Mitte ainult kunstist: Henri Hütt

Katrin Kubber

Tühi vahepealsus kui tühjus sündmuste vahel.
Autor: Erakogu

 

Henri Hütt on (etendus)kunstnik, kelle laia loominguspektrisse kuuluvad tehnoloogilise dominandiga etenduskunstivormid, helilavastused, lavastatud näitused, kureerimine, kirjutamine, installatiivsete etenduste genereerimine ning muu tabamatu. Henri lähtub kestuses olemisest, sest kes palju teeb, see läheb vähe ajalukku. Tema loomingulistest variatsioonidest leiab käesolevas dekaadis lavastusi, mis koondavad kõiki lokaalseid teatreid ja etenduskunstikeskuseid, kuid leidub ka tühja ruumi mikrotonaalset värelust.

Mis on ilus ja mis valus kunstnikuks olemise juures?

Ilus on kindlasti see, millisena oma elu kunstnikuna üldse elada ja selle all pean ma silmas seda totaalset vabadust, et saad ise otsustada, mida ja millal soovid teha. Olla oma aja ja vabaduse peremees või perenaine. Ilus on see, et saad minna oma mõtetega süvitsi ja luua ise eesmärgid, mida täita võtad. Ma seostan seda hästi suurel määral vabadusega, sest keegi ei saa ette öelda, mida su hing parajasti ihkab teha. Kunstnikuna sellisel viisil ellu jääda ongi vast kõige ilusam. Pole teistele alluvat rütmi, lood selle ise ning selle tõttu võib iga päev su elus olla väga eriline ja unikaalne. Unikaalsuse püüd on ka päris ilus. Kui mõelda ilu kui seisundi peale, et millised hetked on kuidagi eriti ilusad, siis see kipub olema siis, kui hetk on unikaalne.

Kui sa aga küsisid ka seda, et mis on valus, siis päris paljud n-ö olmereaalsusega kaasnevad asjad võivad olla päris valusad. Siinkohal pean silmas rohkem materiaalset maailma ja võimalusi. Kas ma saan endale iga kord lubada, et mul on kõht täis või et mul on võimalus ükskõik kuhu minna? Mul hetkel on, aga olen mõelnud, et kui ei oleks, siis ma ei vahetaks ikkagi kunstnikuks olemist millegi turvalisema vastu.

Veidi valus on ka kontakti puudumine maailmaga, keda sooviksid kõnetada, aga kellega on raske ühist keelt leida, sest platvormid, millelt startida või millel keegi eksisteerib, on niivõrd erinevad. Pole ühist sõnavara, aga kunstnikuna sa tahaksid, et sinu sõnumid ka jõuaksid nendeni, keda soovid puudutada. Sinu protsessid seejuures võib-olla lihtsalt kulgevad potentsiaalse publiku silme alt läbi ja tunned sellist tapeediks olemise suhet.

Ma julgen ka väita, et kunstnikud näevad sotsiaalsel ja ühiskondlikul skaalal toimuvaid muutuseid ja ohte teravamalt ning see puudutab neid hingelisemalt ja valusamalt. Tekib seejuures soov panna ka teisi maailma erineva nurga alt nägema, kuid kui see ei õnnestu, siis on ka selline valu tunne.

Mis on inimeseks olemise juures kõige kummalisem?

Vast see, et inimesel on võimalik ajaliinil edasi rutata, seda tagasi kerida või hetkes olla. Kui ma mõtlen mõne teise liigi peale, siis nad ei tea, mis nendega tulevikus juhtub, aga sina inimesena saad seda fantaseerida või minna hoopis tagasi minevikku. Lood inimesena seose mineviku ja tuleviku vahel. Kui mõelda emotsionaalsel või manipulatsiooniskaalal, siis inimene on võimeline kujutama olukordi teisiti, kui need päriselt on, või tegema halva mängu juures head nägu – ju siis on selline oskus vajalik, et ühiskonnas paremini toimida. Kui aga elaksime n-ö loodusliku valiku alusel, siis poleks selline asi üldse vajalik.

Milline laps Sa olid?

Ma väga hästi ei mäleta seda hetke, millal mul minapilt tekkis või millal ma konfronteerisin endale, et mina olen mina. Üks asi, mida ma väga paljude teiste puhul pole kuulnud, on see, et minul, kui ma konfronteerin mingit situatsiooni või mingit uut aistingut esimest korda, siis mulle jääb see väga hästi meelde. Olgu see ajaliin siis nii kaugele tagasi kui tahes. Näiteks ma mäletan väga hästi, kui ma esimest korda banaani sõin või millal ma esimest korda puutusin kokku kantrimuusikaga. Oskan tagasi kerida ja meelde tuletada, mida ma tundsin/mõtlesin.

Aga ma olin lapsena pigem uudishimulik ja kontekste mõtestav, proovisin aru saada, miks mingi asi toimub. Mul oli huvi teada saada, mis toimub looduses, millised liigid on olemas, millised seened on söödavad; lappasin loodusraamatuid. Olin ka suhteliselt loominguline, kuid seda rohkem kujutava kunsti valdkonnas – joonistasin, sketch’isin. See viis välja selleni, et alustasin oma kooliteed Waldorfi koolis, mis omakorda kinnitas ning soosis loomingulisust ja uudishimu jätkuvust. Iseloomult olin pigem heatahtlik ja empaatiline, ka looduse ja ümbritseva suhtes.

Kas Sul oli mõni konkreetne hetk, kus tundsid, et nüüd oled suureks kasvanud?

Mingi hetk ma tundsin, et kui ma räägin täiskasvanutega, siis ma hoian ennast tagasi. Proovisin kuulata, mida teised ütlevad ja mõtlevad, ning peas toimus samal ajal balansseerimine, et kuidas siis ise olla. Ei tahtnud endale liigset tähelepanu tõmmata, vaid lasin situatsioonidel kulgeda ja vaatasin, mis saab.

Ma ei ole näiteks sõjaväes käinud. Ma tunnen selle üle isegi uhkust, et ma suutsin süsteemi üle kavaldada. Aga ma mäletan, et väga paljud ütlesid, et sõjavägi teeb poisist mehe. Siis ma mõtlesin, et issand, milline aja raiskamine. Võib-olla ma ei tahagi selliseks meheks kunagi saada. Meest aga, kelleks ma saada tahaksin (kui ma üldse tahaksin saada meheks), saaksin sõjaväes veedetud aasta asemel kujundada ise soovitud suunas. Aga eks ma olen alati tahtnud ka erineda. Näiteks kui on mingisugune üldine arvamus, siis minu positsioneering üldises süsteemis on tihtipeale asunud kas äärealal või pannud süsteemi hoopis proovile.

Koolis ikka küsiti, kelleks tahaksid saada ja et mõtle suurelt, ning nii tahtsin ma alguses saada kuningaks – tundus midagi jube tähtsat. Kunstnikuks saamise tee tundus väljakutset pakkuv ja põnev, sest päris täpselt ei kujutanud ma ette, mis amet see on. Kaskadööriks tahtsin ka vahepeal saada. Mind huvitas, kas Eestis on üldse neile tööpõldu ja mis nad teevad. Tahtsin sellist ametit, mis oleks justkui eksootiline, mida otseselt tarvis ei olegi ühiskonnas. Selline põhjusteta tagajärgede maailm on mulle sümpaatne.

Kas kunstnikuamet on ühiskonnale kasulik ja vajalik?

Mul on üks sõpruskond, kes on n-ö kahe jalaga maa peal, ja kui nende käest küsida, kas kunsti on vaja, siis neil ei lingi ära, miks seda peaks vaja olema. Eks seda on küll, et kunstnikuna lähed oma loomingus mingis suunas süvitsi ja seetõttu ringkond, kes sind mõistab, jääb järjest kitsamaks. See oht on kaasaegsel kunstil väga suur, et mängitakse ennast kitsasse ringkonda, kus kunstnikud loovad kunstnikele ning sellest saab kinnine maailm, millel ei pruugi seetõttu olla ka väga suurt arenemisvõimet. Suumitakse nii palju sisse, et suumitakse lõpuks ennast lihtsalt välja. Sissetulekud ja projektid sõltuvad justkui ikkagi kellegi teise armulikkusest, kui mõelda, kuidas toimub Eestis kunsti rahastus. Sellist kunstnikuks olemise mudelit, et sa teed oma tööd vaid müümiseks, ma teha ei tahaks, sest siis ma looksin ainult selle jaoks, et elus püsida, ja siis ei ole ma enam nii väga kunstnik, vaid käsitööline.

Kas kõigest, mis laval on, saab metafoor?

Vorm on juba selline, et on lava, ja kõigest, mis laval on, saab vaatemäng. Kui on mingi asi, mis on vaatemäng, siis järelikult on olemas ka adressaat ehk vaataja. Ja see tõlgendamiste ruum, mis jääb vaataja ja vaatemängu vahele, see sisaldab endas paratamatult metafoori essentsi. Ja seda kohtab ikka, et autor soovib midagi puhastada metafooridest, kuid siis jälitab teda ikka kari metafoore, mida ta ise ei oska kohe võib-olla tähelegi panna. Üsna karm võitlus tuuleveskitega, mida saab lõhkuda näiteks siis, kui vaataja ei tea, et ta vaatab teatrit. Aga kas selle asja nimi on siis enam vaatemäng? Eks metafoor käib etendusega kaasas ja on paratamatult ületamatu sfäär, ükskõik kui siiralt või infovaeselt midagi esitleda. Ja ka juhul, kui mingi metafoor teha enda arvates väga konkreetseks, siis seal võib hakata ikkagi tööle mingi täiesti muu detail ja tähendus.

Kui laval ei ole midagi, siis mis laval on?

Kas ei ole mitte nii, et laval on absoluutselt kõik hoopis. Mulle endale meeldib istuda saalis ja lihtsalt seda vaadata ning seal olla, kui ruumis justkui mitte midagi veel ei ole. Olles ruumis, tajun ma pigem just seda, kui täis see on. Kas see on täidetud siis mõnest teisest lavastusest, mis seal sees oli või kõigest sellest, mida sinna saaks panna. Ma tunnen, et enda protsessi jooksul saan ma ruumist, mis on megatäis, asju vähemaks. Ei ole nii, et läksin ruumi, enne ei olnud seal midagi ja siis tulin mina ja lõin sinna kõik. Ruumile alistumine – ma ei tahagi olla kõige tähtsam seal ruumis. (Teatri)ruumid üleüldiselt on mulle väga sümpaatsed ja teatavat aukartust äratavad. Sina oma hapra mõttega – kas see mõte ruumis üldse toimib? Kas sa ise peaksid seal üldse olema?

Kui laval ei ole midagi, siis mis seal on… kõik need võimatused ja võimalikkused, pluss ja miinus eksisteerivad koos. Kujutada ette ruumi, kus ei ole mitte midagi… vot seda mu mõte ei võta. Mitte midagi… kõige suurem võimatus.