Mitte ainult kunstist: Taavet Jansen

Katrin Kubber

Foto autor: Ave Palm

 

Taavet Jansen on endine tantsija, videokunstnik, lavastaja. Tehnoloogilise ja digitaalse teatri visionäär, seikleb kõrghariduse katakombides ja viimasel ajal kolib etenduskunste internetti e⁻lekton.live’i ridades. Ta on loonud koos paljude tunnustatud ja tunnustamata kunstnikega.

Lugesin e¯lektron platvormi kirjeldavat teksti ja seal on öeldud, et e¯lektron on poolenisti virtuaalne ja poolenisti füüsiline keskkond. Kuidas senise kogemuse põhjal füüsiline maailm ennast virtuaalses keskkonnas kehtestab?

Kui me e¯lektron platvormi lõime, siis tegelikult oli põhirõhk füüsilisel keskkonnal, kuid hetkeks, mil hakkasime seda launch’ima, muutus see hoopiski virtuaalseks. Eks me otsime tegelikult hübriidi. Kõige lähedasem assotsiatsioon sellele, mida me teeme, on võrreldav aknast välja vaatamisega – kui vaatad aknast välja, siis sa ei ole õues, aga sul tekib kommunikatsioonimoment sellega, mida sa näed. Nii võid ka virtuaalses keskkonnas vabalt vaadata teisele poole maakera.

Me pakume võimalust ja tuge selleks, et oleks võimalik kolida oma ideedega internetti. Kui hakata mõtlema teatri n-ö parameetritele – mis teeb teatrist teatri –, siis tekib tunne, et neid omadusi ju ei saa netis üle kanda, sest me vajame kohalolu, sama ruumi jne. Ma arvan, et see pole õige nurk, kust virtuaalset teatrit vaadata. Me ei saa virtuaalsele platvormile samamoodi läheneda, sest oma olemuselt on ta midagi muud ja täiesti uus. Eks virtuaalset teatrit on tehtud sellest ajast peale, kui internet sündis, aga ta ei ole suures mastaabis kunagi tööle läinud. Mõte on siinkohal pigem see, et võtta essents sellest, mida juba oskame performance-artistidena – video, kujutav kunst, helikunst – ning lihtsalt võtta sealt juurest ära ruum, tõsta see teise kohta, ehitada see mujal üles. Suur pluss on ka, et kõike saab teha üle maailma, inimesed ei pea olema samas ruumis, ajavööndis. Loomet saab kajastada samal ajal tuhandesse kohta. Kõik limiidid, mille ruum seab, kaovad. Kui keegi küsib, kas meil on e¯lektronis ruumi, siis meil ei ole seda, tehke kasvõi tuhat etendust ühel ajal. Ruum tekib niikuinii meie kõigi peas.

Mind ennast huvitabki väga audience engagement – kuidas kohalolutunnet luua virtuaalses paradigmas. EKA doktorantuuris keskendungi eelkõige sellele, kuidas virtuaalses keskkonnas luua kohalolutunnet.

Kas ja mil määral Sa luues/loominguga tegeledes kehast ja liikumisest lähtud?

Ma pigem teen koostööd inimestega, kes lähtuvad luues liikumisest ja kehast. Mulle meeldib keha vaadata, seoseid luua; kõik sõnastamata ja rääkimata ala tantsus on põnev. Mulle võib pakkuda huvi mingi fenomen, mis tihti on liikuva kehaga seotud, aga ma ise liikuva kehaga tööle ei hakka. Mul on lihtsam töötada tantsukunstnikuga, keda ma suudan enda ideega sütitada, kes otsiks nendele kehalise võrdluse ja mina saan toetada teda mõnest muust küljest. Usaldan kehaga tegelema teised inimesed. Vahepeal olen liikumistundides käinud, ka koos Viljandi tudengitega, ja liikudes võib juhtuda midagi imelist. Noorem kolleeg saab aru, et tekkis midagi ägedat ja mida kõike saaks sellest edasi luua, mina näen seda, mis kõik saaks juhtuda, aga kunagi ei juhtu. Lihtsalt potentsiaali nägemine juba rahuldab mind, mitte tingimata teostus ja edasiarendus. Midagi ei olegi vaja luua, piisab juba sellest, et oleks võinud.

Mida Sa hetkel kunstis otsid?

Neli-viis aastat tagasi hakkasin taipama, et kunsti elukaar on oluliselt suurem, kui kunstiline akt ise. Mõistsin, et kunstiakti sooritamine ja autorluse võtmine ei ole minu jaoks üldse nii oluline. Siis läksingi Kulkasse, et näha, mida arutatakse, kui raha jagatakse. Samal ajal tulin ka Viljandisse, et näha, millest räägitakse seal, kus noored hakkavad oma esimesi samme tegema. Ühest otsast nägin, kuidas toimib hariduse andmine etenduskunstides ja mida peetakse sealjuures oluliseks, teisest otsast, kuidas tehakse kultuuripoliitilisi otsuseid, mida toetada ja mida mitte.

Selle kõigega tegeledes saingi aru, et kunsti loomeprotsessis ei ole mul vaja olla kesksel kohal. Kui kujutan loomet kaarena, siis kaare kõige kõrgemas osas on kunstiakt, kuid selles kaare osas ei ole mul üldse vaja olla. Järjest rohkem huvitab mind punkt, mis on vahetult enne – uute filosoofiate ja võimaluste väljatöötamine ning mõtlemine. Oluline ei olegi, et lõpptulemus oleks see, mis algselt oli planeeritud, vaid et tegemise flow oleks katkematu.

Mulle tundub, et selline arusaamine tuleb ajaga. Ilus hetk, kuhu jõuda. Kui oled veel noor ja alustav, siis on meri põlvini ja enda tõestamise vajadus on suur; sealjuures läheb palju auru ka enda kunsti sõnastamisele. 

No ja siis tulevad kolmekümnendad, kus saad aru, et pekki, raiskasin terve enda kahekümnendad sõnastamise peale, kui tegelikult saab luua igat moodi. Proovid maailma kokku panna pusletükkidest, millel on miljon tahku ja korraks ehk saadki pildi, mis makes some sense, aga siis tuleb uus tükk ja kõik laguneb jälle koost. See on põnev mäng ja selles on kunstil väga tähtis osa – kunst tekitab uusi ühendusi erinevate pusletükkide vahel.  Vaikselt jõuab kohale, et on lõputu arv võimalusi maailma nägemiseks. Mida laiem silmaring, seda toredam ja rikkalikum pilt.

Millal Sa viimati midagi uut õppisid?

Ohoo, ma olen ju doktorantuuris, ma õpin kogu aeg. Kõik, mida kuulen, on täiesti uus. Päris tihti ei saa ma üldse aru, millest jutt isegi käib. Siis proovin pakkuda oma vastuseid, aga enamjaolt on need valed. Ma  tunnen ennast kogu aeg lollina, aga sellepärast paljuski ju läksingi kooli. Muidu juhatan Viljandis osakonda, käin ministeeriumis koosolekutel, teen igasuguseid muid asju ja hakkab tunduma, et olen päris terav pliiats, aga koolis saan aru, et olen ikka loll nagu saabas.

Sellel hetkel, kui astud enda turvatsoonist kõrvale, kaovad ka su eelised. Aga teadmatus on nii värskendav. Läbi selle saad aru, et kõik on korras, on veel nii palju asju, mida maailma kohta teada. See tunne doktorantuuri õpingute juures on minu jaoks kõige olulisem. Olen seda otsinud. Õpin suu ammuli.

Minu jaoks on inimesel kaks olulist joont – kirg ja uudishimu. Ülejäänud on suva. Kui sul ei ole kirge ja uudishimu selle vastu, mida sa teed, või üldiselt elu vastu, siis on ikka täitsa igav.

Aasta 2020 on olnud senini paljuski globaalsete muutuste aeg. Mis on Sinu jaoks selle aja jooksul muutunud kõige tähtsamaks?

Mul on tunne, et mul lõi wrecking ball seina sisse augu, kust tuli värske mereõhk sisse. Leian, et paljudes suurtes muutustes olin ma juba ammu kohal ja nüüd jõuti järele. Inimesed jagasid ära, et ei pea tegema kogu aeg seda, mida neile öeldakse. Tulevik on täis teadmatust ja illusioon sellest, et kellelgi on kuskil kontroll toimuva üle, osutus vaid illusiooniks. Praegusel hetkel on inimesed ka veidi eitaval positsioonil, loodavad ikka veel, et asjad lähevad tagasi sinna, kus nad olid. Tegelikult on juba selge, et see on võimatu. Sellist kohta, kuhu tagasi minna, ei ole. Peame keerama uue lehe.

Samal ajal kunstnikena soovime, et inimesed tuleksid teatrisse. Kuhugi tagasi. See ei ole üldse tähtiski praegu. Teater peaks reaalselt tegutsema, otsima uut väljundit, küsima, mis on kogu asja point. Teater on suur, kohmakas, aeglane, kallis – millist osa sellisest teatrist on vaja hoida? Iga mõte teatris, mis pähe tuleb, maksab minimaalselt 20 000, et seda teostada. Sealjuures meeletu ettevalmistav ajakulu, aelemine ja loomekriisis suremine ning siis tuleb seda 15 inimest vaatama. Kas selline suhe ja perspektiiv on alati õigustatud? Äkki võib eelarve olla 3000, teed etenduse netis ja seda vaatab 100 000 inimest üle maailma? Inimesed äkki ei tahagi tulla alati füüsilisse ruumi? Äkki mõni tahab välismaalt ka vaadata? Äkki saab välismaalt tehtavat meil üle kanda kuidagi põnevamalt? Ühesõnaga, näed isegi, et ma olen nendesse küsimustesse uppumas ja lõpuks ometi on minus usk teatrikunsti taastumas. Lihtsalt täiesti imeliku nurga alt. Traditsioonid on vahel maskeerunud stagnatsioon.

Mis on ruum?

Minu jaoks on ruum eelkõige mõtteline – see, mille peas konstrueerid. Näiteks skisofreenia üks sügavamaid astmeid peaks olema olukord, kus sul ei ole mitte ühtegi visuaalset ega helilist pidepunkti; miski ei tähenda midagi, kõik on selline ambient, aju laseb seostest lahti – on värv, on valgus, on heli. Kui nii mõelda, siis ongi ruum meie peas konstrueeritud. Miks ma ei võiks siis seda dekonstrueerida ja uute märksõnadega tähistada? Aju üritab ka meie füüsilise ruumi tajumist ohjata. Inimestena on meil kokkulepe, näeme ja oleme võimelised nägema justkui samu asju. Proovi näiteks koeraga vaadata sama asja. Kas kahvel on samamoodi mõistetav teie mõlema jaoks? Kuna tervikpilt tekib ikkagi tajutud stiimulite kombinatsioonist, mida aju üritab mõtestada, siis sellest küljest vaadatuna ei tohiks kunstil olla mingi probleem luua inimesele virtuaalne tajutav ruum. Lihtsalt on vaja leida õiged stiimulid õigetes kombinatsioonides. Raadioteater teeb seda väga osavalt lihtsalt ühte meelt kasutades!

Mis annab elule tähenduse?

Ma arvan, et elul ei ole mingit tähendust. See, et elul on tähendus, aitab meid ennast edasi, niimoodi saab enda otsuseid kuidagi õigustada. Mina isiklikult arvan, et ei ole mingit vahet. Tiksume surmale sekundi haaval lähemale. Minu jaoks on oluline, et endal on lõbus ja huvitav. Ei tasu elu raisata sellele, et arvata, nagu seda peaks kuidagimoodi elama – see teeb õnnetuks ja raiskab aega. Selle koha pealt olen idealist. Ole seotud inimestega, kelle maailmapilt rikastab, kellega saab esitada elu kohta põnevaid küsimusi. Nii ongi elu päris huvitav. Mingit suurt tähendust pole vaja ja piisab, kui leiad küsimused, mis sind käima tõmbavad.