Mitte ainult kunstist: Karl Saks

Katrin Kubber

Foto autor: Natalia Poniatowska Anczok

 

must on tehtud
valget pole vaja
powerplant
mõõk
tõstab ennast surm
nurk ja närv
steriilne agarsöötne segu
autonoomne sensoorne
alkeemialabor.ee

Parasjagu on väike lumekate maha tulnud. Milline suhe Sul lumega on?

Eks ta on selline hooaja kuulutaja. Sel aastal lund väga ei ole – sulab kohe ära. Fragment. Eks talv on kuidagi keeruline, kui lund ei ole, sest lumi annab teatavat soojust ja pehmust. Eriti pärast sügist. Päike paistab, lumekristallid on õhus ja on megakülm – see on üks ilusamaid ilmasid, mis üldse on, ma arvan. Lööb vikatina olemise selgeks ja karastab. Tegelikult ei mäletagi, kuna seda viimati sai kogetud.
Aga selles mõttes on meie kliimavöötmes hea elada, selged piirjooned aastaaegade vahel on tuntavad. Kuigi vist mitte enam…

Kui Sa mõtled kõikidele meeltele, mis inimesel on, siis millise kaudu Sa maailma ja ümbritsevat ise kõige rohkem tajud?

Lõhna ma väga enam ei tunne. Lapsena eksisin kord ühte kortermajja ära ja ma tundsin lõhna järgi ära, kus mu sõber elab.

Meelte isolatsioon on teema, mida ma hetkel päris palju “uurin” – uue lavastuse raames. Ma ei tegele mitte meelte, tunnete ja kognitiivse taju ülistamisega, vaid pigem just inimtüüpidega, kellel on raskusi tunnete ja meelte eristamisega. Huvitun ekstreemsetest olukordadest, kus näiteks inimesel on närvisüsteemis mingi viga ning ta ei tunne oma nahka. See ei huvita mind pelgalt aistingu koha pealt, vaid ka psühholoogilises mõttes – kuidas mõistus toimib, kui miski päris nii ei tööta, kui peaks.
Aga enda puhul ma ütleks, et meeled on võrdsed. Ma tahaks eeldada või endale valetada, et ma võtan neid kõiki orgaaniliselt, loomulikena. Nende üldsumma moodustab nii minu kui ka üldiselt inimese loogika, selle, mis on eluks vajalik, et võidelda või joosta.

Mõeldes, kui väikest osa inimene kasutab oma ajupotentsiaalist, siis kas seda on võimalik teisaldada ka keha konteksti, et inimene on ka füüsiliselt palju rohkemaks võimeline, ometigi kasutab ta sellest väga väikest protsenti. Oleksime näiteks võimelised hüppama meetrite kõrgusele ja püsti magama…? Mis Sa arvad?

Ma ise pigem mõtlen just keha võimetusest. Ma ei mõtle sellistest ülimatest võimetest. Pigem on asi ikkagi tehnikas – kas inimene valdab maksimaalset tehnikat, mis aitab tal hüpata väga kõrgele vms. Pigem huvitab mind tehnika potentsiaal sellises kontekstis rohkem. Aga jah, ma ei fantaseeri ega mõtle rohkematest võimetest, kui loodusseadused füüsiliselt võimaldavad.
Hüpoteetiliselt võin ainult arvata, miks aju kasutab väga väikest protsenti enda potentsiaalist. Nagu elektrisüsteem, igale poole info ei võigi jõuda, muidu kärssab läbi. Me oleme ka oma tajude pealtvaatajad. Me võime neid kuidagi suunata ja siis järeldada, et tunneme ja näeme midagi, aga tervikpildi paneb ikkagi kokku miski teadmatu. Me enamjaolt vaatame lihtsalt pealt, mis me teeme. Ma võin arvata, et ma kontrollin seda, mida ma näen, kuulen ja puudutan, aga suuresti olen pigem nende tegevuste ori.

Aga selleks, et ma midagi teen, on ju impulss…

Jah, impulss ellu jääda.

Kõik on selleks, et ellu jääda?

Jah, isegi see, et ma lähen ja jalutan, ka see on ellujäämiskursus. Aga see ei tähenda, et kõik toimuks ellujäämise lipu all, kindlasti mitte.

Kas Sa siis ei tee kunagi kasutuid asju või mõttetuid liigutusi?

Ei no kui nii mõelda, siis kogu aeg. Aga jah, ma niisama vist ei oska väga kuidagi enam olla.

Mõtled Sa palju?

Ma ei oska öelda, mis on palju või vähe. Sa rääkisid enne potentsiaalist, mina mõtlen pigem distsipliinist. Sellest, kuidas leida distsipliini mitte millestki, luua see ise. Ma ei mõtle distsipliinist nii, et see tähendab järgnemist sellele, mida keegi ütleb, kuidas tuleb teha ja mõelda. Distsipliini retoorikaga ma nõustun, aga selle täpse sisu ma defineerin ise. Kui mul on õigus millelegi siin maamunal, siis see võiks olla õigus privaatsusele ja enda distsipliinile.

Sa tunned, et Sul ei ole seda õigust?

Ei, on ikka. Keegi võib muidugi öelda, et nõuda privaatsust 21. sajandi Euroopa kontekstis on väga fašistlik, rassistlik, šovinistlik jne, aga ma keeldun oma mõtetest loobumast, neid politiseerimast.

Aga mis on Sinu jaoks privaatsus – õigus mõelda?

Jah, ka seda. Selles suhtes, mitte keegi ei keela kellelgi olemast privaatne. Asi ei ole sunduses. Aga privaatsuses läheb olemine raskeks, see ka huvitab mind. Privaatsus ei tähenda minu jaoks seda, et mulle ei meeldi kellegagi koos olla, rahva seas viibida või mingis kohas olla. Pigem tuleb peale selline „võitle-jookse” situatsioon, aga kogu energia kandub sellesse, et ma hoopis istun ja mõtlen; ja et see endast välja saada, on vaja distsipliini. Näiteks ärkan hommikul üles, teen voodi korda – arusaadav, mõistetav liikumine, et kõik pask endast välja saada ning rahulik olla. Paljud kasutavad distsipliini selleks, et mõtet ära ajada või korrastada. Eks ma nõustun, tulebki mõtteid korrastada, aga tuleb osata ka saasta vastu võtta.

Kas inimesel on hing?

Sellest saab rääkida, aga see ei huvita mind. Kui on selline koht, et lähme astume ruumi ja räägime hingest, siis ma ei astu sellesse ruumi. See arutelu kajastub minu jaoks muudes vormides. Kui ma arutan hingest või kuulan arutelu sellest, siis ma tean, et ma ei saa sealt midagi uut. Ma võib-olla läheks kuulaks midagi sellist, kus räägitakse hingest inimajaloos – seal ehk leiaks mingeid viiteid ja kogu konstruktsioon oleks laiem. Aga kui see on selline iseenda pealt mõtisklus, siis ei.

See on väga hea vastus. Aus. Aga kas on midagi, milles Sa oled täiesti kindel?

Mul ei ole mingeid tõdesid maailmast, aga ma tean seda, mis mind käivitab. Oma utoopiaid.

Kas kindel olemine on teadlik olemine?

Ei. Mõte situatsioonist, et olla 16. sajandil kuskil Peruu vihmametsas palja persega ära eksinud, linnud karjuvad valust – ma ei tea, mis see on, aga ma tean, et ma tahan seda. Seega ma arvan, et teadlik ja kindel olemine ei ole samad.

Kas sõja vastand on rahu?

Ma arvan, et sõda on ümber kodeeritud teistesse konfliktisituatsioonidesse. On konkreetseid kohti, kus on sõda, aga üldisemalt on sõda muutnud oma kuju.
Kui inimene ei ole endaga rahu teinud, siis ei saa eeldada, et suhetes teistega on rahu tehtud.

Kas inimene tunneb rahu ära?

Kui ta hästi ja põhjendatult oskab valetada, siis jah.

Et rahu on siis pigem ikkagi kontseptsioon?

Ma arvan küll jah. Sama nagu õnn. Aga ma arvan, et asi ei ole selles, kuidas rahu kehtestub, vaid selles, et konflikti ei oleks – see tekitab rahu. Arvata, et me elame rahus… ei. Näiteks keegi tuleb kellegi teise rahu eest võitlema, aga võitleja ise on sotsiaalselt ebausaldusväärne – ei saa oma vennaga läbi, isaga on tülis, aga tuleb rääkima maailmarahust. Seesama tüli esineb suurendatult fataalsel kujul sõjas, kus seda lahendatakse pommi ja granaadi kaudu, aga süsteem on sama – isa ja tütar õhtusöögilauas lähevad tülli nii, et n-ö aju jookseb ninast välja.
Muidugi ma tahan, et oleks rahu, aga olgem ausad, see on peaga vastu seina jooksmine. Rahu on töö, see ei ole see, et lähed ja lõdvestud. Aga eks on ka vahe, mida me vaatame globaalsel ja geopoliitilisel tasandil ning mida enda isiklikul tasandil. See vahe on suur ja seal on raske näppu peale panna, kuigi ma arvan, et mehhanismis on tugevaid sarnasusi.
Aga see on põnev teema. Mitte võib-olla nii otseselt, et sõda ja rahu, aga just konflikti anatoomia.