Vaba milleski või millestki?

Vestlevad noor etenduskunstnik ja balleti professionaal (edaspidi NE ja BP)

Seosed ja klišeed 

BP: Mis sul balletiga koheselt seostub?

NE: Kõrgus. Tasakaalutu olek.

BP: Ma rohkem mõtlesin, et kui keegi kutsub sind balletti vaatama, siis mis tunne sul tekib? Millisel juhul läheksid ja millisel mitte?

NE: Alati läheks balletti vaatama. See on üks väheseid tantsuvorme, mis mind hetkel paelub. Olen täna millegi muu otsingul ja tantsust veidi kaugeks jäänud. Kuid siiski loodan ja arvan, et kui loon, teen seda läbi liikumise ja koreograafia. Võib-olla alustan loomist lihtsalt millegi muu pinnalt, kuskilt mujalt või millestki muust.

Võib-olla ajapuuduse tõttu ja selle tõttu, et on lihtsalt nii palju muud, mis mind huvitab, ei leia ma ennast tihti vaatamas kaasaegset tantsuetendust, aga balletti vaataksin võimalusel pea alati, see on mulle peaaegu nagu teraapia. Ma naudin erinevate visuaalide märkamist ja loomist. Balletti vaadates saab silm visuaalselt puhata. Ma ei hakka sinna mingit lugu juurde looma. Lugu on mu ette laotatud nii otseselt, et mu aju ei suuda hakata isiklikke seoseid looma. Saan vaid visuaalile keskenduda.

BP: See on visuaalse teatri vorm tõepoolest, aga seal on ju nii kindel vorm, lugu – süžee. See sind ei häiri?

NE: Ei häiri. Ma pigem naudin seda. Kogu narratiiv on nii otse minuni toodud, et mul ei jää enda fantaasiale ruumi. Ma naudin seda, et ma saan lihtsalt minna ja vaadata. Ma ei hakka laval nähtavat lugu siduma enda eluga. Lugu jääb lavale. Mulle jääb visuaalsus.

BP: Kas ballett on siis nagu siirup? Tugev essents, mis lahustub silme ees?

NE: Nii kerge ja tugev samal ajal või äkki vastandid – kerge ja raske. Ma võrdleks seda näiteks filmidega. Kui ma ei jaksa, olen päevast ja sisse tulevast infost väsinud, siis ma vaatan “lihtsaid” filme. Filme, kus ei ole vaja ega tahagi istuda märkmik kõrval ja analüüsida. Kuigi jah, ballett ei ole lihtne. Tehnika, selle lihtsuse ja kerguse taga on tugev ja raske. Äkki on siis lihtne vaadata midagi, mis tundub nii lihtne ja kerge, kuid on seda enda raskuses. Ma olen nii suur visuaalse ilu nautija ja austaja. Puhas efektsus.

BP: Ma ise jõudsin hetkel hoopis virtuoossuse mõisteni. Unustatud nauding. Sooritus, kehad, jooned, meisterlikkus. Et kuidas üks inimene suudab niiviisi “tikkida” – imeline. Kaasaegses teatris on see veidi unustatud või kehast mujale kolinud nähtus. Või tegelikult mitte päris.

Ballett ja vabadus

BP: Kunst ja vabadus on lahutamatud, kuidas balletis sellega on?

NE: Vabadus – kas see on see, et ma tean, või see, et ei tea. Kas vabaduse saab leida õpitud tehnikate sees? Muidu ma ju ei tea, milliste raamide sees vaba olla. Või kas ma saan ise luua enda vabaduse, ilma et see oleks kellegi teise vabaduse interpretatsioon või vabadus millegi piirides? See vabadus tehnika sees kandub suuresti ka balletile.

Ballett ei ole minimalistlik, kuid teisalt on tegemist väga minimaalsete muutujatega selle sees. Ühest küljest nagu oleks ja teisalt jällegi mitte. Ballett on paljudest minimalistlikest detailidest kokku pandud, mis sümbioosina moodustab üldse mitte minimalistliku kompoti.

// See vabadus balletis ajab mul juhtme kokku. //

Ballett ja puhtus

BP: Öeldakse, et ballett on puhas, kuid teisest küljest on see üle kuhjatud dekoratsioonide, meigi, kostüümide jms. Kas see on siis sinu jaoks puhas või mitte? Puhas lava, puhtad kehad versus kauniks viimistletud näod, kehad ja ruum. Milles seisneb selle puhtus?

NE: Ma ei ole näinud nii palju balletti, et teha üldistusi, kuid selle juures, mida olen näinud, ei ole ma täheldanud liigset üleküllust. Küllus kaob puhtuse sisse ära. Seoses puhtusega tuli esimesena selline mõte – eksimused puhtuse sees. See on minu arvates just balleti puhul hästi ilus. Teistes stiilides ja formaatides ei ole ma osanud seda märgata. Mõtlen, et ehk pidigi see nii olema. Balletilaval juhtunud “viga” aga aktiveerib mind, tekitab ette kirjutatud loosse nihke ja annab mulle võimaluse seda lugu laiendada ning siduda endaga.

Ballett ja kehad

BP: Kehad on balletis rangelt piiritletud, aga kõige selle kaudu pürgitakse vabaduse, piirituse poole. Kuidas see skaala sinu jaoks paistab?

NE: Balleti puhul kehtib minu jaoks küll põhimõte, et mida rohkem tehnikat, seda vabam saad olla. See vabadus tuleb tehnika seest välja, sest tantsijad on tehnika võimalikud piirid ületanud ning saavad hakata otsima selle sees vabadust. Aga samas, mida ma ka balletist tean.

// Sa oled vaba millestki, nad on vabad milleski. //

BP: Kui võrrelda klassikalise balleti ja kaasaegse kunsti eesmärke (seda, mida hinnatakse ja taga aetakse), võib tunduda, et need on peaaegu et vastupidised. Balletis sõelutakse kõik vead välja. Kui miski on normist väljas, tuleb see likvideerida või kompenseerida. See, mida peetakse balletis aga normaalsuseks, on ju tihtipeale õpitud ja väga tehislik loomulikkus. Huvitav on mõelda isiksuse ja isikupära tähtsusele antud kontekstis. Kui suur roll neil on?

NE: Ma tajun neid eesmärke vast kuidagi nii, et kaasaegses kunstis on eesmärgiks pidev muutus ja otsing, et kaasaegne kunstnik ei jõuagi kunagi kohale, lõpp-punkt puudub. Räägin muidugi enda perspektiivist. Ballett teisalt tundub mulle pigem lõppeesmärgi poole püüdlemine. Reeglid on paigas. Reeglite sees saab olla ikkagi otsinguline, kuid reeglite rikkumine on pigem viga.

BP: Kaasaegses kunstis on sulle kui vaatajale jäetud väga suur vabadus. Balletis on lugu nii ette öeldud, et sa isegi ei suuda muid lugusid samal ajal mõelda. Kehad on kogu oma ilus ja täiuslikkuses selle loo edasikandjateks. Balletitantsija on kui vormist valatud sisu. Ja mis põhiline, samast vormist võib potentsiaalselt igal korral tulla välja täiesti uus sisu. Sammud võivad olla samad, aga kui muutub nende esitaja või vaataja enda kontekst, muutub kogu pilt. Selline etteantud mustritega vabadus – veidike keerad ja kõik muutub. Kaleidoskoobi efekt. Samad killud on võimelised looma mustmiljon versiooni. Äge.

Ballett ja soolisus

NE: Balletilaval naudin ma vist rohkem meesballetiartiste. Just nende graatsilisust ja jõulisust, mis suudavad eksisteerida samal ajal, samas kehas. Standardi lõhkumine on ehk see, mis mulle just meesballetiartistide puhul mõjub.

BP: Mina vaatan mehi kui abistavaid kehi. Neil ongi balletis abistav roll – mees saab aidata naistel veelgi kõrgemale lennata. Kuigi algselt olid balletis ainult mehed. See on huvitav transformatsioon – tähelepanu keskpunktist justkui kellegi varju liikumine. Vähemalt pooleks laval viibimise ajaks.

NE: Mulle meeldib jälgida, kuidas nad ise on füüsiliselt nii võimekad. Nad ei vaja selles võimekuses abi. Paarikoreograafia puhul on see siis jagatud võimekus. Mehed suudavad balletilaval minu jaoks kanda oma energia lavale rohkem laiali.

Enda loomingus ei ole ma veel suutnud meestele lavastada. Ma lihtsalt ei oska neid visuaalselt laval näha, ei mõista neid. Aga kui vaatan mehi kellegi teise loomingus, siis naudin.

BP: Olles palju meestantsijatele lavastanud, olen tabanud end mõttelt, et seal on mingi konflikt sees, kui üritan neid panna oma liigutusi tegema, aga samas on see väga soopõhine jutt. Enamiku balletilavastustest on teinud mehed (ballettmeistrid): Petipa, Fokin, Ivanov, Petit jne.

NE: Muidugi on see oluline teema, kuid mina ei vaata üldse loomist läbi soo (või tahan mõelda, et ei vaata). Kui on rohkem meeslavastajaid, siis nii on. Ma ei pööra sellele tähelepanu. Äkki ei taha enda suhtes nii mõelda lihtsalt.

BP: Äkki maskuliinsus on neutraalsem?

NE: Minu jaoks on naissugu neutraalsem, aga see võib tuleneda ka sellest, et olen ise naine. Seotud enda identiteediga. Ma olen aru saanud, et soolisuse teema tõrjumise kaudu ma ju tegelengi selle teemaga. Olen kuskil otsinguteel selles osas.

Ballett ja ruum

BP: Balletiteatri saalis on meeletu mass publikut, kes vaatab etendust sinuga koos. Need inimesed on seinast seina, mitte nagu kaasaegsetel lavastustel, kus sa tunned enamikku inimesi. Kuidas sa seoses sellega tunned?

NE: Ma tunnen ennast balletti vaadates rohkem üksi kui vähema publikuga saalis. Ma ei pane suures saalis teisi inimesi isegi tähele. Kaasaegset lavastust vaadates joonistavad kõik vist oma lugu, balletis näeme sama lugu. See inimeste hulk suures saalis kaotab minu jaoks individuaalsuse. Kaon massi ära ja muutun ignorantseks.

BP: Kas see võib olla positiivne? Annab sulle vabaduse näiteks? Oled eelarvamuste- ja tunnetevaba?

NE: Kuidas võtta. Suures saalis ma ei suhestu niivõrd sellega, mis on laval ja minu ümber jne. Ma saan olla üks suur ego. Ma võin seal massis ükskõik mida teha. Tähelepanu ei tööta. Olen üks kõigist.

Kui rääkida balletiteatri saalist, siis ma olen hakanud mõtlema teatri rõdude peale. Rõdul on võim. Ajalooliselt räägiti rõdult alla rahvale. Teatris on pilet rõdule odavam kui saali, vähemalt Eestis ja Londonis. Ma mõtlen neid suuri rõdusid, mitte eraldatud küljerõdusid. Ma valiksin alati istumise rõdul, mitte saalis. Võib-olla on see seotud minu iseloomuga. Ballett mängib nii palju massi loodud visuaalide ja joonistega, et lähedalt ja alt ma ei näeks neid. Pluss mulle meeldib, kui keegi ei istu mu taga, ma saan täieliku võimu ja täielikult lõõgastuda. Vabamaid teatrivorme tahan vaadata pigem eestpoolt. Seal tahan tunda seda persoonat, karakterit. Siis on isiklikum.

BP: Juba koha otsimine on omaette kunst. Kus sa täpsemat istud? Kihid. Mesilastaru. Olen nii väike ja see, mis on laval, tõuseb veelgi kõrgemale.

NE: Mulle meenuvad kirikud. Kuidas need on ehitatud nii, et kõik tunduks seal nii võimas, nagu oleks mõne ebamaise olendi käsi mängus olnud.

BP: Mida rohkem edasi, seda suuremaks jääb distants balleti ja vaatajate vahel, sest vaatajaskond uueneb. Generatsioonide vahel tekib aina suurem ajaline nihe. Ajaloomuuseumis on eksponaat otse ajaloost. Museaal. Tantsus on see siiski interpretatsioon, pidevas muutumises olev maal.

NE: Kunst on seinal tõesti nagu aja seiskumine, kuid mina vaatan seda ikkagi praeguse aja pilguga. Hetke kontekstis. Mina ju muutun ja kui vaatan ajaloolist kunsti, muutub ka see. Koreograafia interpretatsioon muutub ajas ning ei ole kunagi sama, kuid maali puhul muutub vaataja pilk.

Ma ei jaksaks vaadata kõiki “Luikede järve” interpretatsioone. Kuid näiteks Marina Abramoviči „Seven Easy Pieces“ (Guggenheim, 2005), kus ta uurib võimalust oma olemuselt lühiajaline kunstivorm uuesti esitada ja säilitada, mõjub isiklikumalt. Ma naudin isiklikkust, see puudutab. Kui ühte balletti interpreteeritakse nii mitmeid kordi, siis ma peaks olema eriline fanatt, et ma neid kõiki näha sooviksin. Kuigi. Mind huvitaks selle puhul erinevate lavastajate erinev lähenemine, nende isiklikkus, mitte ballett ise. Uuriksin seal lavastajat, mitte lavastust. Kui neid saab lahutada.

BP: Mul on teistpidi. Mind paelub see vaba rakk, mida saab sünteesida. Kust jookseb see piir, et muutmise käigus ei hävi selle teose põhiolemus? See mis teeb teose jätkuvalt aktuaalseks – põhituum. Mulle meeldib narratiivi puhtus, et seda mingi alge võib toorikuna võtta, mille pinnalt siis edasi tegutseda ja oma maailma luua. Nagu klaasipuhumine – surud õhu kitsast torust läbi ja see võtab uue kuju. Müstiline.

NE: Ma tunnen, nagu ma ei oleks kunstnik, kui ma balletti vaatan. Olen nagu tavakülastaja. Teatrikauge ehk isegi.

Ballett ja perspektiiv

BP: Kui sa peaksid lavastama „Luikede järve“, mis idee sa sellest võtaksid ja edasi arendaksid?

NE: Äkki see vahepealne olek. Siia-sinna, otsustamatus.

BP: Mina teeks mõjutamisest. Võimu üle võtmisest. See, mida näeme-kogeme-kuuleme viimasena, jääb meid mõjutama. Meie mõjutatavusest. Domineerimisest. Viimane mulje varjutab eelmist ja lõikab tugevalt sisse. Kuidas käib vana unustamine? Uus kustutab selle ära ja joonistab uued mustrid peale. Kuhu vana kaob? See Covent Gardenis nähtud „Luikede järv“ (House, 2020) tekitas selliseid mõtteid ja seoseid.

NE: See sõltub ka väga sellest, mis olukorras sa parasjagu elus oled. Ma võin ju kõik endaga siduda, vastavalt sellele, mis mul parasjagu elus toimub. Balletti vaadates muidugi mitte, aga see on puhtalt sellepärast, et olen harjunud balletti vaatama minnes selle ignorantse rolli endale võtma. Eks ma vist ikka suudaks seostada, kui prooviksin.

Kui mõelda selle konkreetse lavastuse peale, mida Londonis nägime, siis see mul mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud. See oli lihtsalt ballett minu jaoks. Mäletan ainult, et sain tugevalt kätte selle visuaalsuse, mida otsisin. Kogu kompott oli väga puhas ja klaar – ma ei näinud ühtegi eksimust – ehk see oligi minu jaoks igav.

BP: Nad olid selles lavastuses väga koos – sünkroonis, aga robotite muljet üldse ei tekkinud. Iga käte avamine ja pea liigutamine toimus samal ajal ja sarnasel moel, kuid inimlikkus säilis ja tekkis mingi uus ruumilisus. Pähe tuleb laulupidu. Koosolemine. Koos olemise vabadus versus ahistav koosolemine. Liikuv ruum. Ühtlane kool. Mõtestatud ilu.

NE: Me võime ju koos olla siin Zoomi meeting´ul, kuid tegelikult me ei ole koos. Me ei hinga koos. Sul on küll vabadus olla omas maailmas ja ruumis, aga sa kunagi ei tea, mis toimub minu laua alla. Mul on privileeg ja eraldatus.

BP: Kus sa praegu omadega oled?

NE: Kus olen mina? Ma olen hetkes ja erinev igas neist.

BP: Perspektiiv on oluline. Perspektiivi leidmine. Kust sa vaatad? Alt või ülevalt, kui kaugelt jne.

 

Mõtted panid kirja Keithy Kuuspu ja Oksana Tralla

Guggenheim 2005. Guggenheim; https://www.guggenheim.org/exhibition/marina-abramovi-seven-easy-pieces.

House, R. O. 2020. Royal Opera House; https://www.roh.org.uk/tickets-and-events/swan-lake-by-liam-scarlett-details.