Vaike Rajaste mälestusi tantsuteest

Intervjuu põhjal kokku kirjutanud Raho Aadla
Foto autor: Eero Vabamägi

 

Sündisin 13. augustil 1960. aastal Põhja-Eestis Aseris, mere ääres. See oli õitsev asula. Seal oli keraamikatehas, kus mu isa töötas kraanajuhina. Ema õppis maalriks, aga töötas eluaeg koolis. Ta oli range õpetaja ja kõik teadsid teda hästi. Aseri koolis õppis sellel ajal umbes pool tuhat last. Nüüd on õpilasi märksa vähem. Mu emal ei ole rütmitunnet, aga isa tantsis väga hästi. Tantsupisik ja teadmine, kuidas meesterahvas tantsides naist juhtima peab, on mul isalt. Võimalust tantsida kasutasime alati. Kui mina keskkooli lõpetasin, olid lõpupeod teistmoodi kui praegu. Alguses oli pidu koos vanematega ja me isaga olime esimene paar tantsupõrandal. Isa mul kahjuks enam ei ole ja alles nüüd mõtlen, miks ma isaga tantsu teemadel kunagi ei rääkinud. Möödunud aastal isa õe matuste järelhüüdest sain esmakordselt teada, et need Rohesalu poisid – isa peres oli kokku viis poega ja kaks tütart – tantsisid kõik Aseris rahvatantsu. Ma ei teadnud sellest midagi. Nüüd on üksainus vend alles, kõige noorem. On tarvis onult uurida, mis siis tegelikult toimus, sest väidetavalt veel vallaliste Rohesalu poiste toel see rahvatants seal Aseris püsti püsiski.

Tants on minu jaoks loomuliku elu osana kogu aeg olemas olnud. Aseris oli kehalise kasvatuse õpetaja Elvi Raudsepp, kes pani kogu kooli rahvatantsu tantsima. Kooli ajal tegelesin ma igasuguste füüsiliste tegevustega: suusatamine, korvpall, kergejõustik, sportvõimlemine. Seda, et minust rahvatantsuõpetaja saab, ei osanud ma üldse mõelda. See tuli ootamatult. Kooliajal oli tantsimine loomulik jätk pärast kehalise kasvatuse tundi või selle ajal. Tantsisin enamasti segarühmas, ainult 1975. aastal esinesin tantsupeol neiduderühmaga. Olen ise ainult neljal peol tantsinud. Kui juba õpetama hakkad, siis kes enam väljakule laseb. Aastal 1981 oli minu kui tantsija jaoks viimane pidu. Sellel aastal oli tantsimas ka mu enda esimene rühm.

Esimesel tantsupeol käisin 6. klassis 1972. aastal. Sellel ajal tehti suuri tantsunumbreid sümfoonilise muusika saatel. Mäletan peo esimese tantsu, “Proloogi” muusikat siiani. Selle tantsu jaoks tehti eraldi kostüümid, mis ei olnud rahvariided – vastavalt liigile erinevat värvi sitsiriidest pihikkleidid, mille all oli froteekangast T-särk. Enne seda ma oma lapsepõlvest T-särki ei mäleta. Minu liigil olid oranžid T-särgid ja kollase-oranžitäpilisest kangast kleidid. Riided on mul tõesti hästi meeles, sest muidu õmbles ema enamasti kõik ise. Ta armastas käsitööd, õmblemist ja kudumist. Tol ajal tehtigi palju ise. Seetõttu oli väga uhke tunne, et oli võimalik kanda midagi, mis oli toodetud. See oli teistmoodi. Teine mälestus sellest esimesest peost on samuti riietega seotud. Saime uued Viru-Nigula rahvariided – kuulsad sinisetriibulised siniste lindipärgadega. Mitte kellelgi ei olnud tol ajal riietuses sinist värvi lindipärgi. Need on 12-aastase mälestused. Seda, mida tantsisime või kas oli Toomi või Raadik meid sealt ülevalt juhtimas, üldse ei mäleta.

Keskkooli lõpetasin 1978. aastal ja pärast seda läksin Viljandi Kultuurikooli õppima, aga see ei olnud plaanitud, et sedasi läheb. Oli nõndamoodi, et viimastes klassides olin palgaline Aseri keskkooli vanempioneerijuht. Mõtlesin, et lähen Tallinna Ülikooli pioneerijuhiks ehk tänapäeval huvijuhiks õppima. Kuna mul olid väga head hinded, pidin sisseastumiseksamitel ainult kirjandi kirjutama. Valisin kirjutamiseks vaba teema, aga suutsin siis vist teemast mööda kirjutada – kirjavigu ma ei teinud –, kuna ülikoolilt ei saanud ma muud teadet, kui et hinne on selline, et lugu on lõpetatud. Olen hiljem analüüsinud, kuidas üldse saab teemast mööda kirjutada. Igal juhul sisse ma ei saanud. Mõtlesin, et olgu, vaatan järgmisel aastal uuesti. Sättisin ennast kohe augusti alguseks Aseri kooli raamatukokku tööle. Seal jäi mulle Viljandi Kultuurikooli brošüür näpu vahele, aga ka siis ei mõelnud ma veel Viljandisse minekule. Vanasti oli nii, et igal laupäeval tuli põrandatekid välja vedada ja kloppida. Õega me seda koristust tegemas olime, kui mööda kõndis mu ajalooõpetaja Lea Karja, kes ütles: “Kuule, Vaike! Millega sa siin tegeled? Mine Viljandisse tantsu õppima!” Mina viskasin tekid nurka, istusin bussi ja sõitsin Aserist Rakveresse, et Viljandisse eksamitele minna. Rakverest ei läinud laupäeva õhtul aga Viljandisse enam ühtegi bussi ja tulin koju tagasi.

Sisseastumiskatsete tantsueksam toimus minu sünnipäeval, 13. augustil, esmaspäeval. Jõudsin Viljandisse sama päeva hommikul. Viisin paberid õppealajuhataja kätte ja tema suunas mind alla tantsuklassi, kus eksam juba käis. Läksin sinna ja kõik vaatasid mind sellise pilguga, et veel üks kandidaat. Nemad olid juba kaks päeva harjutanud. Ma ei teadnud midagi, mis mind ees ootab. Pinge oli sees. Olin küll palju liikunud, aga taoline eksam oli uudne situatsioon. Klaveri taga istus Elve Vestebohm, nüüdne Soovere. Klaveri kõrval seisid Virve Vuntus, kes oli hästi range olemisega ja tõsine, ja Helle Näkk, hilisem Paldra, kes tegi aeg-ajalt klaveri tagant silma, et kõik on hästi. Sain sellest julgust juurde. Mida teha kästi, tegin ära. Mingid kombinatsioonid rahvatantsu sammustiku põhjal, klassikaharjutused stange ääres ja oma tants. Elve mängis klaverit ja mina pidin tantsima teemal liblikate lend. Pärast eksamit istusin bussi ja sõitsin koju, sest õhtul tulid sõbrannad sünnipäevapeole. Sain 18. Kodune ja viisakas sünnipäev. Järgmisel hommikul sõitsin taas Viljandisse, et teha ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse eksam. Mind võeti vastu. Koolis käies andis Helle klassikatunde Pioneeride majas Pikal tänaval. See on väikese torniga maja Ingeri saunamaja ja Jaani kiriku vahel. Siis sain aru, et Hellel oli silm haige, mistõttu ta pilgutas alati niimoodi. Sisseastumiseksami ajal andis see minule julgust edasi minna. Rääkisime sellest ja olen talle siiani tänulik, et ta oma pilgutamisega mulle toeks oli.

Viljandis kolisin Jakobsoni 43 ühikasse. Praegu on selle koha peal auk. Meil sattus ühte tuppa narivooditesse väga tore 5–7-liikmeline tüdrukute seltskond kokku: üks orkestrijuht, kaks tantsujuhti ja näitejuhid. Saame siiani igal suvel kokku. Olime ontlikud tüdrukud. Vahel, kui ostsime pudeli veini, siis see seisis pikalt ja lõpuks jäigi joomata. Tükke tegemata me muidugi ei jätnud. Kui tundus, et koolist on siiber, siis hääletasime keset koolinädalat Riiga või Leningradi. Käisime jalutamas. Raha poes käimiseks ei olnud. Stipendium oli 30 rubla. Sõit Viljandi ja kodu vahel maksis 2.95 või 3.10. Hääletades sai hästi palju liikuda. Kodus tuli käia, sest ema pani ju süüa kaasa. Iga nädalavahetus mitte, aga päris tihti siiski. Laupäeva lõuna ajal lõppesid tunnid, siis bussile. Õhtuks koju ja järgmise päeva õhtul või esmaspäeva varahommikul tagasi.

Mu põhierialaks oli kultuuritöö ja tants oli sellel ajal lisasuund. Minu kursuse juhendaja oli Aino Arro. Meil oli aine nimega mängude tund, et saaksime õhtujuhina pidudel mänge läbi viia. Juba esimese õppeaasta novembris pidime kõik poole tunni pikkuse kavaga inimeste ette minema. Meie, tantsujuhid, torisesime, et milleks meile seda vaja on. Mul on oma tantsuinimesed, mul pole rohkem tarvis. Ja kui nüüd mõelda sellesuvisele tantsupeole, kus kümme ja poolt tuhat tantsijat oli väljakul ja nendega tuli hakkama saada, siis on naljakas. Koolis täitsin õppeülesande ära, mõtlemata sellele, et minust saabki selline inimene, kes hakkab teistega tööd tegema. Minu kava pealkiri oli “Tantsuõpetaja Maali”. Kui see tehtud sai, ei olnud probleemi minna asutustesse õhtut juhtima. See oli loomulik. Tantsutehnikateks olid klassika, karakter ja rahvatants. Natuke oli ka kompositsiooni. Esimesel aastal andis klassikat Zoja Mellov, edasi Helle Paldre. Kõiki tantsuaineid õpetas Virve Vuntus, kellega tantsisime väga laia repertuaari. Pagas oli suur, mida tulevikus enda rühmadele edasi anda. Virvelt õppisin põhjalikkust – ta nokkis põhisammud ikka väga korralikult läbi. Õpingute ajal me ikka torisesime, et milleks ja kellele seda vaja on, et me taktiosade kaupa peame sammud lahti seletama, aga noor inimene mõtlebki teisiti kui vanem, kellel on juba kogemusi. Virve õpetas, et tehnikas on oluline rääkida ühte keelt. Et kõik teaksid, mis näiteks on labajalg ja kuidas seda sooritada.

Viljandi Kultuurkooli lõpetasin 28. detsembril 1980. Jäin Viljandisse, kuna selleks hetkeks olin leidnud endale elukaaslase ja olin Viljandi Tarbijate Kooperatiivi klubi – praeguse Viljandi Kaubamaja naiste pesuosakonna ilus parkettpõrandaga suur saal – juhataja. Virve Vuntus läks 1981. aasta jaanuaris dekreeti ja mind kutsuti kooli õpetama. Muidugi ma läksin. Praeguste kogemustega tagasi vaadates ei oska öeldagi, kas ma üldse suutsin midagi tudengitele õpetada või anda. Tantsinud ma olin, teadmised olid samuti, aga kinnistunud need veel ei olnud. Kui Virve 1982. aasta alguses tagasi tuli, läksin mina dekreeti ja tulin koolist ära. Tagasi siis juba Viljandi Kultuurikolledžisse läksin 1997. aastal, kui hakkasin Tallinna Ülikoolis kaugõppes kultuurikorraldust-tantsujuhtimist õppima. Praegusest Viljandi Kultuuriakadeemiast lahkusin neli aastat tagasi, enne tantsupeo lavastusprotsessi algust.

Tantsuõpetaja olen olnud kogu aeg. Esimene tantsurühm oli Leies hooajal 1979–1980. 1980. aasta sügisel kutsuti mind täiskasvanute rühma juurde Viljandi KEK-i (Kolhoosidevaheline Ehituskontor). Samal ajal olin Viljandi KEK-is ka kulturnik. Seal oli mul rühm. Teise ja kolmanda lapse vahel töötasin isegi Viljandi Tikuvabrikus. Hommikul kella neljast seitsmeni olin seal, siis viisin lapsed lasteaeda. Õhtuti olid tunnid tantsurühmadega. 1987. aasta augustis tuli Lille Arraste minu juurde ja palus mul tantsuansambel Viljandi juhtimine üle võtta. Samal ajal hakkasin kultuurimajas tööle Viljandimaa rahvakultuuri spetsialistina. Sellel ametikohal olin kuni aastani 2009, pärast mida olen töötanud Laulu- ja Tantsupeo sihtasutuses.

Mait Agu lavastatud noortepeol “Kodused tantsud” aastal 1997 olin esimest korda assistendina tantsupeo meeskonnas. Nendest kogemustest olen väga palju õppinud. Tol ajal olid peol memme-taadi rühmad, kelle juures mina olin. Neid rühmasid ei olnud palju. Kui olime juba Tallinnas väljakule jõudnud, siis Lille tegi mingi muudatuse, mis ei olnud tantsuõpetajatele ootuspärane. Teised tema põlvkonna õpetajad tulid nõudva tooniga tema juurde, et nii ei saa teha. Lille ei hakanud nendega vaidlema, vaid keeras selja ja läks ära, sest tema kui looja nägemus oli selline. Alles hiljem sain aru, et minu roll assistendina oleks olnud olla vahelüli, nii et nad ei olekski lavastajani välja jõudnud. Tol hetkel ei tajunud ma seda ära. Olin ju 20 aastat noorem. Tantsupeo meeskonnas olemine on andnud tegeliku teadmise, kus ma ise olen ja kuidas kuhugi jõuda. Need on kogemused, mida ei ole võimalik koolis õppida.

Ise hakkasin looma alles 15 aastat tagasi, kui sündis tantsurühm Vabajalg. Enne seda ma lihtsalt ei julgenud. Vabajalga juhendades tekkis mõistmine, et need noored vajavad midagi muud kui olemasoleva repertuaari tantsimist. Samuti ei olnud ma kunagi unistanud sellest, et oleksin tantsupeo pealavastaja. Jõudsin selle soovini alles neli aastat tagasi. Tundsin, et on aeg. Eks ma ikka kahtlesin. Mu tütred ütlesid mulle, et kui sa nüüd ideekavandit ei kirjuta, siis ei kirjuta sa seda kunagi. Kui valitakse, siis on hästi. Kui ei valita, siis ei juhtu ju mitte midagi. Praegu oligi viimane aeg. Noored tulevad peale. Ma olen ülimalt tänulik, et tüdrukud mind takka surkisid.

Tantsu- ja laulupeo üldpealkiri oli “Minu arm”. Lavastusmeeskonnaga jagasime oma armusid seoses Eestiga. Minu oma on selline, et ma sõidan koju Aserisse – seal on üks männimets, kus kasvavad metsmaasikad. Pärast igat tantsupidu pean sinna saama. Iga kord mõtlen hirmuga, kas juuli lõpus on veel maasikaid. Siiani on olnud. Eelmisel aastal võeti sealt kõrvalt mets maha. Kas minugi armu seal enam on?! Meil kõigil on mingid kohad, kus olla tahame, mis on tähtsad. Sellest arenesid teemad, et me jutustame metsast ja maast, merest ja soost. Tekkisid mõtted, mis hakkasid arenema ja muutuma. Tekib telg, mille ümber lugu jutustada. Aktiivne loomisprotsess oli kaks ja pool aastat pikk. Sellel ajal toimub meeskonna loomine, muusika otsimine, repertuaari valimine ja tellimine, loomine, tantsukirjeldused, parandused, videod. Siis esmased joonised. Tantsupidu on selles osas fenomenaalne, et see ei ole seotud ühe autori loominguga. See on väljundivõimalus paljudele muusikutele ja koreograafidele.

Tonio Tamra lindistas koos orkestriga muusikad 2018. aasta suvel. Selleks ajaks oli tarvis viimse taktini teada, kui palju lisatakte on vaja üleminekuteks, et kogu see mass väljakule ja väljakult maha jõuaks. Sellel peol oli teada, et tuleb saada 10 000 tantsijat pooleteise minutiga väljakule. Rohkem aega ei ole. Ma vaatasin varasemate pidude videosalvestisi, stopper pihus, ja arvutasin, kui palju ja kui kiiresti ja mis hetkel keegi kuskilt tuleb ja kuhu liigub. Mitu liiki kuskil on? Palju neis tantsijaid on? Kuigi tegelikult seda ju ei teadnud, palju lõpuks tantsijaid peole tuleb, kuna ülevaatused ei olnud veel toimunud. Pisidetailid on olulised. Tonio ja muusikutega sai väga jõuliselt koostööd tehtud. Tonio küsis palju muusika koha pealt ja need sünnitasid omakorda uusi mõtteid. Milline õppimise koht ja teadmiste pagas see oli! Tuleb teada, millele peab tähelepanu pöörama. Kui olla koos meeskonnaga protsessis, siis seal õpitaksegi, milliseid teadmisi vaja on. Kui suur on ühe rühma ring ja kui suur kahe oma ja kui palju aega nende moodustamine võtab. Üksteist tuleb usaldada ja tuleb rääkida ühte keelt.

Ma olin kunagi õpetanud Helju Mikkeli loodud “Pikseloitsu” ja teadsin, et see peab uuesti peol olema. Keegi teine seda ei võtaks. Tantsupeo esimene seminar oli 2018. aasta märtsis, teine sügisel. Olin märtsis valmis seda õpetama. Kõik oli valmis. Siis helistas Tonio. Noot ja fonogramm ei olnud üks ühele. Mille järgi siis õpetada? Noodi järgi ei ole ju võimalik õpetada. Õpetajate ette minnes ei tohi enam eksida, sest kui lavastaja ei oska, siis ei oska mitte keegi. Võtsime selle raamatust välja ja tegime sellega terve suve ikka uuesti ja uuesti tööd. Konspekteerisin – loen kaheksani ja selle ajal toimuvad sellised tegevused neli neljandikku taktimõõdus, siis loen seitsmeni kolm seitsmendikku taktimõõdus. See oli väga kihvt tegemine.

On võimas olla pealavastaja. Kogu seda väge juhtida. Oluline on see, et tantsija peab ennast väljakul hästi tundma. Kui tekib küsimus, kelle jaoks pidu teeme, siis ikka tantsijale. Kui tantsija ei oleks õnnelik, siis ei saaks seda ka publik kätte. Haruldased inimesed on siin Eestimaa pinnal, kes võtavad keset suurt suve kõige magusamal heinaajal oma puhkusest nädala ja on valmis nii päikeses kui ka vihmas platsi peal kuulama, kuidas keegi kamandab, et nüüd mine sinna ja tee seda. Ja tagatipuks on nad veel õnnelikud ka! See on fenomenaalne, et inimesed tulevad ja tahavad panustada. See ongi see vägi, mida tantsupidu eneses kannab.