Mitte ainult kunstist: Liis Vares

Liis Vares on Keha ja Tantsu diplomaat.
Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis tantsukunstnikust sai?

Intervjueeris Katrin Kubber

Sind huvitab keha ja tantsu mõistete avardamine, jättes vabaks nende muutumise ajas. Mis on keha? Praegu.

Ma ei tea… osalen sel hooajal Sõltumatu Tantsu Lava uurimisresidentuuris ja seal ma uuringi, mis on keha, mis ta on olnud ja mis võiks tema tulevikufunktsioon olla. Ühtpidi tekib tantsu ja kehaga tegeledes tunne, et kõik need kaasaegsed vormid ja lähenemised on väga olulised. Tegelikult on kõikide nende vormide kõrval huvitav ka see, kuidas sa näiteks tänaval käid, mida su keha endasse imeb – reaktsioonid, inimesed tulevad vastu, koged midagi, keegi kõnetab sind. See kõik salvestub ja vormib keha.

Aga mis ma selle all mõtlen, et ma ei tea, mis see keha on, on see, et tegelikult inimesed järjest enam kaugenevad kehast kui teadvustatud tervikust, olles füüsiliselt aina passiivsemad. Keha veab su poodi, sa saad teda kasutada, aga tegelikult jääb ta sulle rohkem ette, kui ta on sinuga… see osa kehast siis, mis jääb peast allapoole. Me justkui ei vaja enam endale nii palju ruumi. Kuulasin ühte intervjuud kirjanik Zadie Smithiga, kus ta räägib, et kaasaegseid noori kirjanikke lugedes joonistub selgelt välja üks eripära varasemaga.Kui varem minategelane väljendas oma emotsionaalset seisundit sõnadega, siis nüüd väljendab ta end kehaliselt – hammustab huulde või näpistab ennast korraks. Testib olukorra tõelisust. Füüsis kaasatakse eriolukordades, tavapäraselt on ta justkui ülejäänud Minast eraldatud. Smith ütleb, et keha on nagu lihaämber, mida tuleb kaasa vedada.

Mulle tundub, et paljud inimesed ei tegele oma kehaga või ei kuula teda, ta on pigem stand by peal. Aga jälle need, kes tegelevad, on ülitundlikud. Võib-olla polegi see keha kui füüsis nii tähtis, vaid tantsuga tegelejad arvavad vaid nii, lähenevad sellele igast küljest, lootuses, et üks hetk hakkavad ka teised inimesed tantsu väärtustama ja paremini mõistma, keha oluliseks pidama. Aga võib-olla ei hakka. Ma tahaksin olla avatud ka sellele variandile, et inimesi kõnetab liikumine ja kehalisus läbi millegi muu. Esemete või helide kaudu näiteks. Aga ma ise ei ole veel keha osas alla andmas ja seda ära viskamas. Ma viitsin pusida.

Neid valikuid, kuidas ennast etenduskunstide maastikul nimetada, on palju. Sinu nime ees olen peaasjalikult märganud sõna „tantsukunstnik“. Miks selline valik? Kas see on kaalutletud või pigem loomulik?

Mõlemat. Ma olen olnud nendes olukordades, kus ma mõtlen, miks ma üldse peaks ennast kuidagi nimetama, kuid siis pean jälle oma nime juurde midagi kirjutama ning üks hetk otsustasin ära, et ma kirjutan tantsukunstnik. Mu teod on kehast lähtuvad, ma mõtlen tantsust ja seetõttu ma arvan, et pean ennast tantsukunstnikuks nimetama. Aga miks nimetamine pole võib-olla nii lihtne, ongi see, et see justkui defineerib nimetatava ära, ei luba liikuda. Tantsus eriti. Inimesed hakkavad kohe ette kujutama millega sa tegeled, midagi tantsuks pidama. Aga ma tahaks uskuda, et nimetuse tähenduse loob nimetuse taha ikkagi kunstnik ise. Kui ma kuidagi asju ei nimetaks, siis ma ei saaks kunagi inimeste pähe ka mingit uut mõtet tuua, et tants võib olla veel midagi…

Öeldakse, et nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi; et kõik kehad on erinevad; kõigile ei saa meeldida jne. Sinu lavastuse „Hingake! Ärge hingake!“ kirjelduseski on välja toodud, et laval kohtuvad kaks väga erinevat keha. Mis Sa arvad, mis meid inimestena ühendab? Mis meis sarnast on?

Mulle tundub, et me ootame endalt kogu aeg seda, et me oleksime midagi rohkemat. Iseenda aktsepteerimine on ühtpidi see, mida väga tahame, aga teistpidi soovime kogu aeg midagi veel. Suuta midagi rohkemat. Erinevate inimestega oma töös kokku puutudes näen, et mõni üksik on iseendaga sellises etapis, et tal on okei see, kus ta on ja ta hakkab sealt minema. Raske on aga inimesi sellisesse seisundisse tuua, et nad ei tahaks juba seda järgmist, olla seal, kus nad ei ole. Vabastada teda ideaalidest ja nõudmistest endale, et midagi saaks sündida. Inimesele on kuidagi nii omane tahta aina rohkem. Ühtpidi see viibki elu edasi, aga teistpidi ei jääda ka kunagi paigale, et vaadata enne rattasse minekut, mida tegelikult vaja on, mis juba olemas on. Mu praegune lavastus on ka niimoodi loodud, et me saaksime etendajatena laval olla need, kes me täna oleme, aga kas me seda tegelikult suudame või tahame ikkagi olla need ideaaltingimustes minad.

Muidugi on ka rutiin ja mustritesse langemine see, mis inimestes on sarnast. Ka see, et ollakse spontaanne, on muster. Sa teed päevast päeva seda, mida sa ei plaaninud. Muster rutiini eest põgenemiseks. Sellesse kipun ise langema.

Tantsuga palju tegeledes võib maailmatunnetus muutuda väga kehakeskseks. Milline tähendus on sinu jaoks sõnal?

Kunagi ma mõtlesin, et tantsulavastustes ei tohiks küll sõna kasutada. Seda põhjusel, et tihtipeale, kui mõte, mida taheti edastada, selgelt välja ei joonistunud, siis hakati seda lõpus kahe lausega kokku võtma, ning see muutis tantsukeele kehtetuks.

Arvan, et mitte sõna, aga hääl peaks tantsijatel olema palju rohkem liikumises, sest see on samuti kehast lähtuv. Nele Suisalu ütles oma töötoas hea mõtte, et tegelikult on hääl kiireim viis ruumis liikumiseks. Mulle tundub, et tantsijad kasutavad häält liiga vähe ja lausa kardavad seda. See tundub neile lausa mingi hirmus asi. Tegelikult on hääle allasurumine ju keha piiramine.

Sõna olulisusest olen ma väga hästi aru saanud DanceAbility metoodikal tunde tehes. Ruumis, kus on erinevad inimesed erinevate mõttetasanditega, on eriti oluline, mis sõnu sa kasutad. On tohutu kunst ära tabada, mis hetkel ja mida öelda. Pean olema avar, kuid täpne. On väga ohtlik näiteks valida sõna, millel on suur spirituaalne väli, kui see ei ole su eesmärk, sest siis kaob kohe sõna funktsionaalsus ära ja inimene hakkab mõtlema, ette kujutama jumal teab mida. Ja kui ta hakkab tohutult mõtlema, siis ta ei saa enam liikuda.

Aga ma arvan, et sõnastamine ja tantsust kirjutamine on väga olulised ning tantsuinimesed peaksid seda palju rohkem tegema. Siis saaks tantsu omakorda vastu võtta ilma sõnadeta. Siis võib-olla ei tekiks nii palju seda küsimust, mis või miks see tants on.

On erinevaid loomevorme: muusika, teater, tants, kujutav kunst, film jne. Milline on Sulle kõige mõjusam? Miks?

Ma arvan, et kõige ausamalt peegeldab mind iseendale kirjandus. See on midagi, mis ei ole puudutatud sellest, millega ma ise tegelen. See on midagi seesugust, millele ma saan läheneda sellise minana, keda ainult mina tean. Ma saan lugeda nii kaua, kui ma tahan, ma ei pea midagi arvama pärast seda. See on selline isiklik ja intiimne. Kirjanduses on lõputu kujutlusmaailm. See on see meedium, mis on mind väiksest peale saatnud, olenemata sellest, millega ma parasjagu tegelen või kes ma olen. Meedium, mida ma kunagi kindlasti maha ei jäta.

Millest maailm koosneb?

Esimese asjana tuleb mul kuidagi see, et liikumistest. Kogu aeg on üks pidev liikumine, kus vahepeal toimuvad mingid kokkupõrked ja kohtumised. Pidev liikumiste ja kohtumiste jada.

Nendest kohtumistest rääkides, siis ma hakkasin sel suvel unistama sellisest võimatust hetkest, et ma kõnnin ja mulle tuleb tiiger vastu ning me möödume teineteisest nii, et ma saan talle korraks pai teha või lihtsalt otsa vaadata ja edasi minna. Ja see juhtuks nii, et poleks hirmu, kummalgi. Ma tahaks, et selline asi oleks võimalik.