Mitte ainult kunstist: Ele Viskus

Katrin Kubber

 Elu Viljandis – kui tahad, näed piiratust; kui tahad nautida, siis naudid.

 

Ele Viskus – midagi enda kohta? Väga keeruline ilmselgelt. Aga võib-olla olen ma Tantsuarmuke. Kui loll sõna. Aga loll sõna on ka hea (parem kui “aktiivne”). —–> Istusin täna ja mõtlesin, mis Tantsuarmuke?! Jeerum. Aga pane (kui veel muuta saab), Tantsu armuke (lahku kirjutatuna).

Milline on hetkel Sinu suhe liikumise/tantsuga?

Praegu on pigem selline laiskuse periood, kus ma väga ei liigu ega tantsi. Liikumine ei ole hetkel otseselt aktuaalne, aga tunne on selline, et kui on soov, siis alus liikumiseks on olemas.

Kui tihti üldse tunned ja tajud selle hetke ära, et Sa tantsid?

Ma ei mäleta, millal ma viimati mõtlesin, et ma tantsin. Samas tegelikult just mõnda aega tagasi, kui ma olin enda kodutrepil ja ootasin midagi, tekkis soov liigutada, oli selline kehaliselt kange tunne. Liigutasin lülisammast ja see liikumine kasvas sealt veidi edasi; siis oli küll tunne, et ma justkui tantsin. Aga saalis või peol pole ma ammu tantsimas käinud.

Aga kas Sulle meeldib tantsida?

Mulle väga meeldib tantsida! Ma ütleks isegi nii, et mulle meeldib väga tants, aga veel rohkem meeldib mulle tantsida. Kui ma mõtlen päris õnnehetkedele, siis need on alati olnud siis, kui ma tantsin. Hetked, kus nendes olles juba tunned, et kõik on nii õige ja äge. Selles mõttes on kuidagi tobe, et ma tantsimist praegu ei praktiseeri, aga usun ka, et vana arm ei roosteta.

Millal üldse hakkab liikumine?

Ma ei tea. Minu seisukohalt öeldes hakkab liikumine tahtest, aga kõigil ei ole see tahtest olenev. Kui sa oled halvatud, siis võid ju tahta liigutada, aga sa ei saa seda füüsiliselt teha, vaid ainult mõttes. Seega ma ei saa üldistada. Samas võib liikuma hakata ja avastada, et sa liigud, ilma et see oleks olnud otsene tahe.

Kas elus on Sinu jaoks paratamatuid asju? Kuidas Sa paratamatustega toime tuled?

Paratamatu vist on see, et inimesed, loomad ja taimed mingi hetk sünnivad ja mingi hetk surevad. Ma ei tea, kas on veel lõpuni paratamatuid asju, kus valik täiesti puudub. Kui mulle endale tundub mingi asi paratamatu, siis ta ongi nii paratamatu, et ma ei võta seda n-ö küsimuse alla. Kui mul on helepruunid juuksed, siis see lihtsalt ongi nii, ma ei küsi selle kohta küsimusi, et miks just nii. Võib-olla bioloogilised nähtused on mulle midagi, mis tunduvad paratamatud. Aga kui kuskil on ikkagi mingisugune valikuvõimalus, siis see ei saa olla minu jaoks lõpuni paratamatu.

Kunagi ühtede sõpradega mistahes teemadel vesteldes tuli välja, et õppisin semiootikat. Nende jaoks oli semiootika nii aegunud, rakendamatu, nii 70ndad – vana, surnud ja mõttetu.

Mulle aga tundus, et paratamatult semiootika eksisteerib, sest alati on olemas märk ja toimumas mingi infoülekanne. Sa ei tee hommikul silmi lahti ja ei tegele eraldi mõtlemisega, et täna on taevas päike, see infoülekanne paratamatult juba tekib.

Info saamine on paratamatu, see, mida see kellelegi teeb või kuidas see mõjub, kas see on õigesti mõistetud või tõlgendatud, võib igaühel olla erinev, aga info saamine toimub paratamatult. Elu, surm ja semiootika on paratamatud.

Kui ma Viljandisse õppima asusin ja Sinuga kohtusin/tutvusin, siis mu esimene seos Sinuga, mis ka praeguseni kehtib, on see, et Sa tundud minu jaoks üks väga tark noor inimene. Minu arust õhkub Sinust intelligentsust, mis äratab teatavat positiivset aukartust, aga ka huvi. Kuidas Sa sellesse mõttesse ise suhtud?

Aitäh komplimendi eest kõigepealt! Eks esimesed mõtted sellega seoses on ikka, et huvitav, kuidas ma sellist kuvandit olen tekitanud. Mulle tihtilugu öeldakse, et ma olen kurja näoga või range mingites asjades. Oleneb kohast ja olukorrast – ma võin vahel väga palju rääkida, aga väga tihti olen ka vait, seda seltskonnas, kus ma eriti inimesi ei tunne. Vait olemine võib tekitada sellist kuvandit, sest kui ma midagi ütlen, siis see tundub kohe nii eepilise ja läbimõelduna, et jääb hästi tark mulje. Eks mulje jääb selle pealt, milline on inimese väljendusviis.

Ma olen viimasel ajal märganud, et ma vaidlen mistahes mõttega opositsioonis. Isegi, kui ma olen selle mõttega tegelikult nõus. Mulle väga meeldib spekuleerida, mulle tundub, et sellel on suurem jõud kui faktil. Selline oponeerimine ja spekuleerimine toob kaasa selle, et ma teen seda ka iseendas ja enda mõtetega pidevalt. Võib-olla ma olen seda alati teinud, sõbrad teavad vast paremini öelda, aga ise olen seda mõneti alles avastanud, et ma viimased paar aastat olen justkui opositsioonis väljendunud.

Kirjelda maailma kolme sõnaga.

Elu, surm ja semiootika. Lähtuvalt meie praegusest vestlusest on need sõnad mulle kuidagi lähedased.

Kirjelda enda senist elu kolme sõnaga.

Ma tahaks öelda aktiivne, aga sellel on mingi vale konnotatsioon, kuidagi sportlik toon, mida ma täpselt ei mõtle. Võib-olla on parem sõna liikuv, ja seda mitte ainult enda liigutamise kontekstis. Kui ma mõtlen enda lapsepõlve peale, siis ma kogu aeg tegin midagi. Tegus ja ettevõtlik pole ka need sõnad päris. Kõik sõnad on laetud millegagi, mis pole päris see. Õige sõna on praegu puudu.

Ekstreemsustesse vajuv – ma kaldun kuhugipoole päris pikaks ajaks ära, olen seal, saan sellest aru ja siis saan sellest lahti lasta.

Kolmandaks ma ütleks pidetu. See kõlab veidi negatiivsena, aga ma mõtlen seda sellena, et ma annan ennast mingitesse olukordadesse, aga ma tahan jätta alati ka väljapääsu. Ma töötan kultuuriakadeemias poole kohaga, ma pean baari, aga mitte üksi, jagan selle koha vastutust. Pidetu selles mõttes, et ma olen võimeline ennast lahti lõikama asjadest, olukordadest. Nagu ma ka ühtedes mõtetes ei ole ühekülgselt kinni, vastandumine ja spekulatsioon on kogu aeg olemas. Mitte otsustusvõimetus, vaid just väljapääsu jätmine on pidetus minu jaoks. Ma võin tahta sama asja homme, aga ma ei pea tahtma.

Kas Sinu jaoks on midagi, mida ei saa sõnadega kirjeldada, seletada?

Lõplikult ei saagi midagi sõnadega seletada. Küll aga minu jaoks vist ei eksisteeri midagi sellist, mille juurde ma ei saaks ligipääsu sõnade abil. Alati ma kindlasti ei otsi sõnu kõigele ja kõigest ei jõua ka mõelda. Mingid asjad on väga kogemissfääri asjad. Sõnadega ei saa seletada unenägusid, sõnad ei anna neid sündmusi tihtilugu kuigi hästi edasi. Ei olegi vaja.

Mul ei ole probleemi sellega, kui millelegi üritatakse sõnadega läheneda, ja kui see ei tule hästi välja, siis ei tule hästi välja. Ei ole mõtet sõna peale pikka viha pidada. Sõna ei ole alati kõige tähtsam, ta ei suudagi paljut edasi anda, tal on oma piiratus.

Mis on vaikus?

Tahaks targutama hakata, et vaikus on sõna, mingi keeleline konstruktsioon, mis ei saa lõpuni edasi anda seda, mis on kellegi jaoks vaikus. Aga ma arvan, et vaikus on minu kui Lasnamäelt pärit inimese jaoks pidev kolmandiku nivoo peal müra, mis summutab, muudab kuidagi tuimaks ja siis tekib vaikus. Ma ei ole selline romantiline mõtleja, et vaikus on metsavaikus või kui kõik inimesed magavad. See on mingi teatava vati sees olemine, müra, mida enam ei kuulegi. Oled kurt mingite asjade suhtes.

Mis meist pärast surma saab?

Kui mõelda, et mingeid asju ei saa sõnadesse panna ja meil puudub ka suremise kogemus, siis on päris keeruline sellele läheneda. Võib religioosselt läheneda. Ma ise olen jätnud selle selliseks asjaks, et ma võin selle ümber spekuleerida ja narratiive välja mõelda, aga ega tegelikult pole absoluutselt aimu. Üks asi, mis ma eeldan, et juhtub, on see, et surm on midagi muud. Isegi kui võtta budistliku narratiivi järgi, siis see, mis jätkub, on ikkagi mingis teises ajas, kohas või teise liigina. Aga see elu, mis läbi saab, saab läbi.