Karolin Poska on vabakutseline tantsukunstnik ning tantsuõpetaja. Ta on lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja pärast seda toonud välja lavastusi Koidu Seltsimajas ja Kanuti Gildi SAALis. Praegu annab Karolin tantsutunde Esteetika- ja Tantsukoolis ning valmistab koos teiste kunstnikega lavastust, mis esietendub veebruaris Lätis. Praegu on ta tantsukunstnikuna leidnud tee fenomenini, kus tunneb omal nahal, et enda loominguliseks väljendamiseks on nii palju meediumeid ja viise lisaks tantsule. Nagu näiteks fotod.
Mis on sinu missioon ja motivatsioon valitud erialal?
Mu motivatsioon ja missioon on väga isekad ja mõlemad pärinevad ühest ammusest sündmusest.
Ma ei olnud lasteaias väga popp tüdruk ja üks esimestest mõtetest iseendale oli: “Kui ma suureks saan, siis saan kuulsaks ja siis nad tahavad minuga mängida!”
See lause on peas kumisenud aastaid ja ongi minu missiooniks/mantraks, kuigi “kuulsuse” tähendus selles lauses on muutunud äärmuslikult.
Praeguseks on selle sisuks pigem motivatsioon progresseeruda enda silmis pidevalt paremaks koreograafiks/lavastajaks ja mitte saada “valmis”. Olla kuulsus mind ei motiveeri ega huvita, küll aga ootan lasteaiakaaslasi endiselt mängima.
Mis sind inspireerib?
Siin on mõned nähtused, mis mind praegu kõnetavad: erinevate kultuuriruumide hõõrdumine, kannatused, ühiskond, kirjutamata reeglid, põlvkondade erinevused, Lasnamäe majad, valetamise lihtsus, ebaõiglus, tõe modifikatsioonid, materjalid, Vikerraadio õnnitlused. Kuidas saab midagi olla nii igavat, et see ei inspireeri?!
Milline on Sinu sõnum tantsuõpilastele, tantsuõpetajatele ning tantsuga mitte kokku puutunutele?
Tantsuõpilastele: ammuta ja lammuta!
Tantsuõpetajatele: kasta päevalillede kõrval ka umbrohtu ja loo võimalus ka sellel areneda.
Tantsuga mitte kokku puutujatele: sa juba tantsid!
