Mitte ainult kunstist: Mart Kangro

Katrin Kubber

Felix Gonzalez-Torres “Untitled” (It’s Just a Matter of Time), 1992

 

Intervjuu toimus 03.03.20, enne Eesti Vabariigi Valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorda seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas.

Ma pean ütlema, et see on minu jaoks päris eriline hetk, et Sa mul siin vastas istud ja vestluspartneriks oled, sest kui ma käisin veel keskkoolis, siis Sinu lavastus “samm lähemale” lavakunstikooli 26. lennu poistega kõnetas mind niivõrd, et miski minus ja minu elus lausa muutus – ma tundsin seda. Usun, et mingid fragmendid sellest etendusest saadavad mind tänaseni.

Tore kuulda. Pean seda senini üheks oma parimaks tööks. Ma ei läinud lavakooli poistele midagi õpetama, ma tahtsin, et see oleks koostöö, mingi praktiline kogemus – niiviisi olen ma ka ise elus kõige rohkem erinevatest koostöödest midagi saanud.

Alguses mõtlesin küll, et mida ma ainult nende kuttidega peale hakkan – milline võiks olla põhiprintsiip, telg, kontekst, materjal. Mõtlesin, mil viisil juba olemasolevat ära kasutada, et sealt tuleks midagi uut.

Minu põhiprobleem näitlejatega üldisemalt tol ajal oli see, et nad tulid lavale ja olid nagu rock-staarid – juba a priori oli neil selline suhtumine, et te ju jumaldate mind. Ka kogu interaktiivne teater käis läbi jõupositsiooni, kus näitleja kuskilt kõrgemalt ütleb, et istu sinna ja mine sinna. Tavaelus peaksime seda ju halvaks tooniks. Ja seda ma tahtsin ka “samm lähemale” protsessis ja lavastuses muuta. Ma tahtsin näitlejad panna sellesse situatsiooni, et nad tunnevad ennast pigem just madalamal positsioonil publiku suhtes – laskud põlvele, kutsud kedagi tantsule ja kunagi ei tea, kas tullakse. Sina ei lähe kedagi sundima, vaid vaataja otsustab – need on sellised reaalsed kogemused näitlejale. Seda oli huvitav jälgida, kuidas need lavaka noored hakkasid lavasituatsiooni hoopis teistmoodi mõtestama.

Kas teater peaks olema rohkem suunatud kogukonnale või indiviidile?

Inimesele. Ilma indiviidideta ei ole kogukonda. Teater on sotsiaalne läbikäimise vorm ja ta võiks rääkida teemadel, mis kõnetavad mõlemat. Teater on inimeselt inimesele.

Kas teatril võib olla ka negatiivne mõju? Oled Sa kogenud midagi sellist?

Teater kui žanr, ei usu – mõni lavastus võib ju kellelegi või mingis kontekstis negatiivselt mõjuda küll. Teater kui ka kunst üldisemalt on ju kommunikatsioon. Ja igasugusel sõnumil võib olla negatiivne mõju. Seda kas tahtmatult või sihilikult, aga see on sel juhul konkreetsete tegijate eetika küsimus ja vastutus. Ma ikka usun, et need kogukonnad, kus on koolid, raamatukogud, kultuurimajad või teatrid, need on rikkamad kogukonnad kui need, kus neid ei ole. Kas mingi konkreetne teatriinstitutsioon peab tingimata eksisteerima, see on iseküsimus. Ma lihtsalt arvan, et meie kultuuriruumis peaksime seisma selle eest, et meil säiliks teatri mitmekesisus, ja peaksime mõtlema, kuidas seda mitmekesisust toetada ka kultuuripoliitikas.

Mis on Sinu jaoks teatris kõige tähtsam küsimus?

Eks neid tähtsaid küsimusi on ju palju ja ma usun, et mitte milleski ei saa olla seda “kõige-kõiget”, aga ma arvan, et üks tähtis küsimusi on ikkagi “miks”. Miks ma kutsun need inimesed sinna ruumi? Miks mulle ja teistele on see oluline, mida ma teen? Ja ma arvan, et tegijatena on oluline mitte võtta iseenesest mõistetavalt seda, et teater lihtsalt on, et seda me teeme ja jäämegi teatud moodi tegema.

Millist rolli mängib elukogemus loomingus?

Fundamentaalset. Kui sul ei ole üldse mingit kogemust, siis mille pinnalt ja kuidas sa midagi lood? Milline kogemus ei ole elukogemus?

Olgugi et ma võin tegeleda teemadega, mille puhul arvan, et need võiks teisigi kõnetada, siis ma tegelen eelkõige iseendaga. Sellega, mis aitab mul mõtestada enda võimekuse piirides seda maailma ja miks me siin oleme, kuidas me siin toimetame. Mõnikord on need küsimused üldisemad, mõnikord isiklikumad, aga üldises mõttes ma tegelen ju iseendaga, mis on otseses seoses sellega, mida ma kogen ja kuidas ümbritsevat tajun.

Kuidas elu kogemine aja jooksul muutub?

Me kõik loodetavasti areneme ja muutume. Ma arvan, et inimene oma loomuselt eriti palju ei muutu, aga muutub tema teadlikkus mingitest asjadest ning see, kuidas ta mingite situatsioonidega toime tuleb. See, kes ma olin 20-aastaselt, oli keegi teine. Need asjad, millele ma hetkel pean oluliseks reageerida, on hoopis teised. Mind ei ärrita enam mingid teemad. Aja jooksul loodetavasti lepime enda ebatäiusega, õpime ennast aktsepteerima ja vaat et isegi armastama. Ma arvan, et ma olen praegu väga heas kohas – olen inimesena küpsem ja filtreerin ümbritsevat efektiivsemalt, ei lase igal tühjal-tähjal ennast häirida.

Kas igasugune kommunikatsioon on manipulatsioon?

Jah, muidugi. Miskipärast on manipulatsioon negatiivse maiguga sõna – manipuleerida kellegagi on negatiivne. Aga ka kellegi kallistamine selleks, et ta tunneks ennast paremini on manipulatsioon oma olemuselt. Pai tegemine on manipulatsioon. See ei tähenda seda, et manipuleeritakse alati omakasu huvides. Aga jah, minu arusaamade järgi on manipulatsioon kindlasti kommunikatsiooni osa.

Kui Sa manipuleerid, siis kas Sa ka provotseerid? On need kuidagi seotud?

Loomulikult võivad nad olla seotud. Manipulatsioonis võib kindlasti olla provokatsiooni elemente, aga ei pruugi. Mida tähendab provokatsioon? Kas see, et ma panen pimedas toas tule põlema ja sa näed, mis seal on, siis kas ma seeläbi sind provotseerin? Kindlasti ma manipuleerin sinuga ja seal on ka oma provokatiivne element, sest ma tahan, et sa seda ruumi näeksid. Siin võib muidugi niiviisi targutama jäädagi, aga need on küsimused, mis mul kohe tekivad. Ja see on huvitav, millal ja miks me midagi näeme provokatsioonina ja millal mitte. Teatris on see eriti huvitav, sest seal toimub pidev tõlgendusprotsess ja inimesed näevad kõike erinevalt.

Kas Sinu jaoks on ühiskondlikul tasandil n-ö väikeseid asju, triviaalseid, neid, mis ei ole olulised?

Kindlasti on. Ma arvan, et inimesed üldiselt tegelevad päris palju ebaoluliste asjadega, ollakse nendest hõivatud. Nähtavasti ka mina. Aga sellest lähtuvalt ei tea, kas saab väita, et need asjad on ebaolulised – läbi selle, et paljud neid teevad, saavadki need olulisteks. Aga see on kindlasti ka probleem, et mis oluliseks saab. Kui me vaatame, mis leiab meedias kajastust, millised on meie päevalehed, mis teemad on esiplaanil, siis enamjaolt on need täiesti tähtsusetud asjad.

Ka teise inimese eraelu ei ole minu asi ja see võiks nii jääda. Mis ei tähenda muidugi, et kõik on lubatud.

Aga mis on oluline, tähtis?

Kuidas me oma ühiskonda üles ehitame? Kuidas me suhtume oma planeeti ja sellega käitume? Milline on meie haridussüsteem? Mis saab meie teadusest? Miks inimesed on õnnetud? Mis toimub Eesti metsadega? Koduvägivald. Rassism. Ksenofoobia. Sotsiaalne ja  majanduslik ebavõrdsus. Jne jne… Alati on mingi kontekst, milles neid küsimusi vaadata. Mõnikord on üks asi tähtsam kui teine, aga oluline selle juures on see, et kompetentsed inimesed saaksid otsustada. Kes meie võimu teostavad? Neid küsimusi on nii palju ja need on rohkem sotsiaalteadlaste, antropoloogide, filosoofide ja muude teadlaste teemad, aga kahtlemata huvitavad teemad.

Mis on vabadus?

Vastutus.