Mitte ainult kunstist: Katrin Kubber ja Evelin Lagle

Katrin Kubber

kohalolu reaalsuse nihked
Joonistuse autor: Katrin Kubber

 

Selle hooaja viimane “Mitte ainult kunstist” tuleb Teie ette suuresti dialoogina. Mina, “Mitte ainult kunstist” rubriigi eestvedaja, TÜ VKA etenduskunstide osakonna vilistlane ja vabakutseline looja, olen kahekõnes Evelin Laglega, Tantsu KuuKirja toimetajaga, tantsu mõtestaja ja analüüsijaga.

Räägime KuuKirjast ja, nagu ikka, muust ka.

On päris harukordne rääkida KuuKirja sees KuuKirjast, kuid just sellega ma sooviksingi alustada – teha sisse- ja tagasivaadet. Nüüdseks oled juba kümme aastat KuuKirja vedanud, olnud toimetaja. Milline on see teekond olnud?

Ülipõnev teekond on olnud. Täiesti uskumatu, et juba kümme aastat! Eks ta on olnud natukene selline ülesehitamise teekond – alguses oli sisulugusid väga vähe, sest olime paljuski uudistepõhised. Koondasime ja jagasime tantsualast infot. Sisu ehitamine pole olnud üldsegi lihtne, sest suuresti lävime omaenda olemasoleva ressursiga. See tähendab ka tantsuinimeste kirjutama julgustamist. Sellest tulenevalt on aja jooksul olnud ägedaid lavastusprotsesside kirjeldusi ning mitmete teemade väga isiklikke lahkamisi. See on ka Tantsu KuuKirja nišš, mida peaks väga hellalt hoidma. See eristab meid Teater. Muusika. Kinost või Sirbist. Need väljaanded on laiemale kultuuri tarbijaskonnale ja peavad katma avaramat pinda. KuuKiri võimaldab siseurgitsemist ja spetsiifilisust.

Ja eks nagu mujal meediaski, ei tea kunagi, kuidas ja mil määral suudame oma teemadega läbi lüüa ja millised on just need kõige oodatumad teemad, aga me kindlasti proovime kätt pulsil hoida.

Väga tore on see, et meil on ka autoreid, kes ei ole kunagi varem kirjutanud ja kes saavad meile kirjutades oma esimese ning reeglina väga hea kogemuse. Nii ei ole selle väljaande toimetamine alati ka kõige lihtsam. Mõne artikli puhul tuleb kirjutajatega koos artiklit ehitada. Teisest küljest on see väga äge – saab pusida ja pureda.

Eesmärk tulevikuks on aga, et teoreetiliste ja tantsuanalüütiliste artiklite osakaal, millele saaks ka viidata ja uurimuslikult toetuda, kasvaks. Eks meie ressursid on need, mis nad on. Tugev teoreetiline uurimus tuleb tellida ja selle eest ka väärilist tasu maksta. KuuKirjas on kaheksa tasulist artiklit aastas. Autoritelt, kelle töö on kirjutamine, ei saa ma paluda, et nad teeksid loo tasuta. See ei ole eetiline. Analüütiliste artiklite osas on KuuKirjal perspektiivi.

Kaks aastat on nüüd ka “Mitte ainult kunstist” rubriiki tehtud. Sina, kes sa oled olnud KuuKirja juures pea algusest peale, siis mis Sa arvad, millist väärtust on see rubriik KuuKirjale loonud ning kas ja mil viisil on see Sulle isiklikus plaanis mõjunud?

“Mitte ainult kunstist” rubriik poeb kuidagi naha vahele. Intervjuudes on aususe momente, mis alati väga sügavalt puudutavad.

Mulle tuleb pähe intervjuu Stella Kruusamägiga. Tunnen teda juba mitmeid aastaid ja olen arvanud, et ma mõndagi võiksin temast teada, aga see, kuidas ta nii sügavalt ja rahulikult intervjuus avanes… Mul vajus suu lahti. Ma olen üldse leidnud sellest rubriigist palju ebatavalisi hetki. Kõigil kunstnikel on oma maailm ja väärtuslikud mõtted, see, kuidas nad lähenevad elule, endale või oma loomele – see on avardav.

KuuKirjale annab see rubriik stabiilsuse, mis ühele väljaandele on väga oluline. Tantsumaastiku mõttes annab see hääle paljudele kunstnikele, kes võib-olla muidu oma kunsti kõrvalt ei võtagi nii palju sõna. Mulle kohutavalt meeldib see tunne, kui keegi hakkab mulle intervjuu jooksul väga meeldima. Tekib teistsugune äratundmine.

Kõige suurem vastutus intervjuude puhul on olla 100% kohal, sest intervjueeritav ja tema mõtted on number üks. Peab olema oskust inimest avada võimalikult mitmekülgselt ja viimaks jälgida ka intervjuu loetavust ja tervikut. Ma naudin väga selle rubriigi puhul, et need on alati hästi siirad ja samas julged – sa julged küsida ja sinu küsimused ei ole kunagi trafaretsed või ootuspärased.

Kusjuures seda on minult ka uuritud, kuidas ma jõuan vestluses selliste küsimusteni. Lihtne vastus on see, et ma lihtsalt küsin. See ongi kogu asja võti. Puudutan enda küsimustega vahel päris suuri teemasid. Eks inimesest sõltuvalt on võimalik üpris ruttu ka aru saada, mida saab küsida, mida mitte. Inimene saab oma vastustes alati ka laveerida ja kui ta seda teeb, siis ma saan aru, et see konkreetne küsimus polnud võib-olla päris see. Vahel ma lähen väga teadlikult küsima selliseid küsimusi, mille puhul ma tean, et sellele konkreetsele inimesele need ei pruugi meeldida, aga see ongi kogu asja point sel juhul. Sealjuures tuleb loota, et inimene mind usaldab ja tuleb kaasa. Aga eks süda puperdab tihtilugu sees, sest kunagi ei tea, kuidas läheb. Aga ma korrutan endale pidevalt, et oleksin julge ja karmatu, sest teine inimene on see, kes vastab, mina lihtsalt küsin. Ajaga on mulle julgust mõistagi juurde tulnud ja näen selles pigem endale vajalikku kõdi ja väljakutset.

Sa ütled väga hästi, et julged lihtsalt küsida teadlikult ebamugavaid või siis mitte nii ootuspäraseid küsimusi. Muidu tuleksid kas sarnased intervjuud või kuuleme sama inimese puhul sama juttu juba kümnendat korda. Eks selle pärast on rubriigi nimi ka “Mitte ainult kunstist”, et tuua inimeses esile midagi uut. Ja mõtted võivad ka ringiga kunsti juurde tagasi tulla. Loen mõnd vastust ja mõistan paremini, miks keegi oma kunsti just sedamoodi teeb.

Tunnen, et mu formaadist kumab läbi teatavat eepilisust, see on mu loomusele samuti omane. Kes on järjepidev lugeja, siis teab, et mu intervjuud üldjuhul lõppevad alati selliste mis-on-elu-mõte laadi küsimustega. Mõtlen väga enda viimastele küsimustele ja endamisi nimetan neid eepilisteks lõppudeks. Antud formaadis see võlub mind.

Proovin oma terviku kokku kirjutada nii, et sealt oleks võimalik ise edasi mõelda. Lahe oleks saada lugeja soojaks viisil, kus dialoog jätkub tema peas edasi, ta mõtleb ise samamoodi nendele küsimustele. Kui ma selle olen mõne oma intervjuuga saavutanud, olen igati rahul.

Intervjueerijana ei meeldi mulle provotseerida. Ma võin küsida kõike, aga see tuleb läbi hoolimise ja austuse. Ei ole nii, et ma istun inimesele vastu ja hakkan talle enda küsimustega räigelt ära panema; proovile panema, kas ta on ikka iseseisev, täiskasvanud, sügav, analüüsiv ja põnev inimene. Ma ei usu, et seda on vaja kellelgi tõestada. Selline ära panemine on piir, mille katsumine mind ei huvita. Kui ma teen inimesest ikkagi loo, kui ma soovin temalt tema mõtteid ja aega, siis ma ei lähe teda ründama.

Ma usun väga, et kui enda jaoks on hästi selge formaat ja alus, millest lähtud, siis on see ka teistele tajutav. Aga pean just silmas formaadi aluseid. Alused ja raamid on erinevad asjad.

Hmm, alused ja raamid on väga erinevad. Ava seda mõtet natukene!

Elus peavad ju olema pidepunktid, mis hoiavad tervikut koos ja funktsioneerimas. Just hiljuti vestlesin Kai Valtnaga ja ta ütles väga hästi, et nii kui me paneme mingi asja paika, defineerime ära, siis sellest hetkest hakkab see välistama kõike muud. Päris ohtlik hetk. Me võime väga erinevates reaalsustes elada ja väga kindlate raamidega elu ära defineerida, kuid sinna kõrvale ei pruugi siis enam midagi mahtuda.

Olulised ideed ja suunad võiksid meil muidugi olla, aga mitte kivistunud. On orientiir ja ka kontekst, mille suhtes me aluseid loome. Ma ei usu, et keegi on täiesti relatiivne. Juba selline väide oleks väga kindel statement.

Aga jah, kustmaalt ära tunda, mis on raam ja mis alus… Paratamatult on mingeid tõekspidamisi, millest lugu pidada, aga oma raam kaenlas igal pool käia on päris nutune. Ka alust pole mõtet betoonist valada, seda ei anna kuhugipoole liigutada. Kõik ümberringi uueneb, see võiks ju anda eelduse, et ka inimene on väga kiiresti muutuv.

Aga ma arvan ka seda, et endaga tegelemine, muutumine jne… ei peaks ilge taak, virelemine ja elukestev vaev olema. Pigem võiks see olla selline lahe olemise vorm, oled enda ja teiste suhtes vastutustundlik.

Jah, ma olen nõus. Paratamatult on meil võimalus elada ainult iseendas. Ei saa elada kusagil mujal kestas, peas ja vormis. See tekitabki seda ilget jändamist. Ei saa nii, et nüüd ma võtan iseendast puhkuse ja lähen mõneks ajaks minema. Kõigest muust saab eemale minna, loobuda. Enda juurde jõuame ikka ringiga tagasi ja saame ainult läbi selle olemise maailma kogeda. Ma ärkan ja uinun iga kord siin… iseendas. Mõte vast on selles, et proovida see olemine mõnusaks teha. Keegi teine minu kestas elada ei saa, seega sisuga pean täitma selle ise. See ongi see ilge töö mulle tundub. 

Kogu selle teema võtab päris suuresti minu jaoks kokku ka vastutuse aspekt. Sa vastutad selle eest, milline su elu on. Eks ma romantilises mõttes usun ka universumit ja seda, et kõik ei ole kaugeltki meie endi kätes, aga otsused on ikkagi meie omad. Tingimused võivad olla loodud, mille piires ma midagi otsustan, aga minu otsused on minu vastutus.

Ja ka võim.

Jah, ka võim.

Lugesin üht Elina Naani teksti ja seal ta ütles, et vastutus ei ole vaev, vastutus on vägi.

Täpselt. Kõigile ei ole antud vastutustunnet ja see on päris suur asi, kui sul see on. Siis tuleb vastutus ka võtta. Nii nagu me ei saa iseendast põgeneda, siis ei saa me seda ka vastutuse eest. Aga kas see on vaev või vägi, see on juba enda tunnetuse küsimus.

See kõlab päris lihtsalt, aga tunnen, et ma alles viimasel ajal olen avastanud, et mitte miski ei saagi mulle haiget teha. Ükskõik mis, siis iseendale saan alati loota. Kõik, mis on olnud, sealt ma olen ennast läbi viinud, miks ma peaksin siis iga päev muretsema, et järgmises keerulises hetkes langeb viimne piisk karikasse ja ma kukun kokku. Uskuda enda tugevust ka hapruses. Kõik tuleb su teele niikuinii. Ja kõik tuleb ka tagasi. Inimesed lähtuvalt enda muredest ja probleemidest esitavad sulle väljakutseid, ei mõista sind jne. Seda teeme ka endaga.

Ka mulle on tuttav selline positiivse sisemonoloogi salvestamine. Aga minul on ka need kehvad päevad, kus jään ootama lihtsalt uut paremat päeva. Kui see kehv päev lihtsalt ära tunda, siis on seda ka lihtsam taluda.

Millised on hetked, mis tekitavad Sinus elusolemise tunnet?

Kohaloleku hetked. See võib olla mõni kunstiline elamus, mis raputab. See võib ka looduses jalutamine olla või kohvi joomine. Nii ägedaid momente ja nüansse on elus. Need tekitavad elusolemise tunnet. Võimalusi, kuidas kõike ägedat märgata, on nii palju. Kui suudad vaimustuda, siis tekib ka elus tunne.

Mis on Sinu jaoks kerge, mis raske?

Enda üle võitu saamine mingites hetkedes on raske. Võitu saamine seal, kus tunnen, et mu suhtumine on vale, ma reageerin millelegi üle, miski ajab mind jube närvi. Selle kõige minna laskmine on tihtipeale raske. Ma kipun vahel liiga palju mõtlema. Aga eks ka see tuleb läbi elada, et jõuda järgmisesse punkti.

Minu jaoks on võrdlemisi lihtne väikeste asjade märkamine. Nendest rõõmu tundmine. Ma leian, et need moodustavad lõpuks elu.

Aga mis sinu jaoks on raske ja mis kerge?

Esimese asjana tuleb pähe, et mis kontekstis raske ja kerge. Kohati olen väga ratsionaalne inimene ja kohati räme esoteerik – usun energiaid, universumit ja tähti. Ratsionaalselt usun seda, et oleme inimestena funktsionaalsed algorütmid. Mingid asjad meie algorütme mõjutavad, mingid mitte. See, mis on mulle keeruline või lihtne, sõltub minu sisemisest keemiast, rakkudest ja vitamiinide tasakaalust.

Praktiseerin haprust iseenda ees, tunnen, et see on midagi, mida pean õppima. Tahan käia teed, kus soovin iseenda elu kergemaks teha, võtta teele kaasa hea, et ma ei kannaks mingit kividega kotti kogu aeg kaasas. Meil on kõigil asju, mis on rasked, aga nende projitseerimine kõigele on minu jaoks tühi energia. Ma tahan olla iseendas aus ja habras, tunda kõiki emotsioone, aga ma ei soovi seda edasi sööta, ennast seeläbi paremini tunda, et n-ö maailmale samaga vastata. Ei ole vaja. Aga eks tasakaalu leidmine ongi selle juures keeruline, et ei sööda endast halba edasi, aga ei korja ka enda sisse. See ongi see haprus, mida ma õpin – tunnistan rasket ja kerget, aga lasen kõigel endas ka lahustuda.  Lahustumine on vajalik, sest kividega kott ei pruugi üks hetk olla enam seljas, vaid võib talletuda hoopis südamesse ja hinge.

Kõik, mis me kogeme ja oleme, tuleb niikuinii teele kaasa ja sellest saab kogu meie elukogemus. Päev võib koosneda väga paljudest erinevatest asjadest ja parem ongi, et koosneb. Ma proovin kõike tunnetada ja tunnistada, endast läbi lasta ja edasi minna. Teha rahu. Igas hetkes. See muutub mulle ajaga aina kergemaks. 

Mulle nii meeldib su mõte… haprus iseenda ees. Ilus poeetiline väljend. Arvan, et on oluline, et me ei võtaks iga asja suhtes hoiakuid. Kõik muutub ajas kohutavalt relatiivseks. Olen kogenud palju seda, et mingi asi tundub ikka väga halb, aga mõne aja möödudes tunned, et see on parim asi, mis juhtus, sest see viis kuidagi õigele rajale. Inimeseks olemise juurde käibki, et me saame vihaseks ja kurvaks, miski teeb väga suurt rõõmu. Ma proovin austada erinevaid emotsioone, aga samuti proovin võimalikult vähe kinni jääda. See seljakott on ikka hirmutav küll. Pärast siis küsid, miks oli vaja seda kaasas tassida.

Kui võtta inimest kui looma, siis see on selle loomaliigi hämmastav eripära, et me loome pidevalt seoseid, tervikut ja läheneme elule looliselt. Lapsepõlves oli trauma ja see saadab terve elu. Inimene oskab kõike kaasas kanda ja omavahel seostada. Romantilises mõttes väga ilus ja mõtet andev, kindlasti ka eluliselt vajalik, aga teisest küljest tüütu paratamatus. Läheme kogu aeg ajas tagasi ja seeläbi selgitame olevikku. Aga kui mõelda nii, et inimese rakud uuenevad iga sekund ja kahe tunni pärast ollakse põhimõtteliselt juba uuesti sündinud, siis justkui on võimalik elada kõigest minevikutaagast ka vabalt. Aga eks keeruline on lahti lasta. Ma ei suuda vist nii mõelda, et ma loon enda reaalsust paralleelselt olevikuga, ikka sellele ju miskit eelneb, et siis enda reaalsus välja mõelda.