Mitte ainult kunstist: Ajjar Ausma

Katrin Kubber
Ajjar Ausma – vabakutseline tantsukunstnik, pedagoog ja isa

2009. aastal asutati teater Cabaret Rhizome, mille üks asutajaliikmetest Sa oled. Mis teid kokku viis ja ühendas ning mis teid praegu ühendab?

Mina, Joonas (Parve) ja Päär (Pärenson) olime seotud Tallinnas Kaarli pst-l endise Salong-Teatri ruumides tegutseva Teatrilaboriga, mille Jaanika Juhanson 2005. aastal asutas. Me tegutsesime seal projektide raames, mitte püsiva teatrina ja siis kui Johannes Veski ja Anatoli Tafitšuk lõpetasid Viljandi Kultuuriakadeemia, oli neil kindel oma teatri loomise plaan. Nad alustasid proovidega ja me tundsime, et see on täpselt see, millega tahaks tegeleda. Sujuvalt võtsime üle Teatrilabori ruumid ja hakkasime tegutsema Cabaret Rhizome’ina.

Mis meid ühendas ja kokku viis, oli sel hetkel situatsioon, et tahaks alustada kuskilt nullist. Et olemegi ainult meie ja see, mida teame, tõeks peame ning mis meid huvitab; mis oli meile külge haakunud elust, koolist jne. Ilma ühegi alustekstita ja konkreetse suunata. Kogu Cabaret Rhizome’i keldriperiood oli enamasti ilma sõnadeta, selline tegevuslik, asjatamine laval. Üks esimesi sellise stiili n-ö tulemisi minu jaoks oli aga Päär Pärensoni lavastus „Hädaorg“, mis esietendus aasta enne Cabaret Rhizome’i tekkimist.

Paar aastat tagasi otsustasin teha teatritööst pausi ja keskenduda rohkem tantsule, pedagoogilisele tööle ja perele. 12 aasta jooksul olen osalenud kuskil 3–4 lavastuses igal aastal. See on olnud väga arendav, kuid vahepeal on vaja perspektiivimuutust, et edasi liikuda. Praegu tegutseb Cabaret Rhizome Erinevate Tubade Klubis Tallinnas. Olen ikka kursis, mis toimub, aga vaatan ja elan kaasa kõrvalt. Samuti suhtleme trupiga omavahel tihedalt ja teeme kindlasti veel midagi koos.

Mis Sind üldse viis tantsu ja teatri juurde ning omal ajal Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsuerialale õppima?

Mingi edevus kindlasti. Juba keskkoolist saadik ka selline teatav soov olla suur näitleja. Katsetasin Viljandisse näitlejaks ka, sealt jäin välja. Kooliga olin juba varem seotud – rahvamuusika kaudu. Olin käinud pillilaagrites ja seega Viljandis figureerinud. Kui näitlejaks ei võetud, siis oligi mõte, et hoopis rahvamuusikat õppida. Aga folgil keegi küsis, et kas ma hoopis tantsu ei tahaks õppida. Siis tundus, et olgu, võin seda ka õppida. Ma polnud ainuke, kursavend Päär tuli enam-vähem samamoodi katsetele. Mingis mõttes juhuslik, aga samas olin selleks ka kuidagi valmis.

Minu jaoks oli keskkoolis ja põhikoolis üliraske paigal olla ja istuda. Kõõlusin kogu aeg tundides tooliga ja kukkusin palju. Seega pidin tingimata hakkama õppima midagi, kus ma ei peaks istuma suurema osa ajast. Tants oli ju selles mõttes väga ideaalne. Algul olin mitteametlikult samal ajal ka rahvamuusika erialal, käisin tundides ja mõtlesin, et lähen sellele erialale üle, aga see seltskond ja tegevus tantsuerialal haaras nii endasse, et väljaastumine ei olnud enam mingil hetkel mõeldav.

Kas kõik on elus muutumises ja liikumises või on miski ka jääva väärtusega?

Ma olen vist kogu aeg olnud pigem selle mõttega, et kõik on hästi muutuv ja liikuv ning pole hullult süvenenud jäävatesse väärtustesse, kuigi on mingi taju, et jäävad asjad on olemas – need, mida ise säilitan või kasutan. Minu jaoks on kohalolu üpris oluline, mis tähendab, et olen seetõttu liikumises vastavalt sellele, mis hetkel aktuaalne on. Eks mida vanemaks saan, seda rohkem jäävuse teemat tekib. Üks suur väärtus minu jaoks on perekond. Kuna olen pikalt ka haridusmaastikul töötanud, siis seal on väärtusi, millest alateadlikul tasandil kinni pean. Ma ei mäletaks aga, et keegi oleks mulle justkui mingeid väärtusi edasi andud, pigem olen nendeni oma teekonnal jõudnud. Ja seda ka liikuvalt, mis tähendab, et miski salvestub, mingid konksud jäävad kuhugi taha ja teised väärtused kaovad kõrvalt.

Sa mainisid, et oled pikalt haridusmaastikul töötanud. Mida Sa õpetamise juures oluliseks pead? Kuidas Sa õpetad?

Kui ma alustasin õpetamisega, siis minu põhi ja alus olid kontaktimprovisatsioon ja loovtants. Sealt edasi tegelesin pikka aega massaažiga, mille all oli ravimassaaž ja liikumisravi, kust edasi tegelesin ja tegelen erivajadustega lastega.

Praeguseks hetkeks olen seitse aastat tegelenud Tallinna Vanalinna Hariduskollegiumis erivajadustega laste liikumisega ja olnud kehalise kasvatuse õpetaja. See koht sobib mulle hästi, sest seal peab olema väga loominguline. Ma ei saa ainekavast otsast lõpuni kinni pidada, vaid pean kohanema vastavalt sellele, kuidas õpilane areneb, kuidas tema eripära hakkab sotsiaalses mõttes edasi liikuma, kuidas ta grupiga üheks saab. Ma tegelen põhiliselt lastega, kellel on autismispektri häire või aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Idee on tundides see, et laps oleks liikumises ja et ta ka ise armastaks liikumist ning saaks liikumispõhimõtted kätte. See töö on tõusude ja mõõnadega: mingi aeg vaatad, et miski toimib jube hästi, ja järgmine hetk läheb pikalt allamäge. Ja siis hakkad hästi väikseid võite hindama. Ei saa hakata suure hooga midagi ehitama, vaid pigem terahaaval. Peab loominguline olema, sest mõni õpilane tuleb hästi kaasa ja teine seal kõrval jälle üldse ei huvitu.

Mis tähendus on Sinu jaoks ajal?

See on väga hea küsimus, sest mida aeg edasi, seda suurem tähtsus sel on. Kui ma veel koolis käisin, siis tundsin, et mul on õudselt palju aega. Kui oli vaja midagi muud teha või juttu rääkida või magada, siis jätsin tihtipeale kasulikumad tegevused ära. Nüüd hindan aega rohkem. See on ju kogu aeg suhteliselt piiratud. Eriti, kui on korraga töö, tantsutunnid, teater ja pere. Siis on vajadus, et aeg oleks kokku lepitud ja kuidagimoodi piiritletud. Kui ma olen näiteks lastega koos, siis on oluline, et keskendun neile ja koosolemise hetkele, lastes muudel asjadel minna. See sama asi puudutab ka etendusi ja proove – nendel hetkedel ma olen seal, ei planeeri järgmist asja. Ma tunnen, et nii ma võidan rohkem, ei mõtle samal ajal, mida kõike võiks jõuda ära teha. Ma teen nii palju, kui ma jõuan, ja kui ma teen hästi, siis ma ka jõuan rohkem.

Mis rõõmustab? Mis kurvastab?

Head inimesed rõõmustavad ja hoolivus. Rõõmustab see, et on kogu aeg tegevust, ideid, et on olemas head inimesed, kellega koos luua ja et see soov ei saa otsa. Rõõmustab see, kui meie tegevus läheb korda nii meile kui teistele. Rõõmustavad väikesed võidud ja edasiminekud koolitöös. Perekond.
Kurvastab rumalus. Iseenda ja teiste. See lõhub ja teeb haiget. Hoolimatus ka…

…mille puhul Sa ise tunned, et oled rumal?

Eks see on kuskilt ammu ikka alanud. Enda kasvamisprotsessis. Justkui mingi hetk teed kõike hästi ja läheb hästi, aga siis tekivad mingid lüngad, mida ei pane tähele. Ja see on tihtipeale põhjustatud sellest, et õppeprotsessi on ilmunud lüngad sisse.

Nüüd mind kurvastab see vähem, aga minu laiskus on olnud hästi suur rumalus. Samas on see nagu treeningsüsteem, et kui nooremana millegi kallal väga töötad, siis sa suudad ka vanemas eas endas neid mehhanisme ärgitada, aga kui sa oled olnud laisk, siis peab vanemast peast ka veidi laisk olema. Muidu tõmbad naba ära. Midagi läheb tasakaalust välja. Seega nüüd ma suhtun laiskusesse veidi rahulikumalt.

Mingi aeg olin väga kurb, et ma päevast nii vähe võtsin. Ma imetlen inimesi, kes pidevalt millegi nimel töötavad. Noh, eks võib ka nii mõelda, et ma sain sellest vedelemisest siis midagi, aga usun, et see ei ole ikkagi võrreldav sellega, kui tegeletakse millegi nimel.

Aga samas, ma usun, et väike rumalus on igaühes ja ega sellest midagi hullu ei ole. Tuleb edasi minna. Ja mõni eksimus ja rumalus võib viia täiesti uute avastuste või hetkedeni. Error võib luua midagi uut, mida targalt tegutsedes ei oleks saavutanud. Kunagi ei tea…

Mis suunas inimkond liigub? Kuhu me teel oleme?

Ma loodan, et vastu igavesele õnnele.

Ma väga palju ei mõtle sellistel teemadel, küll aga on õnnestunud olla lavastustega ringi reisides mujal keskkonnas. Mõni aeg tagasi olin alles Palestiinas ja ka Hiinas. Mõlemas paigas on väga suur plastikuprobleem. Ükskõik, mida sa ostad, siis tahetakse seda kohe plastiku sisse toppida, ja isegi kui keeldud, siis kuidagi sujuvalt kõnnid ikka plastik näpus minema. Või näiteks, kuidas kaetakse taldrik kilekotiga, et seda saaks pärast uuesti kiirelt kasutada. Eks siin on ka plastikuga päris õudne olukord, aga meil on see kuidagi varjatumal kujul. Seal aga voolab see sädelev plastikumass mööda vett alla. See on ikka hirmutav küll, ja lämmatav.

Mulle meeldib aga mõelda, et kogu positiivne muutus algab sellest, et sa enda ümber n-ö rohelist ala laiendad. Muutus hakkab enda lähiümbrusest, see on ka kuidagi hoomatavam kui suurtes mastaapides mõtlemine.