Mitte ainult kunstist: Netti Nüganen

Katrin Kubber

Hetk etendusest "BB". Festival Hydrogen Night, Riia. Autor: Andrejs Strokins

 

Netti Nüganen (1995) lõpetas Amsterdami Kunstikoolis (SNDO, School for New Dance Development) koreograafia eriala. Tema video- ja lavatööd on enamjaolt müstilise ning salapärase alatooniga soolod. Ta jutustab lugusid karakteritest, kes tema sees koos eksisteerivad: tõstja, teismeline vlogger, detektiiv, kauboi jne. Läbi vasturääkivuste ning ideede paljususe püüab ta luua lohutavaid kompositsioone kummalisse ning progressiivsesse tänapäeva.

Lõpetasid 2019. aasta suvel SNDO Amsterdamis. Mis tunne on?

Kui ma mõtlen konkreetselt lõpetamise päevale, siis oli see hästi tore. Mitte pelgalt sellepärast, et kool sai läbi, vaid viis, kuidas selles koolis asju aetakse, on hästi tseremoniaalne. Lõpetamisest tehti suur ja uhke sündmus – meist noorem kursus korraldas lõputseremoonia ning mõtles suuresti välja, kuidas see välja nägi. Meile, lõpetajatele, ja meist lähtuvalt tehti etteasteid. Võeti kõik lõpetajad eraldi ette ja see oli väga liigutav. Mulle pühendatud etteaste lavastasid mu väga head sõbrad ja nad olid kuidagi ka mu väikese õe sellesse etteastesse kaasanud.

Mulle meeldis, et lõpetamine polnud ülesehituselt formaalne. Minu elus on olnud palju seda, et õpetaja on autoriteet. Autoriteedi kaudu õppeprotsessile lähenemine on üks viis. SNDO-s on kindlasti austus õpetaja vastu suur, aga sealjuures saab temaga ka koos töötada. Õpetaja ei ole mingisugusel küündimatul positsioonil. Seda huvitavamad on vestlused, mida rohkem kuuled õpetaja isiklikku arvamust ja saad enda oma avaldada.

Kool lõppes, aga midagi pole otseselt peatunud. Viimane aasta selles koolis on juba niikuinii selline, et poole jalaga oled väljas. Õpe on kokku neli aastat. Viimane aasta on puhas praktika, saab tegeleda sellega, mis huvitab, ükskõik, mis kujul – võib olla koolis stuudios, võib minna välismaale. Nii ka nüüd, mul tegevust jätkub ja ma lähen lihtsalt edasi.

Lugesin Sinu EKA galeriis toimunud vlog-etenduse kirjeldavast tekstist, et Sa püüad läheneda valvsa ja hoolika tähelepanuga kõigele, mis tundub võõras ja kohatu. Mis on Sinu jaoks võõras ja kohatu?

Ma olen sellist tüüpi, et mind tõmbavad asjad, mis mind natuke hirmutavad – olukorrad, ideed ja tegevused, millega ma esialgu ei suhestu või mis tunduvad sellised, mida ma kunagi ise ei teeks. See tekitab minus küsimuse, et miks siis ei teeks, kui ma pole isegi proovinud. Tekib soov endale vastupidist tõestada. Sellistel hetkedel avastangi vahel oma huvi. See on minu viis, kuidas viia end olukordadesse, kus ma tunnen ennast ebakindlalt. Tunnen, et läbi ebakindluse õpin nii ennast kui ka teisi tundma. Sealt edasi muutub eelnev ebakindlus nauditavaks. Sellest saab idee, liikumine. Positsioneerin ennast kuhugi, läbi minu saab ühest ideest teine idee – transformatsioon. Seda mõtet võib ka laiendada – poliitikas võib mingi idee tunduda algul väga võõras, aga aja möödudes saab see tavaliseks.

Ma lähenen väga isiklikult oma teemadele ja huvidele, aga ma ei arva, et ma oleks üksi mingis mullis. Ma usun, et minu ideedega on võimalik väga hästi suhestuda.

Kas Sinu ja „teise“ vahel on alati midagi?

Jaa, kindlasti! Nii inimeste ja minu vahel kui ka objektide ja minu vahel. Mingi teatud pinge või huvi või tahe rohkem teada saada. Mulle meeldib jälgida ja omaks võtta erinevaid elustiile. Ma ei tunne, et see, mida mina teen, on kõige õigem. Elada võib igat moodi ja mulle meeldib nende vaatenurkadega mängida. Nendega samastuda. See täiendab mind.

Aga kus on kese, vundament, mille juurde enda isiksuses tagasi tulla? On see Sinu jaoks oluline?

Minu jaoks on see ülioluline. Enese tunnetamine ka siis, kui ma kehastan mingit teist elustiili ja ideed. Ma otsin, kus mina selles olen, see ongi minu huvi. Mitte ennast kaotada, vaid just leida ennast nendes teistes elu kogemise viisides, kus algselt on tunne, et mind üldse ei ole. Kui ma hakkasin jõusaalitreeningu ja kulturismi vastu rohkem huvi tundma, siis ma mõtlesin, kes sellise asjaga üldse tegeleb. Mingi lihaste kasvatamine, täiesti mõttetu. Aga siis hakkasin ise kulturismiga tegelema ja leidsin ennast ka selles olukorras üles. Enese leidmine erinevates olukordades ongi kõige huvitavam, seal ongi minu kese.

Mulle meeldib suhelda paljude erinevate inimestega, ma ei taha olla mingisuguses kunstimullis. Mul on jõusaalis omad sõbrad, kes ei ole võib-olla kunagi teatris isegi käinud. Nad elavad teist elu ja mul on seda põnev jälgida.

Kas Sa tuled alati nendest elustiilidest tagasi või on tekkinud kunagi ka tunne, et võtad uue elukutse?

Miks mitte võttagi neid elustiile kui kostüüme. Eks sellele võib esitada kriitikat, et miks sa ei võtagi neid kui elukutseid, miks sa ainult teeskled. Ma ise tunnen, et see ei ole teesklemine, aga mitte ka mu elukutse. Ma ei ole ei üks ega teine. Olen vahepealne ja usun, et see on võimalik. Ma ei võta lihtsalt mingit vormi, ma tõesti tegelen nende asjadega, aga ma muudan oma fookuseid. Kunstniku amet ongi selleks sobiv – saab muuta oma praktikaid.

Kas Sa ise oled ka enda jaoks karakter, kellest sisse ja välja hüpata?

Mhm, ma koosnengi erinevatest karakteritest. Iga inimene koosneb. Ta käitub igas olukorras erinevalt – kui ta on õde, tütar, poeg, õpilane jne. Kindlasti saab neid karaktereid sulatada üheks, aga mulle meeldib neist mõelda eraldi, see on minu jaoks mänguline ja lõbus. See motiveerib mind ka inimestega suhtlema.

Mis suhe Sul inimestesse on?

Huvi. Kui ma kellegagi räägin, siis alati on tal midagi öelda, mida ma veel ei tea. Isegi, kui seda alguses ei ole näha või ma ei tea, mis see täpselt on, siis on ikkagi ilmselge, et teine inimene teab midagi, mida mina ei tea, ja vastupidi. Ei ole üldist tarkust, mida kõik teavad. Vahel hindame üleliia üldiseid teadmisi. Peame olema lugenud mingeid kindlaid raamatuid. See on kohati päris piirav, sest siis ei pruugigi jõuda selleni, mis on väljaspool raamatutarkust. Mulle meeldib, mida inimestel on mulle öelda. Mind huvitab ka see, kuidas ma reageerin.

Mille suhtes tunned vastutust?

Oma lähedaste suhtes. Lähedaste kohta on sul mingit informatsiooni, mida kõik võib-olla ei tea. Sa tead mõnda inimest rohkem kui keegi teine ja see annab teatava vastutuse.

Mulle tundub, et on isiklik vastutus ja siis üldine inimlik vastutus. See haakub veidi respekti teemaga. Respekteerida kõiki ja olla teadlik sellest, et see inimkond siin ei ole ainus asi, mis eksisteerib.

Kas kõigel on põhjus?

Ma arvan küll, aga vahel seda ei leia või ei oska sõnastada. Põhjuseid ei pea ilmtingimata olema üks, neid võib olla ka mitu.

Mis on noorus?

See võib olla nii praktiline kui ka tunnetuslik. Mulle seostub noorus kõige rohkem tunnetusliku tasandiga, aga kuna ma ei ole veel nooruse lävest n-ö üle läinud, siis ega ma päris kindel selles pole. Aga mul on usk ja lootus, et isegi kui ma olen praktilisest noorusest väljas, siis tunnetuslikult olen ikka noor.

Noorus seostub mulle ka värskusega, vastuvõtlikkusega võõraste ideede suhtes. Kõik ei ole kivisse raiutud. Nii võib see muidugi ka vanemas eas jätkuda. Ma võin iga hetk hakata teistmoodi mõtlema ja mõtestama.

Käisin kunagi ühel konverentsil, mis keskendus ruumitemaatikale. Seal tuli jutuks hääl ja heli ning visati õhku üks küsimus mõtisklemiseks. Mul tuli see kuidagi juhuslikult nüüd pähe ja ma küsiks seda Sinult: kui metsas langeb puu ja keegi seda ei kuule, siis kas see teeb häält?

Kui inimene seda küsib, siis ma ütlen, et ei tee, aga kui seda küsib puu või selle kõrval olev puu või rohulible või mööduv rebane, siis teeb.

Kas Sul on endal soov veel midagi lisada?

Ma kutsuksin inimesi vaatama enda uut lavastust Kanuti Gildi SAALi. 29. veebruar on esikas ja 2., 3., 13. ja 14. märts näeb seda veel. Lavastuse nimi on „Victoria’s secret“. Sel aastal jäi Victoria´s Secreti show ära, me teeme selle nüüd ise, haha.