Mitte ainult kunstist: Sveta Grigorjeva

Sveta Grigorjeva on tantsija, luuletaja, koreograaf. Talle meeldib lugeda.

Sul on omajagu tantsualast kõrgharidust: Tallinna Ülikoolist bakalaureus ja magister ning nüüd õpid Saksamaal Giesseni Ülikoolis magistrantuuris. Kas on võimalik kokkuvõtteid teha – mida võtsid bakast magistrisse kaasa ja sealt omakorda Saksamaale?

Praegu tunnen, et ma olen tõsiselt süvaõppe peal. Olen inimesena palju enam võimeline tõsiseks ja aeglaseks analüüsiks ja see ei ole ainult tänu eelnevatele haridustele, vaid ka tänu minu professionaalsele tegevusele, motivatsioonile, distsipliinile ja huvile. Ma olen väga uudishimulik inimene, mind huvitavad paljud asjad, aga tants on midagi, millesse kaevun hea meelega aina enam ja enam ning aina sügavamale ja sügavamale. Tallinna Ülikooli bakalaureus andis mulle omal ajal väga palju. Baka viimasel aastal sain aru, kui palju on tants enamat kui see, milleks olin teda varem pidanud. Ja siis oli küll vau. Siis läks väga põnevaks. Magister jällegi oli täiesti mõttetu mingis mõttes. Neid põhjuseid, miks, oli mitu, aga ma sain õnneks tänu Reneele ja Tiinale Gröönimaale lavastama ja seal sain kahe kuuga palju targemaks kui kahe aastaga TLÜ magistris kokku. Saksamaa magistrisse läksin eelkõige Bojana Kunsti pärast, nüüd on sellest aastast Heiner Goebbelsi asemel ka Xavier Le Roy, nii et põnevust jätkub. See koht ei ole minu ootusi petnud. Miski esitas mulle väljakutse seal koolis ja sellele ma ka järgnesin.

Mida arvad Sa artist statement´ist?

Kunstniku statement´ist ei arva ma ausalt öeldes endiselt väga palju. Statement mõistena on üldse kuidagi liiga tugev. Kõlab nagu loosung, mis paneb justkui kuhugi kasti kinni. Muidugi on mul põhimõtted, mille järgi ma elan ja teen kunsti, aga üldjuhul on need väga üldsõnalised-üldised ja mingis mõttes ka abstraktsed. Kui ma ütlen, et ma ei tee kompromisse, siis ühest küljest me saame aru, mida see tähendab ja teiselt küljest jälle mitte. See sõltub ju inimesest – mis üldse kompromiss on… Või et ma tahan teha kunsti, mis riskib, aga mida see risk jälle tähendab. Mul ei ole manifesti ega statement´i, aga seda ei ole ka vaja, sest kriitikud ja inimesed on nii varmad sulle neid peale panema ning sind suruma mingitesse kastidesse. Ma pigem üritan põgeneda nende eest. Samas on ka põnev jälgida, kelleks mind jälle tembeldatakse ja kas see ühtib selle arusaamaga, kuidas mina ennast võiksin määratleda-määratlen. Üldjuhul muidugi mitte.

Jah, omad huvid ja standardid, mille järgi ma töötan, mul on, aga statement´iks ei saa ma neid pidada, see on pigem suhtumine ellu üleüldiselt. See kandub ka paratamatult kunsti üle.

Kas Eesti kaasaegset tantsuskeenet võiks iseloomustada sõna selfmade? Kas kunstniku kuvandi loomine iseendast, eneseupitamine ja n-ö nime loomine on miski, mis etenduskunstide maastikul silma paistab ja sellega kaasas käib?

Kunstniku kuvandi loomine endast ja eneseupitamine on kaks eri asja. Kuvandit võime ju üritada endast luua, aga üldjuhul arvavad inimesed sust nagunii seda, mis ise tahavad, nii et what´s the point? Eneseupitamist ma väga ei salli, aga samas, kui mõelda kaasaegse kunsti peale, siis mis mõtet on olla mingisugune greatest artist, kui mitte keegi ei käi su töid vaatamas ja su nimi ei müü. Varem oleksin öelnud, et võin esineda ka kümnele inimesele, et mul suva, aga ei, see ei ole enam nii. Ma arvan, et Eesti kaasaegse tantsu skeene on nii väike, siin pole mingi selfmade´imine eriti võimalik, kõik käivad nii või naa kõiki vaatamas. Kunstnikud siis. Ma mõtlen, mida see eneseupitamine tähendab… kindlasti osade jaoks olen ka mina eneseupitaja, aga what the fuck, ma ei ole elu sees kellelegi meeldida üritanud, vastupidi, olen pigem eemale hoidnud kõikidest ja kõigest ning teen oma asja võimalikult põhjalikult ja hästi ja omaette. Eks selline käitumine pälvib ka muidugi tähelepanu, aga see pole kunagi mu eesmärk olnud. Aga minust on vist mu temperamendi tõttu raske mööda vaadata. Ma jätan üldjuhul vähesed külmaks.

Eneseupitamise teemaga ehk veel see ka, et mind on hakanud häirima, et kriitikas käib pidevalt läbi sedalaadi sõnastus, et à la “Grigorjeva teeb Grigorjevat”, “Hütt teeb Hütti” jne. Minu arust on see nullanalüüs, sa oled lihtsalt laisk lohe ja tegeled ise mingisuguse nime brändimisega kriitikas. Sa ei ütle mitte midagi lavastuse kohta ja räägid autori imagoloogiast. Nojah. Naljakas on üldse kasutada mõistet selfmade Eesti kaasaegse tantsu  kohta, nagu me oleks mingisugused Tommy Cashid… Sa tegeled millegi nii marginaalsega, nagu kaasaegne TANTS, ja siis sinna poogitakse külge mingisugused mõisteid, nagu selfmade, lubage naerda. No mis me oleme tõesti, kas me teenime raha sellega? Ei. Kas me ajame kuulsust taga? Ei. Või noh, see, kes ajab, on valinud vast vale kutse.

Mis vahe on Sul loojana luuletada ja lavastada? Üks on raamat ja sõnad ning teine on kaduv etendus.

Mingis mõttes ma ütleks, et ei olegi nii suurt vahet. Mind huvitab luules enam-vähem sama, mis tantsus. Kui mõtleme vabavärsi ja kaasaegse tantsu peale, siis inimene, kes näiteks esimest korda loeb sellist teksti või vaatab sellist tantsu, mis mind huvitab (või mida ise kirjutan), siis tõenäoliselt on esimene reaktsioon see, et ta ütleb, et see ei ole luule ja see ei ole tants. Seal pole seda loogikat tema jaoks, mis teeb luuletusest luuletuse ja tantsust tantsu, aga et sellest “loogikast” (see ei ole hea sõna antud hetkel, aga kasutan ikkagi parema puudumisel) aru saada, on vaja vaadata ja vaadata ning lugeda ja lugeda ning ehk mingi hetk on konteksti tajumine avaram ning luule ja tantsu mõisted selle inimese jaoks muutuvad-muunduvad ning inimene on võimeline neid kogema teisiti kui varem. Kui ma kirjutan või loon lavastust, siis tunnen, et mõlemal on taga väga tugev loogika, oma rütm, struktuur, tehnika. Minu enda jaoks on huvitav, see kõlab nii banaalselt – piiride lõhkumine – ja olen aru saanud, et ma tahan olla imelik, siis veel imelikum, imelikumani välja. Ma arvan, et kui me oleksimegi võimalikult imelikud versioonid endast, siis see oleks lihtsalt nii fucking äge. Milline maailm siis oleks?

Praegusel ajal on üpris aktuaalne teema vaimne tervis ja depressioon. Milline on Sinu isiklik kogemus ja kuidas depressiooni loomeinimeste hulgas tajud?

Loomeinimestele ikka meeldib ennast labiilsemaks mõelda, kui nad on. See on ka see müüt, et ei saa luua, kui pole kurb. Ma ise olen ka mingis mõttes kurbuse addict. Meeldib olla kurb ja kuulata kurba muusikat ja siis mõelda, et olen piinatud geenius. Hahahaa. Kusjuures on mul endiselt tunne, et nn piinatud geeniused saavad olla ikkagi ainult mehed. See ei saa olla naine. Sa ei saa olla naisrokkar. Ikka veel. Sa ei saa lubada endale seda, mida mehed saavad lubada. Sinu kohta hakatakse ütlema siis kõiki toredaid omadussõnu, mida mehe kohta samas olukorras ei öelda. Aga see on pikem teema.

Depressiooniga on see, et me kunagi ei tea, mis inimestes tegelikult toimub ja seetõttu on mul tunne, et me peaksime üksteisega palju paremini käituma. See on number üks. Kui ma olin 17, siis ma ei olnud ka teab mis õnnelik inimene. Ja seda kuni 20ndate keskpaigani välja – minu elu kõige labiilsem periood, surmamõtted käisid pidevalt peast läbi. Nüüd olen ma natukene maha rahunenud ja targem, tean, et need ajad, mil on tunne, et oled kõige hullemas augus, lähevad enamjaolt üle. Loometegevust ma sellega aga ei seostaks. Muidugi ma töötan tugevate tunnetega, aga olen viimasel ajal aru saanud, et oskan olla palju ratsionaalsem. Ma distantseerin ennast tundest, mis tekitab mingit nõmedat emotsiooni ja üldjuhul proovin selle pealt mitte töötada. Me elame nagunii niigi ärevas neoliberaalses ühiskonnas, kehal on kogu aeg ju stressiolukord peal. Kui üritame elada mingisuguse standardi järgi, siis ongi kõige suurem perse majas. Aga üldjuhul on tervis kõige tähtsam, mis meil on, arvan ma, seega soovin nii endale kui kõikidele teistele head pikka tervist ja enda hoidmist. Kunst on selle kõrval nohu.

Kes kardab Sveta Grigorjevat?

Igavad inimesed, vist.