Mitte ainult kunstist: Sigrid Savi

Katrin Kubber

Sigrid Savi – Etenduskunstnik. Ekstantsija?

Kui ma mõtlen sinust kui loojast ning sinu lavastuste peale, siis tulevad mul esmalt pähe sellised märksõnad nagu “naiivsus”, “huumor” ja “manipulatsioon”. Milline on sinu suhe eelnimetatutega loomingus ja elus?

Manipulatsiooni asemel võib kasutada ka vahendust või kõnetamist. Loominguline protsess üldse on ju huvitav – mõtled kuu, aasta, kaks ühte mõtet ja siis plätserdad hästi valikuliselt midagi kokku ja kuulutad mõtteid, mida visuaalsete sooritustega illustreerida. See on päris lõbus, kuid samas ka kummaline. Kogu protsess on selline neurootilis-mehhaaniline.

Olen oma mõlema sooloetenduse puhul jõudnud lavastamise viimases faasis sinna kohta, kus lõhun kogu maagilise, rääkimatu elemendi enda jaoks ära. Jõuan mingisuguse aususeni enda valikute suhtes ja selle otsusega tundub see, mida esitan, justkui naiivne. Isiklikult ma otseselt seda ei taotle, kuid ma usun, et see tekitab minu ja vaataja vahele suhtluse, mis vastasel juhul jääks mõlemal poolel suletud kogemuseks. On inimesi, kes on mõlemat soolot vaadates leidnud nende loomulikkuses traagikat, ja on inimesi, kelle jaoks on selline vahetu funktsioneerimine laval pigem sürreaalne.

Sinu soololavastuse “Pushing Daisies” pealkirjas on viide surmale. Mida sa surmast arvad?

Mõtlen vist romantiliselt – et mida elu lõpp lõpetab ja kellele; samuti mida ta peaks õpetama. Mõtlen, mis selle konkreetse akti šokeerivaks ja müstiliseks teeb. Ehk siis pigem positiivselt, keegi ilma ei jää – noh, surmast. Ja kõigel on elu.

Millesse sa usud?

Tragöödiasse ja alltekstidesse. Tragöödial on vist rohkem värve ja külgi, mulle tundub, ja alltekstid lisavad vertikaalset sisu.

Mida pead senini oma suurimaks saavutuseks?

Täislause tundub suure saavutusena, aga ma väga vist ei usugi liiga kollektiivselt kokku lepitud ülesehitustesse. Huvitav on leida lünki nii lavastamises kui ka niisama olemises.

Erialaselt olen aru saanud, mille üle mul on isiklik vastutus ja kontroll ja mille üle seda pole. 

Mis on ilus ja mis hävitab?

Ilmselt igasugune kollektiivne otsus ja tajumisviis, kasvõi siis näiteks ilu üle, on vabastav ja hävitav.

Kes sa performatiivses olukorras oled? Mitte performer´ina, vaid just selles olukorras.

Performatiivne olemine on valitud sisend, millega teadvustatult määratud ajaperioodil oled n-ö kohtingul, date night. Draama on lõbus, aga ma pole näitleja, seega oma hetkelises neutraal-passiiv-naiivses “praktikas” olen laval seal kohas, kus olen elus. Ma saan ka aru agressiiv-intensiivsest apaatsusest, aga see pole see suund, kuhu ma isiklikult enda teada liigun või isegi kui olen sellises etapis lavastamise perioodi jooksul või etenduses, siis murdub see lõpuks ikkagi üsna orgaaniliselt. Mulle tundub, et distantseerimist on elus niigi piisavalt, seetõttu naudin vist eriti sellist inimlikult avatud ja haavatavat ruumi lavakeskkonnas. Siis ongi hea jätta miskit lõpuni fikseerimata. Püsib vajalik aktiivsus.

Aitäh sulle Siki…

…oota, aga sul oli ju see küsimus ka kuskil intekas, et millest maailm koosneb.

…noo, millest siis maailm koosneb?

Alguses mõtlesin, et ütlen… haha… õhust ja ahastusest, aga siis see tundus liiga negatiivne. Tundsin, et peaks midagi veel ütlema ja mõtteliselt sobib ka nii, et õhust, ahastusest ja ahhaadest.

Ja potentsiaalist.