Mitte ainult kunstist: Ruslan Stepanov

Katrin Kubber
Ruslan Stepanov: Eesti koreograaf

Sa töötasid vahetult pärast ülikooliõpinguid mõnda aega Vanemuises ja ka Saksamaal Gerhard Hauptmanni Teatris tantsija/lavastaja/koreograafina ning olid oma loomekeeles pigem liikumispõhine. Ühe viimase lavastusena tuleb mul kohe meelde „Klapp“. Nüüd mõjud Sa rohkem seisundilise looja ja performer’ina. Kas see on olnud Sinu puhul ajaga kaasas käimine või hoopis huvi muutumine?

„Klapp“ oligi minu viimane liikumispõhine lavastus. Olin just Saksamaal kõik ära lõpetanud ja tahtsin vabakutseline olla. Juba siis ei soovinud ma enam eriti liikumispõhiselt lavastada, aga Tallinna Tantsuteater tegi pakkumise. Neid kolme tantsijat, kellega ma „Klappi“ tegin, ei teadnud ma varem, valisin nad intuitiivselt.

Aga ma arvan, et lihtsalt liikumise loomine, mingisse muusikasse tantsulise kombinatsiooni tegemine mind enam ei huvita. Ma ei näe, kuidas selles võiks laiemaks minna.

Olin juba varem näinud palju erinevaid etenduskunstide vorme ja need pakkusid mulle väga huvi, aga ma ei teadnud, kuidas neid vorme ise viljeleda. Mul ei olnud kogemust. Kui sa töötad teatris, siis oled selle asutusega seotud. Kui sulle pakutakse seal midagi lavastada, siis sa tead, kus ja kellega sa seda teed. Kui ma riigiteatrites lõpetasin, siis tuli täielik vabadus, ma ei olnud enam sõltuv mingist kohast ja sain aru, et kõik on võimalik.

Kas Sa tunnetad mingil moel seda, et meesterahvana on etenduskunstide maastikul lihtsam n-ö püünele saada; teatavaid eeliseid?

Ma arvan, et tänapäeval enam ei ole. Ajalooliselt on olnud tõesti niimoodi, et enamik mõtlejaid on mehed. Aga tänapäeval ma ei näe, et mehel oleks lihtsam. Naised on ka väga aktiivsed ja väga huvitavad mõtlejad. Ma arvan, et lihtsalt teemad, mida naised ja mehed käsitlevad, on väga erinevad. Huvid on erinevad, aga hierarhiat ma ei näe.

Milline peaks kunstnik Sinu arust olema?

Kunstnik peaks olema julge. Kogu aeg piiri peal. Ta ei saa 20 aastat teha sama asja. Samuti ei tohiks ta anda publikule seda, mida nad tahavad ning ootavad. Mugavustsoonist väljumine on kunstnikuks olemise võti. Ja fail’imine, sest see õpetab väga palju…

…kas Sa siis ise ei karda läbikukkumist?

Ma ei karda, aga ma kahtlen kogu aeg. Hirmu ei ole, et ma fail’in. Ei maksa liiga tõsiseks minna – ma arvan, et see pole õige tee, peaks ikka riskima. Kunstnik peab töötama sellega, mida ta veel ei tea, millegagi, mille puhul ta ei aima, kas see üldse publikuga toimib või mitte. Aga tema enda peas töötab kontsept väga hästi. Tema jaoks on see ilus.

Minu arust  riskivad kunstnikud tänasel päeval vähe. Nad lasevad moel endale dikteerida, millist kunsti luua. Näiteks keegi pakub välja, et tantsime alasti või oleme võimalikult veidrad ja see saab moodsaks, kõik järgivad seda suunda, sellest saab massikultuuri. Aga tänapäeval ei ela ükski asi kaua. Tuleb midagi uut, mis läheb moodi. See on normaalne, eluloogika, et tegeletakse sellega, mis on hetkel aktuaalne. Nimed, kellest räägitakse, on eeskujuks ja proovitakse teha midagi sarnast. Aga siis kaob isiklik motivatsioon, minnakse lihtsalt mugavas suunas. Me peaksime aga tähelepanu suunama sellele, et kunsti muuta, ja see, mida ei saa muuta, on lihtsalt ajalugu. Aga eks me oleme praegu natuke lost, ei tea, kuhu edasi, kõike on justkui juba tehtud ja proovitud. Tänapäeval on küsimus, kas on üldse võimalik teha avangardi.

Kas looming saab olla aus ja kui aus Sa ise inimesena oled?

Viimasel ajal üritan olla aus. Isegi liiga aus. See ei tööta alati. Mõnikord leian ennast lavastusprotsessis olukordadest, kus ma mõtlen, et võiksin kellelegi midagi öelda, aga hoian ennast tagasi, sest ta võib solvuda. Peab ikka korrektseks jääma. Ei saa lihtsalt kellelegi öelda, et ta ei tohi midagi teha või teda ei ole enam vaja. Inimlik faktor ikka jääb. Aga iseendaga ma üritan aus olla ja kui ma seda olen, siis edasi on juba kõik hästi. Kuid samas ma ei tea, kui aus minu looming on. Ma küll teen viimasel ajal seda, mis mulle meeldib, aga kui ma näiteks noortega töötan, siis ma olen tihti selle valiku ees, kas ma edastan nende kaudu lihtsalt enda mõtteid või rohkem spekuleerin nendega. Ma võin iseendaga ju aus olla, aga kas nemad seda üldse vajavad? Mõnikord tunnen, et ma push´in liiga palju. Nad tahavad lihtsalt tantsida popmuusikasse mingit tantsulist kombinatsiooni, aga ma ei luba. Nagu nad ise ütlesid, et „boss ei luba tantsida“. Ja see on tekitanud mulle viimasel ajal küsimuse, et millal saab noortega aus olla. Et kas on mingi vanusepiirang, millest alates saab avatumalt millest iganes rääkida. Aga võib-olla nad ei vajagi seda. Kuid samas usun, et mida varem hakata abstraktset mõtlemist kujundama, seda rohkem on tulevikus geniaalsemaid inimesi etenduskunstidega tegelemas või elu paremaks muutmas. Aga eks see võtab aega.

Selle aususe teemaga tekib küsimus, kas kunst on üldse olemas või on see mingi bränd. Looming saab olla ju ükskõik mis, aga kunst peaks ikkagi justkui müüma. Ja siis tekib kohe probleem, kui aus sa oled. Kas sa kasutad kõiki trende, et sind saaks müüa, või on sul ükskõik ja sa tegeled sellega, mis sind päriselt huvitab? Ja siis tekivad omakorda need error´id, et enda arust teed jube head asja, aga keegi teine seda ei vaja ja ei käi vaatamas. Aga kui sa vastupidi teed seda, mida publik sinult ootab, ja saalid on täis ning kõik plaksutavad, tekib iseendas jällegi konflikt, et lähed liiga mainstream´iks.

Sa õpetad praegu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias tantsutudengeid. Mida soovid oma õpilastele õpetada/edasi anda?

Mul on eesmärk avada inimeste potentsiaal ning see nõuab väga isiklikku lähenemist. Kõik tulevad alguses ju oma huvidega. Seetõttu ei ole minu eesmärk neile mingit kindlat informatsiooni anda, vaid pakkuda neile võimalusi leida ise informatsiooni, mis nende huvidele vastab. Minu tunnis on võimalus proovida, kas miski, mis sind huvitab, on üldse suund, mida sa tahad edasi arendada või mitte. Ma proovin avada oma tudengeid. Väga lihtne on ju midagi ise ette näidata, õpetada mingit liikumisstiili, aga mida nad sellega pärast peale hakkavad? Neid ennast ka ei pruugi huvitada õpitud liikumiste laval nägemine või kasutamine. Oodatakse ju, et tudengid teeksid ikka midagi ise, midagi, mis toob välja nende individuaalsuse. Ja siis tekibki küsimus, kuidas õpetada nii, et tudengitel tekiks see oma loomekeel ja uued ideed. Ega ma vastust ei tea, eks ma ise ka õpin ja uurin koos nendega. Kuidas leida näiteks potentsiaali tühjusest, vaikusest ja igavusest ning sealt arendada edasi seda, mis tuleb?

Kelleks Sa nooremana saada tahtsid?

Tahtsin olla muusik ja filmirežissöör. Ma kuulasin sellel ajal palju popmuusikat. MTV oli siis uus asi. Režissöör tahtsin olla hiljem. Üks mu õpetaja näitas mulle mõningaid Arthouse´i filme. Siis olid veel videokassetid, filme ei saanud kuskilt tõmmata. Ma nägin paljude suurte meistrite filme. Need olid täiesti teistsugused filmid kui Hollywoodi action´id ja komöödiad, mida põhiliselt vaadati. Aga jah, see oli täiesti pöörane, ma olin siis juba kuskil 17-aastane ja need teistsugused filmid pakkusid mulle nii palju huvi. Need olid filmid, kus ei teadnud, mis võib järgmisena juhtuda, aga Hollywoodi filmide puhul oli alati selge, et on mingi konflikt ja happy end. Arthouse’i tõttu tahtsin ise ka nii väga filme teha. Mul oli lõpuks väga palju CD-sid ja DVD-sid. Praegu see mulle enam väga huvi ei paku, etenduskunst on palju põnevam. Aga jah, muusiku ja filmirežissööri unistused mul olid, tantsida ma üldse ei tahtnud.

Mis on kõige ilusam asi?

Minu jaoks on kõige ilusam teadvus. Ma ei tea, kuidas teadvus toimib ja ma ei oska seda ka seletada. Me ei saa inimese teadvust näha, näeme ainult teadvuse toimimise tulemusi. Teadvus on nagu tuul. Meil on olemas aju, me saame seda treenida. Aga teadvus ja sisemaailm on nii suured. Peas saame igasuguseid asju välja mõelda ja ette kujutada, seal pole piire, aga sisemaailmas tekivad error´id.

Kui ma mõtlen, mida inimesed on kõik loonud, siis see on nii hull, see ei mahu mulle pähe. Kõik need majad ja tehnika ja ideed. Ja siis on meie kõrval loomad, kes ei tee mitte midagi, lihtsalt elavad. Inimene aga toodab ja loob kogu aeg, see on minu meelest kõige ilusam asi – inimese teadvus.