professionaalsel tantsuväljal kui ka tantsuhariduses oleks palju erisugust tantsu ja me oskaksime seda hinnata. Häid tegijaid on palju, kellel võib-olla kõikidel ei ole lihtsalt väljundit. See on ka üks põhjus, miks me Koolitantsu juurde tantsulavastuste programmi lõime. Kuulsime aastaid, et noortega tehakse tantsulavastusi, aga neid ei ole kuskil näidata. Nüüd on platvorm olemas.

Milliseid muutusi tantsulavastuste programmi sünd enesega kaasa võiks tuua?

Tantsulavastus on ühe idee pikem avamine. Ei piisa, kui võtta üks tants ja panna sinna teine otsa, isegi kui nende vahele on loodud ilus misanstseen. See on parimal juhul kontsert-lavastus. Koolitantsul soovime pidevalt avardada nägemusi võimalustest, mis tantsul veel on. Kuidas veel on võimalik luua? Kuidas esitada? Loodan, et tantsukoolid ja -stuudiod hakkavad üha rohkem pikemate vormidega katsetama. Olen ise 15 aastat õpetajana töötanud ja tean, kui teistmoodi protsess on 3–4-minutilise tantsu asemel noortega terve lavastuse kokku panemine. See nõuab teistsuguseid töömetoodeid ja väljendusviise. Ma usun, et selline lähenemine lööb paari aastaga Eestis õitsele ja eks siis ole näha, millist paradigmaatilist muutust teisenenud mõtteviis endaga meie tantsuhariduses ja tantsumaastikul üldiselt kaasa toob.

Milline on Koolitants kümne aasta pärast?

Ma usun, et Koolitants on olemas. Koolitantsu klassikaline formaat – maakondlik, piirkondlik ja üleriigiline – töötab hästi ja seda pole mõtet lammutama hakata. Selleks, et olla osalejatele oluline, käivad Koolitantsu meeskond ja eestvedajad ajaga kaasas ja ka loovad seda. Ma loodan, et Koolitants on ennast ühiskonnas veelgi rohkem positsioneerinud tantsu mõtte kandjana või näitajana. Ma arvan, et Koolitants on endiselt platvorm-festival. Tantsudes on veel rohkem sisu. Vähem on seda, et lapsevanemad tulevad vaatama ainult seda juppi kontserdist, kus enda laps tantsib, vaid nauditakse kogu protsessi algusest lõpuni, kuna nii esinejad kui ka korraldusmeeskond on muutunud aina osavamaks. Olen sellel aastal kuuendat korda peakorraldaja, mistõttu julgen öelda, et Koolitantsu sisulised ootused hakkavad tegijateni jõudma umbes kolmeaastase nihkega. Kui praegu räägime, et tants on kunst, ja järgmisel aastal seda veelgi rõhutame ja vastavaid samme astume – nagu näiteks see, et sellel aastal on lõppkontsert lavastusmeeskonna kureeritud ja kokku põimitud ja et meil on tantsulavastused –, siis ülejärgmisel või üleülejärgmisel aastal saame ehk juba natuke vilju noppida.

Mis 13. ja 14. juunil Koolitantsu selle aasta viimasel nädalavahetusel Viljandis siis juhtuma hakkab?

Eelnevalt on lõppkontserdid kujunenud žürii edasi valitud tantsude paremikust, aga žürii ülesanne ei ole olnud mõelda kontserdi kunstilise terviku peale. Kui eelmisel aastal jõudis lõppkontsertidele kokku veidi üle saja tantsu, siis sellel aastal valivad kontserdi lavastaja Kadi Aare ja dramaturg Kristjan Kurm piirkondlike tantsupäevade tantsude seast välja kõige rohkem 40, millest tuleb kokku põimida ühe kunstilise mõttega lavastus. Loodetavasti tuleb sellest elamus, tantsupoliitiline avaldus ja äge kontsert nii osalejatele, vaatajatele kui ka Rahvusringhäälingule. Kui meie ei suuda praegu selle materjali põhjal, mis meil käes on, luua mingit uut põnevat sõnastatavat väärtust ja see on lihtsalt üks vahva kontsert, siis oleme tõenäoliselt mõned võimalused kasutamata jätnud. Praegu me otsime seda telge. Lisaks lõppkontsertide etendustele teatris Ugala toimuvad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia black box´is noortega tehtud tantsulavastuste etendused. Kogu Viljandi tantsib kaks päeva.

Kui paljusid tantse sa ise festivali jooksul näed?

Ma julgen öelda, et maakondlikel tantsupäevadel näen ära ⅔ tantsudest. Lõppkontserdil veel lisaks, nii et lõpuks näen arvatavasti üheksat tantsu kümnest. Minu jaoks on oluline valdkondlik ülevaade ja samas olen väga mugavas rollis, kuna ma ei ole žüriis. Mul ei ole pinget, et pean kedagi välja valima. Saan muretult tantse vaadata. Eelmise aasta esimesel lõppkontserdil sain ma tõelise elamuse osaliseks. See palett heade tantsijatega põnevatest tantsudest oli lihtsalt kirgastav. Olen oma elus päris palju tantsu näinud ja usun, et kui juba mina Koolitantsust selliseid elamusi saan, siis tantsuga vähem kokku puutunud inimesed võivad saalist veelgi võimsamate kogemustega lahkuda.